Äike. Artur I. ErichЧитать онлайн книгу.
end mõttes. Praegu alles avastasin, et olen käima peal, kuid ikkagi lähen elevile, kui võõras noor mees mind korraks vaatab. Ei! Sellistest asjadest ei tohi üks korralik abielunaine ennast mõjutada lasta!
Greta asus uhinal alumise korruse tube koristama. Vaipa ei jõudnud üksinda välja viia, selle töö lükkas ta edasi selleks korraks, kui Anton kodus on. Ent ta pühkis riideharjaga vaiba pealt ja sai nii viimase kui prügi kühvlile.
Oleks mul tolmuimeja, siis kraamiks tube nagu nalja, unistas Greta. Kuid need olid veel liiga kallid. Ollil oli tolmuimeja. Ehkki Olli ise vist kunagi tube ei koristanud. Kuid seisus nõudis, et oleks tolmuimeja. Teenijal oli nüüd palju kergem. Ollil oli isegi jääkapp, kuigi kelder võis seda suurepäraselt asendada. Greta kelder oli suur nagu terve korrus. Ja üleliia niiske polnud see ka, keedised seisavad seal kõik ületalvegi.
Järelmaksuga võiks ju tolmuimeja osta, unistas Greta edasi. Ei, pole vaja! Milleks end järelmaksuga siduda. Alla elas üle oma jõu. Ilmast ilma ostis midagi, pärast ei suutnud maksta ja tegi uued laenud. Eugen polnud temast sugugi targem, laenas ka. Nemad Antoniga olid aga teist masti. Nad ei ostnud midagi ette, noh, korter välja arvatud. Nad panid raha tallele, ja kui vastav summa lõpuks koos, siis alles ostsid vajaliku eseme. Ei, tolmuimejale polnud veel aeg mõelda. Üldse ei olnud praegu tarvis suuremaid kulutusi teha. Mööblit polnud ka juurde vaja. Söögitoa mööbel oma punutud toolide ja suure kandilise lauaga oli küll veidi vanaaegne, nüüd olid hoopis ümmargused lauad moes. Ent see laud oli siiski stiilne, samuti puhvetkapp, mille vitriinis veiklesid klaasid ja kena Langebrauni serviis, nende pulmakink. Saali mööbel seevastu oli neil alles üle-eelmisel aastal muretsetud. Sellele õmbles Greta katteriided peale. Ainult pühade ajal, või kui oli külalisi loota, võttis ta katteriided ära. Siis tundus mööbel nii uus, nagu oleks just samal päeval alles kauplusest toodud. Ja iga kord, kui Greta saali uksest möödus, peatus ta korraks, et oma ilusat võõrastetuba vaadata.
Jah, Greta oli õnnelik. Tal oli kena perekond ja ilus kodu.
Ta oli kraamimise lõpetanud. Viis harja ning kühvli esikus asuvasse hoiuruumi. Siis läks ta kööki, et hakata pliidi alla tuld tegema ning perele lõunat valmistama.
III
Niipalju kui Georg mäletas, olid sõbrad juba kooliajal temasse hästi suhtunud, tema arvamusi kuulda võtnud ning tema poolehoidu võita püüdnud.
Kusagil alateadvuses oli Georgil alati kindel teadmine, et tema tegusid hinnatakse. Ta tegi kõike kaalutult ning suure põhjalikkusega, oli õiglane ja siiras. Ning nüüd, oma parimas meheeas, ei tulnud talle pähegi neid ettekujutusi kummutama hakata, sest ta oli märganud, et ka ohvitserkonna hulgas on tal korrektse ja eeskujuliku sõjaväelase maine. Arvatavasti oli selles oma osa ka Georgi kodusel elul, mis vähemalt abielu algaastail oli ideaalne. „Kas te ei leia,” armastas Georg ise sõpradele naljatamisi öelda, „et maailmas pole midagi raskemat, kui leida õige elukaaslane!”
Georgi enda arvates oli see tal õnnestunud. Saatus oli talle kinkinud täiuslikke õnnehetki oma pere keskel ning Georgi arvates oli ka isal ja emal siin oma kindel koht.
Georgi isa Juhan Richt, näpitsprille kandev tumedate vurrudega endine pangaametnik, oli kogu oma elu jooksul olnud väga töökas ja kokkuhoidlik inimene. Oma lastele, tütrele ja kahele pojale, oli ta võimaldanud gümnaasiumihariduse ning oli väga rõõmus, kui noorem poeg Paul oma venna eeskujul sõjaväelaseks pürgis.
Ja siis see nimemuutmine, õigupoolest eestistamine. Georg muigas, mõeldes sellele, kuidas nad olid hädas eestipärase nime leidmisega.
See oli Meeri, kes ütles, et Richt on ju tõlkes peaaegu „õigus”, et miks siis mitte võttagi see uueks perekonnanimeks. Nii otsustatigi Õiguse kasuks. Ent vormistamisel tekkis äkki mingi segadus ja Õiguse asemel sai paberile Õikus. Kaks nädalat kulutas Georg asutuste uksi, kuni ta lõpuks ühel päeval koju tulles näpu vahel suurt tunnistust viibutas.
