Raamatust „Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud“ tuttavakssaanud tegelased Karin, Annika, Tia ja Cärolyn on nüüd kaheksa aastat vanemad.Maailm on muutunud, tuleb ka ise muutuda. Järjest olulisemaks saab vajadusteeselda, tõmmata pähe mask, et ümbritsevat endale ja teistele ilusamaksvaletada. Mõne jaoks on mask stardipakuks, mõnele turvapaigaks, mõnele aga eimahu valitud mask üldse pähe. Selle kõige juures küsitakse endalt kaigavikulisemaid küsimusi: kust läheb piir üksinduse ja üksilduse vahel? Kuslõppeb positiivne mõtlemine ja algab enesepettus? Mis vahe on unistustel jasoovmõtlemisel? Kas need, kes sind aidata tahavad, on alati sõbrad? Kas hea jaõige peab alati olema igav? – Kui julgetakse ilma hirmuta iseendale otsavaadata, tulevad ka vastused.
