Henry Sugari imeline lugu ja veel kuus juttu. Roald DahlЧитать онлайн книгу.
mõttetu lihtsalt teistele järgneda. Niisiis kõndisin lihtsalt hr Edwardsi suunas.
Umbes sel hetkel märkasin kaluripaati. Pikk puidust kanuu üheainsa masti ja lehviva pruuni purjega oli veel üsna kaugel merel, kuid tuli ranna poole. Kaks kohalikku pardal, kumbki paadi teises otsas, aerutasid jõuliselt. Nad aerutasid väga jõuliselt. Aerud kerkisid ja langesid sellise kohutava kiirusega, just nagu osaleksid nad võidusõidul. Jäin seisma ja silmitsesin neid. Millest selline suur rutt kaldale jõuda? Ilmselgelt oli neil midagi rääkida. Hoidsin pilgu paadil. Endast vasakul kuulsin hr Edwardsit ütlemas kahele politseinikule: “See on täiesti naeruväärne. Ma ei saa lubada olukorda, kus inimesed lihtsalt niisama hotellist kaovad. Otsige ta parem kiiresti üles, kas saate aru? Ta on kas üksinda kuhugi uitama läinud ja ära eksinud või siis röövitud. Mõlemal juhul on politsei kohustatud…”
Kalapaat libises üle merevee ja liugles veepiiril liivale. Mõlemad mehed heitsid aerud käest ja hüppasid paadist välja. Nad pistsid mööda randa jooksu. Tundsin eespool jooksjas ära Willy. Kui ta märkas hotelli juhatajat ja kahte politseinikku, võttis ta suuna otse nende poole.
“Hei, hr Edwards!” hüüdis Willy. “Me nägime äsja täiesti pöörast asja!”
Hotelli juhataja kangestus ja ta kael tegi nõksatuse taha. Kaks politseinikku jäid endiselt häirimatuks. Nad olid erutatud inimestega harjunud. Nad puutusid sellistega iga päev kokku.
Willy jäi kolmiku ette seisma, rind hingeldamisest tõusmas ja vajumas. Teine kalur jõudis talle järele. Mõlemad mehed olid alasti, kui mitte arvestada tibatillukest niudevööd, ning nende must nahk läikis higist.
“Aerutasime täiel kiirusel pika tee,” ütles Willy oma hingetu oleku vabanduseks. “Arvasime, et peaksime tagasi tulema ja rääkima teile nii kiiresti kui võimalik.”
“Rääkima mida?” küsis hotelli juhataja. “Mida te nägite?”
“See oli pöörane! Täiesti pöörane!”
“Asu ometi asja juurde, Willy, taeva päralt.”
“Te ei usu seda,” ütles Willy. “Keegi ei usuks seda ealeski. Eks ole mul õigus, Tom?”
“On küll,” kinnitas teine kalur hoogsalt noogutades. “Kui Willy poleks olnud koos minuga, et seda kinnitada, poleks ma seda isegi uskunud!”
“Uskunud mida?” küsis hr Edwards. “Öelge meile lihtsalt, mida te nägite.”
“Olime varakult välja sõitnud,” ütles Willy. “Umbes kell neli täna hommikul, ja arvatavasti olime jõudnud rannast paari miili kaugusele, enne kui läks piisavalt valgeks, et midagi korralikult näha. Äkitselt tõuseb päike ja me näeme enda ees mitte rohkem kui viiekümne jardi kaugusel midagi, mida me ei suuda uskuda, ehkki me seda oma silmaga näeme…”
“Mida?” nähvas hr Edwards. “Taeva päralt, asuge ometi asja juurde.”
“Me näeme seal eemale ujumas seda vana hiigelkilpkonna, seda, kes oli eile rannal, ja me näeme poissi istumas kõrgel kilpkonna kilbil ja ta ratsutab temaga nagu hobusel üle mere!”
“Te peate seda uskuma!” hüüdis teine kalur. “Mina nägin seda ka, nii et te peate seda uskuma.”
Hr Edwards vaatas kahe politseiniku poole. Politseinikud silmitsesid kalureid. “Te ju ei lollitaks meid, ega?” küsis üks politseinik.
“Ma vannun!” hüüdis Willy. “See on püha tõde! Väike poiss ratsutab seal kõrgel vana kilpkonna kilbi peal ning tema jalad ei ulatu isegi vett puudutama! Ta on täiesti kuiv ja istub seal nii mugavalt ja lahedalt, nagu veel olla saab! Niisiis purjetame neile järele. Loomulikult asume neid jälitama. Alguses üritame väga vaikselt neile järele hiilida, nagu me ikka teeme, kui kilpkonna püüame, kuid poiss märkab meid. Me ei ole sel hetkel neist kuigi kaugel, mõistate. Mitte rohkem maad kui siit veepiirini. Ja kui poiss meid märkab, kummardub ta justkui ettepoole ja ütleb midagi vanale kilpkonnale, ning kilpkonn ajab pea püsti ja hakkab ujuma, nagu oleks tal tuli takus! Küll see kilpkonn alles pani! Meie Tomiga suudame soovi korral üsna kiiresti aerutada, aga selle eluka kannul püsimiseks polnud meil vähimatki võimalust! Mitte vähimatki! Ta liikus meist vähemalt kaks korda kiiremini! Vabalt kaks korda kiiremini, eks ole, Tom?”
