Klaastroon 6: Koidutorn. Sarah J MaasЧитать онлайн книгу.
endiselt oma kaupa, akolüüdid puust või kivist templites – igal jumalusel oli Anticas kodu, teatas Nesryn – viipasid endiselt kutsuvalt neile, kes kõndisid tänavatel. Kõike sellest, isegi paleed, jälgis kiiskav, kahvatust kivist torn ühe lõunapoolsema künka peal.
Torre. Seesama torn, kus asusid maailma parimad surelikud ravitsejad. Chaol proovis seda mitte liiga kaua läbi kaarikuakna silmitseda, ehkki massiivset torni võis näha Anticas peaaegu igalt tänavalt ja nurga alt. Ükski teenritest ei maininud seda ega osutanud domineerivale vaatepildile, mis näis võistlevat koguni kagaani enda paleega.
Ei, teenrid ei rääkinud siiasõidul suurt midagi, isegi kuivas tuules laperdavate leinalippude kohta. Igaüks neist püsis vaiksena, nii naised kui ka mehed. Nende sirged tumedad juuksed läikisid, kõik kandsid lohvakaid pükse ja koobaltsiniseid ning veripunaseid, kullaga ääristatud voogavaid jakke. Teenisid palka, kuid pärinesid orjadest, kes kuulusid kord kagaani pärilusliinile. Kuni eelmine kagaan, tulihingeline visionäär, keelustas orjapidamise põlvkonna eest osana arvukatest täiendustest, mida see naine oma impeeriumis tegi. Kagaan vabastas oma orjad, kuid jättis nad tööle palgatud teenritena – koos nende lastega. Ja nüüd nende lastelastega.
Mitte ükski neist ei paistnud alatoitunud või vähemakstud. Mitte keegi ei ilmutanud isegi hirmuvälgatust, kui nad saatsid Chaoli ja Nesrynit laevast paleesse. Näis, et praegune kagaan kohtles oma teenreid hästi. Loodetavasti kavatses seda teha ka mehe seni määramata pärija.
Erinevalt Adarlanist või Terrasenist otsustas impeeriumi pärandamise üle kagaan – mitte sünnijärjekord või sugu. Ehkki ta hankis tavaliselt võimalikult palju lapsi, et anda otsustamiseks laia valikut, muutis see määramise vaid mõnevõrra lihtsamaks. Ja rivaliteet kuninglike laste vahel... See oli peaaegu et verine spordiala. Kõik loodud selleks, et tõestada lapsevanemale, kes on kõige tugevam, targem, valitsemiseks sobivam.
Seadus nõudis, et kagaanil oleks märgistamata, varakambrisse luku taha peidetud üks pitseeritud ürik – dokument, mis nimetas tema pärijat juhuks, kui surm pühkis ta minema enne selle ametlikku välja kuulutamist. Seda võis igal ajal muuta, kuid selle mõte oli vältida ühtainsat asja, mille hirmus kaganaat oli elanud sellest ajast peale, kui esimene kagaan mandri kuningriigid ja alad kokku klopsis: kollapsit. Mitte välisjõudude, vaid sisesõja tõttu.
See ammune esimene kagaan oli olnud tark, sest kaganaadi kolmesaja-aastase ajaloo jooksul polnud kordagi esinenud kodusõda.
Ja nüüd, kui Nesryn lükkas teda kahe üüratu samba vahele seisma jäänud teenrite graatsilistest kummardustest mööda, kui nende ette laotus lopsakas, peenelt kaunistatud troonisaal, milles kümned inimesed keskpäevases päikeses sätendava kuldse poodiumi ümber kogunesid, mõtiskles Chaol selle üle, milline troonil istuva mehe ees seisvast viiest kogust seda impeeriumi juhtima valitakse.
Ainsad helid tekkisid sellest, kui neli tosinat tegelast – ta luges nad kokku paari ükskõikse silmapilgutuse jooksul – koondusid riiete kahinal läikiva poodiumi kummalegi küljele, moodustades siidist ja ihust ja vääriskividest seina. Lausa avenüü, mida mööda Nesryn tema ratastega tooli lükkas.
Riiete kahin – ja rataste klobin ning kääksumine. Nesryn õlitas neid küll hommikul, kuid merel veedetud nädalad mõjusid ikka metallile. Iga kraaps ja kriiks kõlas kui sõrmeküüne tõmme vastu kivi.
Ent ta hoidis pead kõrgel. Õlgu taga.
Nesryn seisatas tervislikus kauguses poodiumist – viiest kuninglikust lapsest, nii mees- kui ka naissoost müürist, mis seisis nende ja isa vahel.
Oma imperaatori kaitsmine: iga printsi või printsessi esmane kohus. Kergeim viis tõestada ustavust, sokutada end paremini pärijaks nimetamise poole. Ja need viis nende ees...
Chaol vormis näo neutraalseks ja luges nad uuesti kokku. Ainult viis. Mitte kuus, nagu Nesryn kirjeldas.
