100 valitud novelli. 6. raamat. O. HenryЧитать онлайн книгу.
hüppas taas karjatades jalule. Pinkidel istuvad inimesed liigutasid ja jäid vahtima. Vallance võttis tal käsivarrest kinni.
“Tule, lähme jalutame,” sõnas ta rahustavalt. “Ja püüa maha rahuneda. Pole mingit põhjust ärevuseks või kartuseks. Sinuga ei juhtu midagi. See öö on samasugune nagu kõik teisedki.”
“Sul on õigus,” sõnas Ide. “Ole hea inimene, Dawson – jää minu juurde. Jalutame veidi ringi. Ma pole kunagi varem niimoodi koost lagunenud, kuigi olen mitu korda elult päris kõvu hoope pidanud vastu võtma. Mis sa arvad, vanapoiss, kas saad teel meile väikese õhtusöögi raha kokku kraapida? Kardan, et minul pole praegu nii palju närvi, et tänaval kerjata.”
Vallance viis oma kaaslase peaaegu inimtühjale Viiendale avenüüle ja suundus siis Kolmekümnendat mööda Broadwayle. “Oota paar minutit siin,” ütles ta Ide'ile, jättes tolle vaiksesse varjulisse kohta. Vallance läks tuttavasse hotelli ja sammus enesekindlalt baarileti poole.
“Jimmy, väljas on üks väike vaene kurat,” ütles ta baarmenile, “kes ütleb, et on näljane ja näeb sedamoodi ka välja. Sa tead, mida nad rahaga teevad, kui seda neile anda. Tee talle paar võileiba, ning ma veendun, et ta need ära sööb.”
“Hea küll, härra Vallance,” ütles baarmen. “Nad pole mitte kõik teesklejad. Mulle ei meeldi samuti näha, et keegi on näljas.”
Baarmen pakkis helde tasuta lõuna salvrätikusse. Vallance läks sellega välja oma kaaslase juurde. Ide neelas aplalt toitu. “Ma pole enam terve aasta nii head tasuta toitu saanud,” ütles ta. “Kas sa ise ei söögi, Dawson?”
“Tänan, ma pole näljane,” sõnas Vallance.
“Lähme tagasi väljakule,” tegi Ide ettepaneku. “Politseinikud seal meid ei tülita. Jätan ülejäänud singi ja muu kraami meile hommikusöögiks. Mul ei lähe enam ivagi kurgust alla. Kardan, et olen haigeks jäänud. Mõtle, kui ma täna öösel krampidesse või millessegi taolisse suren ning ei saagi seda raha uuesti katsuda! Advokaadiga kohtumiseni on jäänud üksteist tundi. Sa ei jäta ju mind maha, Dawson? Kardan, et minuga võib midagi juhtuda. Sul pole ju niikuinii kuhugi minna.”
“Sul on õigus,” sõnas Vallance. “Täna öösel küll mitte. Istun sinu kõrval pingil.”
“Sa võtad seda külmalt,” ütles Ide, “ja ladusid mulle oma olukorra otse välja. Olen alati arvanud, et mees, kes on töölt minema löödud, katkub juukseid.”
“Arvan, et ütlesin juba,” sõnas Vallance naerdes, “et mina jälle arvasin, et mees, keda homme ootab õnn, tunneb end vabalt ja rahulikuna.”
“See on naljakas,” filosofeeris Ide, “kui erinevalt võtavad inimesed asju. Siin on su pink, Dawson. Paremal minu oma kõrval. Siin ei paista sulle tuli silma. Kuule, Dawson, kui ma uuesti koju jõuan, õnnestub mul sind võib-olla kuhugi tööle sokutada. Aitasid mind täna öösel palju. Ma ei usu, et oleksin selle öö üle elanud, kui sind poleks olnud.”
“Tänan sind,” ütles Vallance. “Kas pingil magatakse istudes või pikali?”
Vallance istus tunde, vaatas puuokste vahelt siravaid tähti ja kuulas lõunast kostvat teravat hobusekapjade trummeldamist asfaldil. Ta mõistus töötas, kuid tunded olid vaikinud. Tundus, et vähimgi emotsioon on juurteni hävitatud. Vallance ei tundnud ei kahetsust, hirmu, valu ega ebamugavust. Ta mõtles nüüd tollele tüdrukule, nagu oleks too ühe taevas vilkuva tähe elanik. Siis meenusid talle kaaslase absurdsed tembutused ja ta naeris vaikselt, kuid rõõmutult. Linnatänavatelt hakkas kostma varahommikuste piimavankrite rataste kolinat. Vallance jäi ebamugaval pingil magama.
