Kuningriik. Jo NesboЧитать онлайн книгу.
selle täisühingu projekti pärast korstnaauguni võlgades.”
Nägin Carli näost, et ta ei viitsi mu ilmselgelt piinliku pläma peale isegi nokkima hakata. Täisühing või mitte, ükski pank ei anna laenu sellise tankla ostmiseks, mis asub varsti nii põhjalikus pärapõrgus nagu meie oma.
„Sa liitud hotelliprojektiga, Roy. Lisaks saad sa oma bensiinijaama jaoks raha enne, kui me üldse hotelli ehitama hakkame.”
Ma vaatasin talle otsa. „Mida paganat sa sellega mõtled?”
„Meie täisühing peab ära ostma maatüki, mille peale hotell ehitatakse. Kellele see maatükk kuulub?”
„Sulle ja mulle,” vastasin ma. „Ja siis? Ega siis mõne tuhande ruutmeetri palja kalju müügist rikkaks saa.”
„Oleneb sellest, kes hinna määrab,” vastas Carl.
Ma pole just aeglaste killast, kui on tarvis loogilist ja praktilist mõtlemist, aga pean tunnistama, et kulus mõni sekund, enne kui mul lõpuks koitis.
„Sa tahad öelda, et …”
„Jah, ma tahan öelda, et projekti kirjelduse eest vastutan mina. Mis tähendab, et mina ise määran eelarve kanded, mille ma investorite koosolekul esitan. Muidugi ei hakka ma krundi hinna kohta päris pada ajama, aga ütleme, et me määrame selle hinnaks kakskümmend miljonit Norra krooni …”
„Kakskümmend miljonit!” Vehkisin vihaselt käega kanarbiku poole. „Selle eest või?”
„… siis on see kogumaksumusest ehk neljasajast miljonist ikkagi nii väike summa, et väga lihtne on kinnisvara hind väiksemateks osadeks jagada ja teistesse eelarvelahtritesse juurde kirjutada. Ühes lahtris on tee ehitus ja muu selle juurde kuuluv, teises lahtris parkimisplats, kolmandas ehitisealune pind …”
„Mis siis, kui keegi küsib ruutmeetri hinda?”
„Siis loomulikult ütleme neile, ega me röövlid ole.”
„Kes või mis me siis …” Jäin poole lause pealt vait. Meie? Kuidas ta korraga mind sinna sisse mässis? Okei, praegu pole aega hagu raiuda. „No kes me siis oleme?”
„Me oleme ärimehed, kes mängivad mängu.”
„Mängivad? Jutt käib maainimestest, kellel pole sihukestest asjadest aimugi, Carl.”
„Maamatsidest, keda on lihtne ninapidi vedada, tahtsid sa vist öelda? Nojah, meie sinuga peaksime seda teadma, oleme ju ise siitsamast pärit.” Ta sülitas. „Nagu siis, kui paps ostis Cadillaci. Jaa, see ajas alles külarahva ärevile, kindla peale,” muigas Carl ühe suupoolega.
„See projekt lööb kõikide siitkandi kruntide hinnad üles, Roy. Kui hotell on rahastuse peale saanud, rullime lahti päevakorra punkti number kaks. Milleks on mäesuusakeskuse ning mägihüttide ja üürikorterite ehitamine. Just see on tegelik rahaauk. Nii et miks me peaksime praegu madala hinnaga müüma, kui teame, et hinnad hüppavad varsti lakke, kindel skyrocket. Eriti kui oleme ise selle hinnatõusu eest hoolitsenud. Me ei peta kedagi, Roy, ainult et meil pole tingimata tarvis kõva häälega karjuda, et Opgardi vennad lohistavad esimesed miljonid oma õuele. Nii et …” Ta vaatas mulle otsa. „Kas sa tahad oma bensiinijaama jaoks raha või ei taha?”
Püüdsin seda kõike seedida.
„Mõtle selle peale, kuniks ma kusel käin,” ütles Carl.
Ta pööras otsa ümber ja hakkas künkaharja poole marssima, arvas vist, et jääb seal kaljunuki taga märkamatuks.
