Vox. Christina DalcherЧитать онлайн книгу.
hinges?
Ta peatub. „Mis lahti, kallis?“ Tema hääles kõlab mure, aga mulle tundub, et ma kuulen ka midagi teisestavat, hääle-tooni, mida ma mitte kunagi ei taha enam kuulda. See kõlab nagu haletsus.
Ma sirutan end ülespoole, võtan tema näo oma peopesade vahele ning tõmban tema suu vastu enda oma. See suudlus on minu sõnad, ma kinnitan talle, et kõik on hästi, kõik läheb veel hästi. See on vale, aga sobib sellesse hetke, ning rohkem ei ütle ta midagi.
Täna õhtul olgu kõik vaikne. Täielik vaikus. Tühjus.
Ma olen nüüd kahes kohas korraga. Ma olen siin, Patricku all, tema keharaskus minu ihu kohal, osa temast ja samas ka eraldi. Ma olen ka oma teise mina sees, kohmitsen Jimmy Reedi Grand Nationali tagaistmel oma koolipeokleidi nööpide kallal – see auto on seksiautoks nagu loodud. Ma hingeldan
39
ja naeran ja olen joobunud kangemaks tembitud punšist, kui Jimmy mind kobab ja krabab. Siis laulan ma koorirühmas, elan kaasa meie staarideta jalgpallimeeskonnale, pean ülikooli lõpuaktusel kõnet, röögin Patrickule roppusi, kui ta ütleb, et ma veel ühe korra suruksin ja hingaksin, kullake, enne kui beebi pealagi paistma hakkab. Ma olen üürimajakeses, kaks kuud tagasi, selle mehe all, keda ma pööraselt uuesti näha tahan, kelle ringi uitavaid käsi ma oma ihul ikka veel tunnen.
Lorenzo, sosistan ma oma peas, ning virutan need kolm magusat silpi minema, enne kui need liiga palju haiget teevad.
Üha enam on mind mitu ja eraldi.
Sellistel puhkudel mõtlen ma teiste naiste peale. Näiteks doktor Claudiale. Korra küsisin ma tema kabinetis, kas güne-koloogid naudivad seksi rohkem kui me ülejäänud või muu-tub see nende peas liiga kliiniliseks. Kas nad lebavad selili ja mõtlevad: mu vagiina laieneb ja pikeneb, kliitor tõmbub tagasi kõdistiluku sisse, tupeseinte esimene kolmandik (aga ainult esimene kolmandik) pulseerib iga kaheksa kümnendik-sekundi järel.
Doktor Claudia tõmbas peegli sujuva liigutusega välja ja ütles: „Alguses, üliõpilasena, ma just seda tegingi. Ma ei saa-nud sinna midagi parata. Jumal tänatud, et mu partner õppis samamoodi arstiks. Ma arvan, et muidu oleks ta püksiluku kinni tõmmanud ja minema kõndinud ja mind linade vahele hüsteeriliselt naerma jätnud.“ Ta koputas mu põlve pihta ning kergitas jalad kordamööda pehme roosa kattega tugedelt üles. „Nüüd ma lihtsalt naudin seda. Nagu iga teine.“
Samal ajal kui ma doktor Claudia ja tema läikivast terasest peegli peale mõtlen, saab Patrick orgasmi ja vajub minu otsa kokku, suudeldes mu kõrvu ja kõri.
Huvitav, mida teised naised teevad? Kuidas nad hakkama saavad? Kas on veel midagi, mida nad naudivad? Kas nad armastavad oma mehi samamoodi? Kas nad vihkavad neid, ainult õige pisut?
41
Seitse
Kui Sonia esimest korda karjub, arvan ma, et ma näen seda unes. Patrick norskab minu kõrval; ta on alati sügava unega olnud ja tema viimase kuu töögraafik on ta täiesti läbi võtnud. Nii et ta norskab, norskab, norskab.
Minu kaastunne on juba kokku kuivanud. Las nad rügavad kaheteisttunniseid tööpäevi teha, et jälle joone peale saada. See oligi paratamatus, pärast seda kui nad peaaegu poole tööjõust minema kihutasid. Las nad matavad end paberitöö ja haldus-pahna alla ja lonkavad siis koju, ainult selleks, et magada nagu laip ja siis ärgata ja kõike seda jälle uuesti teha. Mida nad ootasid?
See ei ole Patricku süü. Ma tean seda oma peas ja südames. Nelja lapsega on meil tema sissetulekut vaja. Ometi, minu kaastundest ei ole enam midagi järel.
Ta karjub jälle, see ei ole sõnatu karje, vaid verd tarretama panev sõnajuga.
42
Emme, ära lase tal mind kätte saada, ära lase tal mind kätte saada, ära lase tal mind kätte saada, ära lase tal mind kätte saada ...