“Ma ütleksin, et ta liikus kolm korda kiiremini,” pakkus Tom. “Ja ma ütlen teile, mispärast. Umbes kümne või viieteistkümne minuti pärast olid nad meist miili kaugusel.”
“Miks te, taeva päralt, ometi poissi ei hüüdnud?” küsis juhataja. “Miks te temaga varem rääkima ei hakanud, kui lähemal olite?”
“Me hüüdsime vahetpidamata!” hüüdis Willy. “Niipea kui poiss meid näeb ja me ei ürita enam neile vaikselt järele hiilida, hakkame hüüdma. Me proovime kõiki mõeldavaid asju, et teda paati meelitada. “Hei, poiss!” karjun talle. “Tule koos meiega tagasi! Me viime su tagasi koju! Sellest, mida sa seal teed, ei tule midagi head, poiss! Hüppa vette ja uju, kuni sul veel võimalus on, ja me võtame su peale! Lase käia, poiss, hüppa! Su ema arvatavasti ootab sind kodus, poiss, nii et tule parem meiega!” Ja üks kord hüüdsin talle nii: “Kuula, poiss! Me anname sulle lubaduse! Me lubame, et ei püüa seda vana kilpkonna kinni, kui sa meiega kaasa tuled!””
“Kas ta teile üleüldse vastas?” küsis hotelli juhataja.
“Ta ei vaadanud kordagi isegi tagasi!” ütles Willy. “Istus seal kõrgel kilbil ning kiigutas end edasi-tagasi, just nagu kannustades vana kilpkonna üha kiiremini ujuma! Te jääte sellest väikesest poisist ilma, hr Edwards, kui keegi kibekiiresti välja ei sõida ja teda kinni ei nabi!”
Hotelli juhataja tavapäraselt roosa nägu oli tõmbunud valgeks nagu paber. “Kuhupoole nad läksid?” küsis ta järsult.
“Põhja,” vastas Willy. “Peaaegu otse põhja poole.”
“Selge!” sõnas juhataja. “Me võtame kiirpaadi. Ma tahan, et sa meiega kaasa tuleksid, Willy. Ja sina ka, Tom.”
Hotelli juhataja, kaks politseinikku ja kaks kalurit jooksid liival lebava paadi juurde, mida kasutati veesuusatamisel. Nad tõukasid paadi vette ning isegi juhataja aitas kaasa, astudes oma hoolikalt pressitud valgete pükstega põlvist saadik merre. Seejärel ronisid nad paati.
Jälgisin, kuidas nad minema tuiskasid.
Kaks tundi hiljem nägin ma neid tagasi tulemas. Nad ei olnud midagi näinud.
Terve ülejäänud päeva kammisid teiste rannaäärsete hotellide kiirpaadid ja jahtlaevad ookeani läbi. Pärastlõunal palkas poisi isa helikopteri. Ta läks ise pardale ja nad viibisid kolm tundi õhus. Nad ei leidnud jälgegi ei kilpkonnast ega ka poisist.
Nädal aega jätkati otsinguid, kuid tulutult.
Ja nüüd on juhtumist möödas peaaegu aasta. Selle aja jooksul on asja kohta olulist uudist olnud ainult üks kord. Üks ameeriklaste seltskond oli Bahama saartel sõitnud Nassaust Eleuthera-nimelise suure saare lähistele avamerele kalastama. Selles piirkonnas asub sõna otseses mõttes tuhandeid korallrahusid ja väikesi asustamata saari, ning ühel neist tillukestest saartest silmas jahi kapten oma binokliga vaadates väikest inimkogu. Saarel oli liivarand ning see väike kogu jalutas rannal. Binokkel käis käest kätte ning kõik, kes sellega vaatasid, olid sama meelt, et tegu on mingisuguse lapsega. Pardal tekkis muidugi suur elevus ja õngeridvad keriti kiiresti kokku. Kapten suunas jahi otse saare poole. Kui nad olid jõudnud poole miili kaugusele, nägid nad läbi binokli selgelt, et inimkogu rannal on poisslaps, ning ehkki ta oli kõvasti päikest saanud, oli peaaegu kindlasti tegu valgenahalise lapse, mitte põlisasukaga. Sel hetkel jäi jahilt vaatlejatele silma poisi lähedal liival midagi, mis nägi välja nagu hiigelsuur kilpkonn. Edasi toimus kõik väga kiiresti. Poiss, kes oli arvatavasti märganud lähenevat jahti, kargas kilpkonna selga ning hiiglaslik olend läks vette ja ujus väga kiiresti ümber saare vaateulatusest välja. Jahtlaev otsis kaks tundi, kuid enam ei nähtud ei poissi ega ka kilpkonna.
Pole põhjust kahelda selle juhtumi tõelevastavuses. Jahtlaeval viibis viis inimest. Neist neli olid ameeriklased ning kapten oli Nassaust pärit bahamalane. Nad kõik nägid