Selge pilt, Carl andis mulle täpselt nii palju aega, kui kulub põie tühjendamiseks, et otsustada, kas ma tahan ära müüa kinnisvara, mis on juba neli põlve meie perekonnale kuulunud. Hinna eest, mida võiks teistsugustel asjaoludel nimetada maanteerööviks. Mul pole tarvis mõeldagi. Ma sülitan põlvkondade peale, igatahes kui jutt on meie perest, pealegi räägime ju kõnnumaast, mille emotsionaalne väärtus ja ka muu väärtus on null, kui keegi siit maapõuest äkitselt mõnd haruldast metalli ei leia. Kui Carlil on õigus ja need miljonid, mille me praegu oma õuele lohistame, on ainult mandlirõngakoogi tipp ning mõne aja pärast jagatakse kogu kook külaelanike vahel ära, siis olgu nii, mulle sobib. Kakskümmend miljonit. Kümme mulle. Kümne miljoni eest võib kuramuse kobeda bensiinijaama saada. Tippstandard, ilus asukoht, võlg null ööri. Täisautomaatne pesula. Restoraniosa veel pealekauba.
„Roy?”
Pöörasin ringi. Ma ei olnud Shannoni tulekut tuule tõttu kuulnud. Ta tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. „Ma arvan, et vaeseke on haige,” ütles ta.
Silmapilguks tundus mulle, et ta mõtleb iseennast, ta nägi kuidagi tuustis ja tardunud välja. Tema suured pruunid silmad vaatasid mulle tõsiselt otsa, peas oli tal vana kootud müts, mida olin poisikesena kandnud. Siis märkasin, et tema peopesad on kausiks kokku sätitud. Ta paotas neid.
Seal sees oli linnuke. Valge pea, must kapuuts, helepruun kurgualune. Värvilt nii plass, et kindlasti isaslind. Lind paistis üsna elutu.
„Roosterind-tüll,” ütlesin ma.
„Ta lebas seal maas,” ütles ta ja osutas lohule kanarbikus, kus ma märkasin muna.
„Ma oleksin talle peaaegu peale astunud.”
Kükitasin maha ja katsusin muna.
„Jah, roosterind-tüll istub pesal, haub edasi ja laseb endale pigem peale astuda, kui et ohverdab oma munad.”
„Ma arvasin, et linnud hauvad kevadel, igatahes Kanadas teevad nad küll nii.”
„Jah, aga sellest munast ei koorunudki poega, sest ta on seal sees surnud. Linnuisa ei saanud sellest vist aru, vaeseke.”
„Linnuisa?”
„Jah, roosterind-tüllidel on nii, et just nimelt isaslind haub pesal ja hoolitseb poegade eest.” Tõusin püsti ja silitasin Shannoni peos üle linnu rinna. Tundsin sõrmeotsaga kiiret pulssi. „Ta mängib surnut. Et meie tähelepanu munalt eemale juhtida.”
Shannon vaatas otsivalt ringi. „Kus need pojad siis on? Ja linnuema?”
„Küllap linnuema on ka kusagil ja teeb sedasamust mõne teise isaslinnuga.”
„Teeb sedasamust?”
„Paaritub. Seksib.”
Ta vaatas mulle kahtlevalt otsa. „Kas linnud siis seksivad väljaspool pesitsusaega?”
„Ma teen nalja, aga nii võib ju loota,” ütlesin ma. „Nii või teisiti, seda nähtust nimetatakse polüandriaks.”
Ta silitas üle linnu selja. „Linnuisa, kes ohverdab laste heaks kõik, kes hoiab peret koos, isegi kui ema on truudusetu. Tõesti haruldane.”
„Tegelikult ei tähenda polüandria üldse seda,” jätkasin ma. „See tähendab hoopis …”
„… niisugust abielu vormi, mille puhul ühel naisel on mitu abikaasat,” ütles Shannon.
„Ohoh?”
„Jah. Seda esineb mitmel pool maailmas, eriti Indias ja Tiibetis.”
„Jestas. Miks …” mõtlesin öelda, „… sa seda tead?”, aga muutsin ümber: „… nad nii teevad?”
„Harilikult on tegu vendadega, kes abielluvad ühe ja sama naisega, sest perekonnale kuuluvat majapidamist ei tohi tükkideks jagada.”
„Seda ma ei teadnud.”
Shannon vaatas mulle otsa ja kallutas pead. „Sa tead vist palju rohkem lindude kui inimeste kohta?”
Ma ei vastanud. Siis puhkes ta naerma ja viskas linnu kõrgele õhku. Lind sirutas tiivad laiali ja sööstis paigalt. Saatsime teda pilguga, kuni ma tajusin vaatevälja alumises nurgas mingit liikumist. Mul sähvas läbi pea, et see on uss. Pöörasin ringi ja nägin tumedat triipu, mis lookles üle graniitse