Ma kargan voodist välja, lina ja tekk puntras ümber, öösärk jalgadesse takerdunud. Ma löön sääre valusasti vastu öökapi kõva nurka ära, otse vastu konti. See hakkab verd jooksma, jätab armi, aga selle peale ma praegu ei mõtle. Ma mõtlen selle armi peale, mille ma saan, kui ma õigel ajal Sonia magamis-tuppa teda vaigistama ei jõua.
Sõnad voolavad kui paisu tagant, lendavad läbi esiku minu poole nagu miljonist vaenulikust puhkpüssist tulistatud mürginooled. Viimne kui üks teeb torkavat valu, viimne kui üks tungib läbi mu kunagi nii paksu naha, täpne nagu kirurgi skalpell, tabab mind otse kõhtu. Mitu sõna ta öelnud on? Viis-kümmend? Kuuskümmend? Rohkem?
Rohkem.
Issand.
Ka Patrick on ärganud, silmad pärani ja näost kaame, ta näeb välja nagu hirmunud filmikangelane, kes on äsja avasta-nud kapiukse tagant koletise. Ma kuulen tema samme kohe oma selja taga, samas rütmis oma südametuksetega, ma kuu-len, kuidas ta karjub: „Jookse, Jean! Jookse!“, aga ma ei keera ringi. Uksed avanevad, kui ma neist mööda lendan, kõigepealt Steve’i, siis kaksikute oma. Keegi – võib-olla Patrick, võib-olla mina – laksab lülitist esikutule põlema ning ma näen vilksa-misi kolme udust koolnukahvatut nägu. Muidugi peab Sonia tuba minu omast kõige kaugemal olema.
43
Emme, palun ära lase tal mind kätte saada, ära lase tal mind kätte saada, ära ...
Sam ja Leo hakkavad nutma. Sekundi murdosa jooksul jõuan ma mõelda üheainukese mõtte: närune ema. Poistel on mure, ja mina torman neist mööda, ei hooli, ei tee neid mär-kamagi. Selle kahju pärast muretsen ma hiljem, kui ma üldse olen siis mingisuguses seisus, et millegi pärast muretseda.
Kaks sammu Sonia pisikesse tuppa – ma viskun tema voo-dile, üks käsi otsib tema suud ja surub selle kinni. Vaba käsi kobab teki all, otsides randmeloenduri jäika metalli.
Sonia ägab läbi mu peopesa ning ma märkan silmanurgast tema öökapikella. Üksteist kolmkümmend.
Mul ei ole enam ühtegi sõna järel, mitte järgmised pool tundi.
„Patrick ...“ liigutan ma huuli, kui mees laetule põlema paneb. Neli silmapaari vahivad Sonia voodis lahti rulluvat stseeni. Nad näevad vägivalda, groteskset skulptuuri – mu vingerdavat last, higine ihu läbi öösärgi kumamas, mind risti-põiki üle tema, lämmatades tema karjeid ja surudes teda vastu madratsit. See on kindlasti kohutav vaatepilt. Lihaks saanud lapsetapp.
Minu loenduril, mis asetseb praegu Sonia suu peal, helen-dab number 100. Ma pöördun Patricku poole teda sõnatult anudes, teades, et kui ma kõnelen, kui leedvalgus tiksub 101 peale, tabab šokk paratamatult ka Soniat.
Patrick istub minu kõrvale voodile, kangutab mu käe Sonia suult ja paneb enda oma asemele. „Kuss, kullakene. Kuss. Issi on siin. Issi kaitseb sind.“
44
Sam, Leo ja Steve astuvad tuppa sisse. Nad rüselevad pisut, et ennast parema koha peale sättida, ja ühtäkki ei ole minu jaoks enam ruumi. Närusest emast saab kasutu ema. Aitäh, Pat-rick. Aitäh, poisid.
Ma ei vihka neid. Ma kinnitan endale, et ma ei vihka neid.
Ent mõnikord siiski.
Ma vihkan seda, et minu perekonna mehed ütlevad Soniale, kui ilus ta on. Ma vihkan seda, et nemad lohutavad tüdrukut, kui ta tõukerattaga kukub, mõtlevad tema jaoks välja lugusid printsessidest ja merineitsitest. Ma vihkan seda, et mina pean pealt vaatama ja kuulama.
Mõnikord näen ma kurja vaeva, et meeles pidada, et nemad ei ole need, kes seda minuga tegid.
Perse.
Sonia on rahunenud, otsene hädaoht on möödas. Ent kui ma, selg ees, toast välja lipsan, märkan, et vennad on ettevaat-likud, ei taha õde puudutada. Juhuks kui tal peaks uus hoog peale tulema.
Elutoa nurgas on meie baar, turd puidust serveerimislaud, kõiksugu pudelid vedela tuimastiga. Läbipaistev viin ja džinn, karamellpruun Šoti viski ja burboon, tolli jagu Curaçao-pude-lisse jäänud koobaltsinist jooki, ostetud mitu