100 valitud novelli. 1. raamat. O. HenryЧитать онлайн книгу.
jõudnud, tuli Della kaine mõtlemine tagasi. Esialgne joovastus andis veidi järele ning asendus arukusega. Naine võttis lokitangid välja, süütas gaasileegi ja püüdis veidigi heastada suuremeelse armastuse tehtud kahju. See on alati tohutult raske ülesanne, mu sõber – lausa mammutülesanne.
Neljakümne minuti pärast oli Della pea kaetud imepeente spiraallokkidega, mis tegid ta Coney Islandi1 tantsutüdruku sarnaseks. Kuid mida oleksid teinud sina, kui sul oleks olnud dollar ja kaheksakümmend seitse senti?
Kell seitse oli kohv valmis ja ribid ahjus soojas.
Jim ei hilinenud kunagi. Della peitis uuriketi pihku ja istus ukse juurde laua taha. Kohe-kohe astub Jim sisse. Della kuulis esimesel trepimademel mehe samme ja läks näost kaameks. Naisel oli kombeks iga päev palvetada, paludes jumalalt lihtsaid asju. Ka nüüd tegi ta seda ja sosistas: “Palun, jumal, tee nii, et olen tema silmis endiselt ilus.”
Uks avanes, Jim astus sisse ja sulges ukse. Ta oli kõhn ja väga tõsine. Vaene poiss – alles kahekümne kahe aastane, kuid juba lasus ta õlgadel ränk toitjakohustus. Talle oli hädasti vaja kindaid ja uut palitut.
Jim astus tuppa ja tardus paigale nagu saaki haistev setter. Ta vaatas üksisilmi Dellat, näol ilme, millest ei saanud midagi välja lugeda. See kohutas naist. Ei viha, üllatust, pettumust ega õudust – mitte ühtegi neist tundmustest, milleks Della oli valmistunud. Jim lihtsalt vaatas teda ilmega, millele naine ei osanud nime anda.
Della tõusis laua tagant püsti ja läks mehe juurde.
“Jim, kallis,” hüüdis ta, “ära vaata mind niimoodi. Lasksin oma juuksed maha lõigata ja müüsin need maha, et raha saada. Ma poleks üle elanud, et ei suuda sulle jõulukinki osta. Need kasvavad uuesti. Sul pole ju midagi selle vastu, ega ju? Ma lihtsalt pidin seda tegema! Mu juuksed kasvavad jube kiiresti. Soovi mulle häid jõule ja olgem rõõmsad. Sa ei oska arvatagi, kui kena – kui ilus ja kaunis kingitus mul sulle on.”
“Sa lasksid oma juuksed ära lõigata?” küsis Jim vaevaliselt, justkui nõuaks selle fakti omaksvõtmine temalt tohutut vaimset ponnistust.
“Lõikasin jah ja müüsin maha,” lausus Della. “Kas sa mind enam kübetki ei armasta? Olen ikka seesama sinu Della, ainult et ilma pikkade juusteta.”
Jim vaatas uudishimulikult toas ringi.
“Niisiis on su juuksed läinud,” lausus ta idiootlikult.
“Ära otsi neid,” lausus Della. “Need on müüdud. Ütlesin ju, et need on läinud. Täna on jõuluõhtu. Ole minu vastu kena ja unusta need. Võib-olla olid mu juuksekarvad üle loetud,” jätkas ta ühtäkki imemahedalt, “kuid keegi pole kunagi kokku arvanud, kui väga ma sind armastan. Kas panen ribi lauale, Jim?”
Mees näis nagu sügavast transist ärkavat ja embas Dellat. Kümneks sekundiks vaatame peenetundeliselt mujale, uurides üksikasjaliselt mõnda tähtsusetut objekti. Kaheksa dollarit nädalas või miljon aastas – mis vahet seal on? Matemaatika või terve mõistus annaksid vale vastuse. Need kingid, mis Hommikumaa targad Jeesuslapsele tõid, olid küll hinnalised, kuid Della kingitusega ei saa neid võrrelda. Küllap see väide leiab peagi tõestust.
Jim tõmbas mantlitaskust pakikese ja pani lauale.
“Ära saa minust valesti aru, Dell,” ütles Jim. “Juukselõikus, soeng või värvimine ei tee sind mulle vähem kalliks, kuid kui sa paki lahti teed, näed sa, miks mul selle mõttega harjumiseks veidi aega läks.”
Valgete tuimade sõrmedega tegi Della paela lahti ja rebis paberi puruks. Paki sisu nähes pääses ta huulilt ekstaatiline hüüatus, mis aga kohe asendus pisarate ja nuuksetega. Korteriisand pidi kõik oma teadmised ja jõu kokku võtma, et kaasat trööstida.
Karbis olid Kammid – komplekt kamme, mida Della oli Broadwayl poeaknal kunagi näinud ning sellest ajast peale ihaldas. Ilusad kammid – kilpkonnaluust ja säravate kaunistustega – nagu loodud kaunistama Della juukseid – juukseid, mida enam polnud. Kammid olid kallid ja Della teadis, et need ei saa iial tema omaks, kuid ta süda ihaldas neid ikka. Nüüd olid need tema omad, kuid palmikud, mida need palavalt ihaldatud ehted pidid kaunistama, olid läinud.