Aga ta ei otsinud puuduvat kuninglikku võsukest saalist, vaid kummardas pihast. Ta oli harjutanud seda liigutust ikka ja jälle viimasel nädalal merel, kui ilm muutus kuumemaks, õhk kuivemaks ja päikesest küpsenuks. Teha seda toolil mõjus endiselt ebaloomulikuna, kuid Chaol kummardas madalale – kuni põrnitses sõnakuulmatuid jalalabasid, plekituid pruune saapaid, jalgu, mida ta ei suutnud tunnetada, ei suutnud liigutada.
Vasakult kostva riidesosina järgi teadis ta, et Nesryn astus tema kõrvale ja kummardas samuti sügavalt.
Nad püsisid nii kolme hingetõmbe jooksul, mis Nesryni väitel oli kohustuslik.
Chaol kasutas kolme hingetõmmet enda rahustamiseks, et tõrjuda eemale koormavat mõtet sellest, mis neil mõlemal lasus.
Kord oli ta olnud vääramatu hoiaku säilitamises osav. Ta teenis Doriani isa aastaid, kuuletus käskudele silmagi pilgutamata. Ja enne seda talus ta omaenda isa, kelle sõnad olid sama lõikavad kui ta rusikad. Tõeline, praegune Anielle’i isand.
See isand Chaoli enda nime ees oli nüüd küll pilkav. Pilkav ja valelik, ometi keeldus Dorian sellest loobumast ega kuulanud Chaoli proteste.
Isand Chaol Westfall, Kuninga Käsi.
Ta vihkas seda. Rohkemgi kui rataste häält. Rohkemgi kui keha, mida ta enam puusadest altpoolt ei tunnetanud, keha, mille liikumatus üllatas teda ikka veel. Ka kõik need nädalad hiljem.
Ta oli Eimillegi Isand. Vandemurdjate Isand. Valetajate Isand.
Ja kui Chaol tõstis rindkeret ja kohtus troonil istuva valgejuukselise mehe ülespoole kaldu silmadega, kui valitseja parkunud pruun nahk kortsutas end väikeseks, salakavalaks muigeks... mõtles Chaol, kas kagaan teadis seda samuti.
F2f
Eks temas peitus vist kaks poolt, leidis Nesryn.
See osa, mis oli nüüd Adarlani kuningliku kaardiväe kapten, mis sundis teda kuningale tõotama, et ta kavatses kanda hoolt tema kõrval ratastega toolis istuva mehe terveks ravimise eest – ja koguda armeed tema ees troonil istuva mehe käest. See osa Nesrynist, mis hoidis tema pead kõrgel, õlgu taga, käsi ähvardamist vältivas kauguses uhkest mõõgast ta puusal.
Ja siis oli see teine osa.
See osa, mis silmitses silmapiirile valguva jumalalinna torne, minarette ja kupleid, kui nad sinna seilasid, kõige selle kohal seismas uhkelt Torre särav sammas – ja pidi seepeale pisaraid neelama. See osa, mis haistis suitsust paprikat ja ingveri käredat vängust ning köömnete kutsuvat magusat maiku niipea, kui ta sadamast välja jõudis ja teadis sügaval oma kontides, et ta oli kodus. Et, jah, ta elas ja teenis Adarlani ning võis surra selle riigi, seal endiselt asuva pere eest, kuid et see paik, kus hingas kord tema isa ja kus isegi tema Adarlanis sündinud ema tundis end mõnusamalt... See oli tema rahvas.
Erinevates heledates ja tumedates pruunides toonides nahk. Külluslikult neid läikivaid musti juukseid – tema juukseid. Silmad, mida esines nii ülespidi viltusest laiadeni kui ka ümaratest kitsasteni ja seda eebenipuu, kastani ning isegi haruldastes pähkelpruunides ja rohelistes toonides. Tema rahvas. Segu kuningriikidest ja aladest, jaa, aga... Siin ei sisistatud tänavatel solvanguid. Siin ei loopinud lapsed kividega. Siin ei tekitataks tema õelastes tunnet, et nad olid teistsugused. Soovimatud.
Ja see osa temast... Ehkki ta õlad olid taga ja lõug kõrgel, vabisesid põlved tõesti selle peale, kes – mis – seisid tema ees.
Nesryn ei söandanud isale tunnistada, kuhu ja mida ta tegema läks. Ainult seda, et lahkus Adarlani kuninga antud ülesannet täitma ega naase mõnda aega.
Isa poleks seda uskunud. Nesryn ise ei suutnud ka veel seda täielikult uskuda.
Kagaan oli jutt, mida sosistati talveöödel kollete ees, tema võsukesed olid legendid, kellest räägiti siis, kui nad oma pagarikoja jaoks lõputuid leivapätse sõtkusid. Need olid esivanemate voodiäärsed jutud, millega kas suigutati teda magusasse unne või hoiti teda kogu öö kontideni tarretava hirmu käes üleval.
Kagaan oli elav müüt. Sama palju jumal kui need kolmkümmend kuus jumalust, kes valitsesid seda linna ja impeeriumi.
Anticas