Valitsuses on kõrbehaisu tunda,» ütleb Rüütel ühel õhtul Tarmo Männile ja pilgutab oma adjutandile silma. «Päris kõrbehaisu kohe!» «Meh?» ei saa Mänd esiti vanamehe jutust õiget sotti ja läheb ärevile. «Köögis kõrbeb? Ei kõrbe seal midagi!» «Mitte köögis, valitsuses ikke!» seletab Rüütel ja naerab. «Südamed kõrbevad! Pärast seda kui see punapea… Signe-proua või mis ta`nd oligi… nojah, kui see ära läks, on meestel vesi ahjus…» «Ah soo…» venitab Mänd ja lööb käega. «Armuvalu, ja-jah… Eks seda valu ole isegi tundnud. See läheb mööda.» «Mööda, mööda!» on president nõus. «Miks ta`s mööda ei lähe, aga esialgu on ikke valus küll.» «Ah, Madis neid võtku!» arvab Mänd. «Vaata, mis kell juba, varsti üheksa! Aeg magama kobida. Tule, ma panen nüüd su turvatuppa luku taha, kui hommikul üles ärkad, siis kopi!»