Della surus karbi vastu rinda, vaatas mehele läbi pisarate otsa, naeratas ja ütles: “Mu juuksed kasvavad väga kiiresti, Jim!”
Äkki hüppas Della nagu kõrvetada saanud kass laua tagant püsti ja hüüdis: “Oh, oh!”
Jim polnud veel oma kaunist kingitust näinud. Della sirutas innukalt käe välja ja tegi pihu lahti. Tuhm ja kaunis metallese oleks nagu ta palava armastuse paistel särama löönud.
“Kas see pole peen, Jim? Käisin seda otsides pool linna läbi. Võid nüüd kas või sada korda päevas kella vaadata. Anna oma uur siia. Tahan näha, kuidas see sobib.”
Kuuletumise asemel aga istus Jim kušetile, pani käed kukla taha ja naeratas.
“Dell,” ütles ta, “paneme oma jõulukingid mõneks ajaks kõrvale. Need on liiga ilusad. Müüsin oma kella maha, et su kammide jaoks raha saada. Teen ettepaneku nüüd ribi kallale asuda.”
Hommikumaa targad, kes tõid kinke sõimes lamavale lapsele, olid, nagu sa tead, targad mehed – isegi väga targad. Nad panid aluse traditsioonile teha jõulude ajal kingitusi. Ja et Hommikumaa targad olid targad mehed, olid ka nende kingitused targad. Nii targad, et selliseid enam ei leia. Ja see siin oli sündmustevaene, viletsa kroonikakirjutaja mannetu katse edasi anda seda, kuidas kaks rumalat lapsukest ohverdasid teineteisele oma suurimad aarded. Kuid lõppude lõpuks peab ütlema, et nad olid targemad kõigist kingitegijatest ja – saajatest. Kõik, kes teevad selliseid kingitusi nagu need kaks, on teistest tarkuse poolest peajagu üle – kõikjal ja alati. Nemad ongi Hommikumaa targad.
KOSMOPOLIIT KOHVIKUS
KESKÖÖL oli kohvik rahvast täis, kuid mingil seletamatul põhjusel jäi väike laud, mille taga mina istusin, tulijatel kahe silma vahele ja asjatult sirutasid kaks vaba tooli sisenevate külastajate poole äraostetava vastutulelikkusega oma käetugesid.
Ja siis istus ühele neist kosmopoliit. Olin rõõmus, sest ta kinnitas mu teooriat, et Aadam polnud ainus maailmakodanik terves ilmas. Oled kindlasti kohanud neid, kelle kohvritel on küll rohkesti välismaa riikide pagasilipikuid, kuid kes lähemal vaatlusel osutuvad ränduriteks, mitte maailmakodanikeks.
Kirjeldan sulle nüüd tegevuspaika. Marmorplaatidega laudade taga, kõrgete seljatugedega polsterdamata nahktoolidel istusid mehed ja õhtutualettides naised, kes rääkisid peenest maitsest, majandusest, rahast ja kunstist, laudade vahel saalisid toimekad ja lahkelt naeratavad kelnerid, mängis muusika, mis oli kokku seatud arukate otsingute tulemusena heliloomingu valdkonnas, kõikjalt kostis naeru ja jutukõma. Kõrged Würzburgeri pokaalid õõtsusid huulte juures kui kirsimari pasknääri noka vahel. Skulptor Mauch Chunk ütles mulle kunagi, et siinne õhustik on ehtpariislik.
Mu kosmopoliidi nimi oli E. Rushmore Coglan. Kuuled seda nime kindlasti eeloleval suvel Coney Islandil, sest ta rääkis, et kavatseb sinna rajada uue atraktsiooni, mis pakub kuninglikku meelelahutust. Meie järgnev vestlus hõlmas kõiki laius- ja pikkuskraade. Suur maakera näis ta pihku ära mahtuvat. Ta rääkis selle eri paikadest sellise enesekindluse ja kodususega, et emake Maa näis sama suurena kui
Marashino kirss greipide seas. Ekvaatori vastu ei tundnud ta mingit austust, ta hüples jutuga mandrilt mandrile, rääkis põlglikult maadest ja rahvastest ning pühkis mered oma teelt, nagu viibutaks korraks salvrätti. Ühe hingetõmbega rääkis ta Hyderabadi turust. Vuhh! Nüüd suusatad sa Lapimaal. Hopp! Nüüd hulbid sa kanakakanuus Kealaikahiki murdlainetes. Presto! Ta veab su läbi Arkansase soode, laseb sul oma Idaho rantšot ümbritsevatel laavaväljadel hetke kuivada ja pistab su siis Viini arhitektuurimälestiste keskele. Samas rääkis ta, et Chicago järve ääres tõmbas vinge tuul ta läbi ja kuidas Escamila teda Buenos Aireses kuuma tubakaleotisega terveks ravis. Teda kuulates võis arvata, et kui adresseerida kiri “V. a. E. Rushmore, Kosmos, Päikesesüsteem”, võib olla kindel, et ta saab selle kätte.
Olin veendunud, et viimaks
Coney Island – kuulus lõbustuspark ja suplusrand Atlandi ookeani kaldal Brooklyni haldus- üksuses New Yorgis. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)