„Palun, siin see on!” hüüdis ta juba ukselt ja ulatas tunnistuse isale.
Isa sättis näpitsprille ninal.
„Mis see siis on? Aa…” Ta hakkas valjusti lugema: „Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium… köide üheksakümmend kaheksa, lehekülg üheksakümmend neli…” Isa tõstis silmad. „Tähendab, korras?”
„Korras!” muigas Georg. „Enam pole perekond Richti, pole Õikust. On perekond Õigus!”
„Kuidas?” vaidles vanahärra Richt vastu. „Ära unusta, et Richt oli, on ja jääb, kuni meie emaga elame.”
Tõsi küll, isa ei nõustunud vanas eas enam muutma nime, mida ta oli kaua ja ausalt kandnud, ega tahtnud uue nimega hauda minna. Et aga mõlemad pojad ühesuguse uue perekonnanime said, selle vastu polnud tal midagi.
Georg kohanes uue nimega ruttu. Algul oli küll väeosas väike segadus, sest tema ei olnud ainus nimemuutja. See aktsioon kutsus esile palju elevust ja nalja, ent peagi harjuti uute perekonnanimedega üksteise poole pöörduma.
Ainult Georgi ema, Nelli Richt, sattus vahel segadusse, kui telefoni teel kapten Õigust küsiti. Ent ka tema harjus sellega lõpuks.
Nelli Richt oli kogu pere hing. Ta nägi oma ea kohta küllaltki noor välja ja võõrastele tundus lausa uskumatuna, et nii väike naine on ilmale toonud kaks nii pikakasvulist poega. Küllap olid pojad kasvult oma samuti sihvakasse isasse. Tütar Silvia, lastest keskmine, oli seevastu väike ja habras nagu emagi. Ent näo poolest sarnanesid kõik kolm last isaga.
Georgi lapsepõlvekodu, väike madal puumaja Kadriorus, asus nende praeguse kodu läheduses.
Juba siis, kui Georg ja Meeri alles abieluplaane pidasid, viisid jalutuskäigud neid mitmel korral Wiedemanni tänavale, kus nende tähelepanu köitis aia sees olev ilus valge maja. Georg sai teada, et selle maja olid ehitanud pärast mõisate kaotamist sakslased. Korterid olid seal väga esinduslikud, neis oli palju valgust ja palju panipaiku. Ainsaks puuduseks pidas Georg seda, et peremehed ei olnud miskipärast tahtnud majja keskkütet. See-eest olid nad ehitanud tubadesse kõrged kunstipärased kahhelkividest ahjud.
Selle kõik välja uurinud, võeti nõuks sinna majja korter hankida. Esialgu tundus see küll ainult unistusena, sest üürid olid seal kallimad kui tavalistes elamutes ja üleliigsed kulutused oleksid jätnud augu pere majapidamisrahadesse. Ent kui tolles majas üks korter ootamatult vabanes, pandi mängu kõik, et seda endale saada.
Saatuse tahtel suri samal ajal Georgi isa vend, põline poissmees, jättes oma pärandiosa majast vennale. Peale selle oli kadunul mitme tuhande krooni eest Tallinna Ühispanga osatähti, mis samuti vennale jäid.
See oli suur varandus. Nii otsustaski isa teha rõõmu oma lastele, kes ammugi paremaid elamistingimusi igatsesid. Ning kui saadaoleva korteri omanikega oli kokkuleppele jõutud, müüdi oma lagunemisohus olev maja maha, misjärel kogu pere uude korterisse kolis.
Korteri sisustamisel oli isa andnud Georgile vabad käed. Vana mööbel müüdi enamalt jaolt maha, uus kodu muudeti hubaseks ja kauniks. Sealjuures oskas Georg hästi kasutada selleks puhuks mõeldud raha. Elutuppa muretses ta tumepunasest sametist kattega stiilse rokokoomööbli. Seinal rippus massiivses kullatud raamis endisest kodust kaasatoooud Karl Jürgensi maateemaline maal 1913. aastast. See teos otse kutsus esile igatsuse vanavanemate maakodu järele. Oma vabadel hetkedel istuski proua Richt sageli elutoas tugitoolis ja meenutas pilti silmitsedes oma lapsepõlve.
Selle toa peamiseks uhkuseks olid aga ehtsast hõbedast küünlajalad pildi kõrval seinal.
Ka söögituppa muretseti uus tammepuust söögilaud ja toolid. „Vana puhvet käib veel küll,” arvas isa ja sellega oli Georg nõus.
Noorpaari magamistoa sisustas Georg täielikult oma maitse järgi. Ja kuigi nad ei olnud sel ajal veel abielus, oli Meeri valikutegemise juures. Ent tarvitses vaid Georgil öelda: „Võtame selle, mis sa arvad?”, kui Meeri jalamaid nõustus.
Uues kodus oli ruumi külluses, keegi ei pidanud muret tundma, et tal pole omaette olemist. Korteris oli viis tuba, peale selle väike teenijatuba, mis jäi esialgu Paulile. Ehk küll tilluke, oli see ikkagi ainult tema päralt ja tal ei tulnud enam magada elutoas nagu