Pöialpoiss. Charles PerraultЧитать онлайн книгу.

      ©Skymarket OÜ

      ISBN 978-9916-614-64-8 (epub)

      Elasid kord mees ja naine, kellel oli seitse last, kõik poisid.

      Nad oli väga vaesed ja nii suur pere tegi nende olukorda raskemaks, sest ükski lastest ei suutnud endale veel ise leiba teenida. Lisaks tegi neile muret noorim poeg, kes oli väga õrnake ega kõnelenud tihti. Nõnda peeti tegelikult väga arukat poissi hoopis rumalaks. Ta oli ka väga väikene, mistõttu kutsuti teda Pöialpoisiks.

      Tuli väga halb aasta ja näljahäda oli nõnda suur, et vaesed inimesed otsustasid end oma laste toitmise koormast vabastada. Ühel õhtul, kui lapsed voodis olid, istus talumees oma naisega tule ääres ja ütles talle, endal süda kurbusest murdumas:

      „Näed sa, me ei jaksa oma lastele enam süüa anda ja mina ei suuda pealt vaadata, kuidas nad mu silme all nälga surevad. Olen otsustanud nad hommepäev iseseisvalt metsa saata, et nad endale söögiks seeni korjaksid. See käib lihtsasti ja loodetavasti jõuavad nad ilusti koju tagasi.“

      „Oeh!“ hüüatas naine, „kas sa tõesti ei karda, et nad võivad ära eksida?“

      See plaan ei meeldinud talle üldse, aga mees veenis teda, et kui nad lapsi metsa ei saada, siis surevad nad kõik varsti nälga. Lõpuks jäi naine nõusse.

      Pöialpoiss oli kuulnud kõike, mida vanemad rääkisid. Mõistes, et nende jutt on tõsine, tõusis ta vaikselt ja lipsas isa tooli alla, et salamisi kõigest selgelt aru saada. Siis läks ta voodisse tagasi, aga mõtles kogu öö, mida ette võtta. Ta tõusis vara hommikul üles ja läks oja äärde, kus täitis oma taskud väikeste valgete kivikestega ja naasis koju. Siis läksid nad kõik välja, kuid Pöialpoiss ei öelnud oma vendadele sõnakestki sellest, mida teadis.

      Nad läksid väga paksu metsa, kus kümnegi sammu tagant poleks teineteist näha olnud, seeni oli seal aga väga palju.

      Ühel hetkel avastasid lapsed, et nad ei tea, kuidas koju tagasi saada, ja hakkasid kogu hingest appi hüüdma. Pöialpoiss aga ei seganud teiste hüüdeid. Ta teadis väga hästi, kuidas tee leida – metsa tulles oli ta oma taskust terve teekonna vältel väikeseid valgeid kivikesi maha visanud. Ta sõnas teistele:

      „Ärge kartke, vennad. Me oleme eksinud, kuid mina juhatan teid taas koju. Tulge minu järel.“

      Nad sammusid rivis Pöialpoisi kannul ja ta juhatas nad sama teerada pidi koju, kust nad metsa olid tulnud. Esmalt ei julenud nad sisse minna, vaid seisid ukse taga ja kuulatasid, mida isa ja ema räägivad.

      Ajal, mil poisid metsas olid, saatis mõisahärra perele raha, mille ta neile kaua aega võlgu oli olnud ja mida nad eales näha polnud lootnud. Talumees saatis naise otsemaid turule süüa ostma. Et eelmisest söömaajast oli pikka aega möödas, ostis too kolm korda nii palju liha, kui pere õhtusöögiks vaja oleks olnud. Kui nad söönud olid, ütles naine:

      „Kus on nüüd meie vaesed lapsed? Meile kõigile oleks tänasest söögist piisanud. Sina olid see, kes nad metsa tahtis saata. Ma ju ütlesin sulle, et me peaksime sellest mõttest loobuma. Mida nad küll praegu teevad? Ehk on hundid nad juba nahka pistnud. Sa oled väga julm, et nõnda oma lapsed seenele saatsid.“

      Mees sai selle peale väga vihaseks ja nad hakkasid tülitsema. Talumees kahetses ju tegelikult veelgi rohkem kui tema naine, ent naine noris teda nõnda, et mees ei suutnud seda taluda. Naine nuttis kibedalt ja korrutas ikka: