Afäär. Lee ChildЧитать онлайн книгу.
asusid mitte minu pool, vaid teisel pool pöördväravat. Joone ületamine näidanuks, et mul on tõsi taga. Võib-olla oli asi pädevuspiirkondades. Vahest oli peetud nõu juristidega. Frazeril oli kindlasti vaja, et ma temani ei jõuaks, kuid sama kindlalt oli ta huvitatud sellest, et ma lihtsalt niisama kaduma ei läheks.
Ma tõmbasin taas hinge ja astusin üle joone, näidates, et mul on tõsi taga. Möödusin kahest ametimärkide kontrollijast ning pressisin end läbi pöördvärava külmade alumiiniumpostide. Värav oli lahti. Ma ei pidanud oma reitega midagi lükkama. Astusin teisele poole väravat ja jäin hetkeks seisma. Neli tegevusetut meest seisid minust paremal. Ma vaatasin nende kingi. Sõjaväe määrustikud on kingade osas üpris ebamäärased, ja see on üllatav. Lihtsad mustad paeltega oxfordid või midagi nendesarnast, tagasihoidlikud, ilma kaunistusteta, vähemalt kolm paari paelaauke, kinnise varbaosaga ja maksimaalselt viie sentimeetri kõrguse kontsaga. Ja rohkem pole midagi kirjutatud. Minust paremal olevad neli meest olid kängitsenud oma jalad määrustikupäraselt, kuid nad ei kandnud politseinikukingi. Erinevalt kahest teisel pool pöördväravat olnud valvurist. Selle asemel olid neil jalas tolle klassikalise kinga neli erinevat varianti. Ja need variandid läikisid, olid peenikeste paeltega ning kohati võis neil näha määrdunud kohti või märke kulumisest. Võib-olla kuulusid need neli meest tõepoolest kaitseministeeriumi turvameeskonda. Aga võisid ka mitte kuuluda. Seda oli võimatu kindlaks teha. Ja kindlasti mitte praegu.
Mina vaatasin neid ja nemad vaatasid omakorda mind, kuid see kõik toimus vaikides. Ma läksin ringiga ümber nende ja suundusin siis sügavamale Pentagoni sisemusse. Kõndisin E-ringil vastupäeva ja pöörasin esimest radiaalkoridori kohates vasakule.
Neli turvameest tulid mulle järele.
Nad hoidusid minust umbes kaheksateist meetrit tahapoole, olles piisavalt lähedal, et mind mitte silmist kaotada, ja samas minu takistamiseks liiga kaugel. Pentagonis pidavat jõudma ühest punktist teise maksimaalselt seitsme minutiga. Ma tundsin end lihaviiluna võileiva poolte vahel. Oletasin, et teine seltskond mehi ootab mind Frazeri kabineti ees või siis mingis kohas selle lähedal sõltuvalt sellest, kui kaugele mind oli otsustatud lubada. Ma olin teel otse nende suunas. Põgeneda ega peitu pugeda polnud kuhugi.
D-ringil kasutasin ma treppi ja jõudsin pärast kahe trepilennu läbimist kolmandale korrusele. Siin asusin ma liikuma päripäeva, niisama naljapärast, ning möödusin radiaalkoridorist number viis ja seejärel radiaalkoridorist number neli. D-ringil oli palju inimesi. Nad liikusid kiiresti ühest kohast teise, tumerohelised toimikud kaenla all. Vormis ning tühja pilguga mehed ja naised sammusid kärmelt. Rahvast oli tõesti palju. Ma põikasin kõrvale, lasksin vastutulijaid mööda ning jätkasin liikumist. Inimesed jälgisid iga mu sammu. Nad vaatasid mu juukseid ja habet. Ma seisatasin korraks purskkraani juures ja jõin sõõmu vett. Inimesed läksid minust mööda. Nelja turvameest kaheksateist meetrit tagapool polnud näha. Ent teisalt ei tarvitsenudki nad mul sabas sörkida. Nad ju teadsid, kuhu ma lähen, ja teadsid ka seda, mis ajaks ma peaksin kohale jõudma. Ma ajasin end sirgu, hakkasin uuesti liikuma ja pöörasin otse radiaalkoridori number kolm. Jõudsin C-ringile. Õhus oli tunda vormiriiete villa ja linoleumivaha lõhna, millesse sekkus nõrk sigarihõng. Seinu kattev värvikiht oli paks ja toon riigiasutusele sobiv. Ma vaatasin vasakule ja siis paremale. Koridoris oli küll inimesi, kuid viieteistkümnenda sektsiooni juures ma mingit kobarat ei täheldanud. Võib-olla oodati mind sees. Ma olingi juba viis minutit hiljaks jäänud.
Läksin joonelt edasi. Jäin kolmandasse radiaalkoridori ja sammusin üle B-ringi A-ringile välja. Otse Pentagoni südamesse, sinna, kus radiaalkoridorid lõpevad. Või algavad, sõltuvalt teie auastmest ja ootustest oma tulevase karjääri suhtes. A-ringi lõpus on üksnes viisnurgakujuline avatud siseõu pindalaga pisut üle kahe hektari, nagu auk nurgelises sõõrikus. Omal ajal nimetati seda epitsentriks, sest oldi arvamusel, et Nõukogude Liit hoiab oma suurimaid ja parimaid rakette sihituna just sellesse punkti, nagu märklehel kümnesse. Minu arvates oli taoline arvamus vale. Mulle tundus tõenäolisem, et Nõukogude Liit sihtis oma suurimad ja parimad raketid sellesse punkti üksnes juhuks, kui tuumalöögid esimesest kuni neljandani ei anna soovitud tulemust. Ka Nõukogude Liit ei tarvitsenud alati saada seda, mille eest ta oli maksnud.
Ma ootasin A-ringil, kuni kokkulepitud ajast oli möödas juba kümme minutit. Las tegelevad seal veidi aega mõistatamisega. Võib-olla otsiti mind juba taga. Võib-olla tehti neile neljale vabale turvamehele juba peapesu selle eest, et nad olid mu silmist kaotanud. Ma tõmbasin veel kord hinge, tõukasin end seinast lahti ja läksin mööda radiaalkoridori tuldud teed tagasi, ületasin B-ringi ja jõudsin C-ringile. Pööret tehes ma sammu ei aeglustanud ja suundusin otse viieteistkümnenda sektsiooni poole.
KOLM
Viieteistkümnenda sektsiooni ees ei oodanud mind mitte keegi. Seal polnud erisalka. Polnud üldse mitte kedagi. Ka koridor oli minu nägemisulatuses mõlemas suunas täiesti tühi. Ja vaikne. Ma oletasin, et kõik teised olid juba seal, kus nad tahtsid olla. Kella kaheteistkümneks kokku lepitud kohtumised juba käisid.
Uks viieteistkümnendas orvas oli avatud. Ma koputasin sellele korraks viisakusest, otsekui endast teada andes, otsekui hoiatuseks, ja astusin siis sisse. Algselt oli suurem osa Pentagoni töötajatele mõeldud pinnast avatud planeeringuga, ametnike ruume eraldasid üksteisest kaustakapid ja mööbel, moodustades sektsioone. Sellest ka too nimi. Kuid aastate jooksul olid kerkinud seinad ja tekkinud omaette kabinetid. Frazeri kabinet numbriga 3C315 oli üsna tüüpiline. Väike neljakandiline ruum aknaga, millest polnud eriti midagi näha, vaip põrandal, fotod seintel, lisaks kaitseministeeriumi metallkirjutuslaud, üks käetugedega tool, kaks tavalist tooli, väike kapike ja ratastel topeltlai sahtlikapp. Ning selles väikeses neljakandilises ruumis polnud mitte kedagi, kui mitte arvestada Fazerit, kes istus kirjutuslaua taga toolil. Ta vaatas üles minu poole ja naeratas.
Ta ütles: „Tere, Reacher.”
Ma vaatasin vasakule ja paremale. Ega näinud mitte kedagi. Mitte ühtegi inimest. Kabinetis polnud omaette tualetti. Ka mitte suurt kappi. Muid uksi ei näinud ma samuti. Koridor minu taga oli tühi. Hiiglaslikus hoones valitses vaikus.
Frazer ütles: „Pange uks kinni.”
Ma sulgesin ukse.
Ta jätkas: „Võtke istet, kui soovite.”
Ma istusin.
Nüüd ütles Frazer: „Te jäite hiljaks.”
„Palun vabandust,” vastasin ma. „Rahvast oli murdu.”
Frazer noogutas. „Siin on kella kaheteistkümne ajal hullumaja. Lõunaaeg, üks vahetus tuleb, teine läheb, ja mis kõik veel. Nagu loomaaias. Mina hoidun kella kaheteistkümne ajal üldse kuhugi minemast. Lihtsalt kükitan siin.” Frazer oli umbes meeter seitsekümmend kaheksa sentimeetrit pikk, kaalus ligikaudu üheksakümmend kilo, tal oli kummis rind, punane nägu ja tumedad juuksed ning vanuselt oli ta kusagil nelja- ja viiekümne vahel. Tema soontes voolas palju šoti verd, mis filtreerus läbi Tennessee viljaka pinnase, sest just sealt oli ta pärit. Hilisteismelisena oli ta olnud Vietnamis ja juba vanema mehena Lahesõjas. Tema vormikuuel oli nii palju lahingutärne, et need meenutasid löövet. Fraser oli vanamoeline sõdalane, kuid oma õnnetuseks oskas ta rääkida ja naeratada sama hästi kui sõdida, mistõttu ta oli määratud senati sideohvitseriks, sest nüüd olid tõelised vaenlased need, kes valvasid rahakoti raudu.
Frazer küsis: „Millega te mind rõõmustate?”
Ma ei öelnud midagi. Mul polnudki midagi öelda. Ma ei uskunud, et asi üldse nii kaugele jõuab.
Ta jätkas: „Loodetavasti heade uudistega?”
„Mul pole uudiseid,” vastasin ma.
„Üldse mingeid?”
Ma noogutasin: „Üldse mingeid.”
„Te ütlesite mulle, et teate seda nime. Nii oli kirjas teie sõnumis.”
„Ma ei tea seda nime.”
„Miks te siis seda ütlesite? Miks te mind näha