Kell kümme hommikul seisid mõlemad mehed advokaat Meadi Anni tänava kontori ukse taga.
Saatusliku tunni lähenedes olid Ide'i närvid üha rohkem üles öelnud ning Vallance'il polnud südant jätta teda üksi silmitsi võimalike ohtudega, mida ta nii paaniliselt kartis.
Kui nad koos sisenesid, vaatas advokaat Mead neid üllatunult. Tema ja Vallance olid vanad sõbrad. Pärast tervitamist pöördus Mead Ide'i poole, kes kahvatu näoga ja üle kere värisedes ootas kriisi saabumist.
“Saatsin teie aadressil eile õhtul veel teise kirja, härra Ide,” ütles ta. “Kui te uksest sisse astusite, taipasin, et te ei saanud seda kätte. Pean teile teatama, et härra Paulding otsustas teile oma soosingu osutamise osas ümber. Kõik jääb nii nagu enne ning ta loodab, et mõistate, et tema ja teie vahelistes suhetes pole midagi muutunud.”
Ide'i värin lakkas samal hetkel. Jume tuli ta näkku tagasi ja ta ajas selja sirgu. Tema lõug sirutus pool tolli ettepoole ning silmadesse tuli sära. Ühe käega lükkas ta oma päevi näinud kaabu kuklasse ja sirutas teise, haraliaetud sõrmedega käe, advokaadi poole. Ta hingas sügavalt sisse ja puhkes sardooniliselt naerma.
“Ütelge vanale Pauldingile, et ta võib põrgusse sõita,” lausus ta valjult ja selgelt, pööras kannal ringi ning läks kindlal ja kärmel sammul kontoriuksest välja.
Advokaat Mead vaatas Vallance'ile otsa ja naeratas.
“Mul on hea meel, et sa tulid,” sõnas ta lahkelt. “Su onu tahab, et sa koju tagasi pöörduksid. Ta jõudis otsusele, et oli liiga tormakas ning tahab sulle öelda, et see kõik…”
“Hei, Adams!” hüüdis advokaat Mead lauset pooleli jättes oma sekretärile. “Too klaas vett – härra Vallance minestas.”
NEMESIS JA KOMMIKAUPMEES
“ASUME kell kaheksa hommikul “Celticiga” teele,” ütles Honoria, noppides oma siidpluusi varrukalt niidijupi.
“Kuulsin,” lausus noor Ives, pillas oma kaabu käest ja püüdis seda kinni püüda, kuid see ebaõnnestus, “ja astusin siit läbi, et teile meeldivat merereisi soovida.”
“Loomulikult te kuulsite sellest,” sõnas Honoria külma armsusega, “kuna meil polnud võimalust teile sellest isiklikult teatada.”
Ives vaatas teda vabandust paluval pilgul, kuigi väikese lootusega.
Õues oli kuulda kimedat häält, mis venitas ebamusikaalses kauplemishelistikus: “Komm…iiid! Maitsvad, värsked komm…iiid!”
“See on meie vana kommimees,” sõnas Honoria, nõjatus aknalauale ja viipas talle. “Tahan piimaiiriseid. Broadway kauplustes pole saada midagi, mis oleks pooltki nii hea kui need.”
Kommikaupmees jättis Madison avenüü vana maja ees oma kommikäru seisma. Tal oli pühapäevasem välimus kui tavalistelt. Tal oli kaelas uus erepunane lips, mis oli kinnitatud sädeleva, peaaegu originaalsuuruses hobuserauakujulise lipsunõelaga. Ta pruun kõhn nägu kiskus vägisi poolrumalale naeratusele ja päevitunud randmete kohalt paistsid triibulised, koerapeakujuliste nööpidega mansetid.
“Arvan, et ta hakkab naist võtma,” sõnas Honoria kahetsevalt. “Ma pole kunagi varem teda sellisena näinud. Ja täna on esimene kord pärast mitut kuud, kui ta jälle oma kaupa pakub. Olen selles täiesti kindel.”
Ives viskas kõnniteele mündi. Kommimees tundis oma kliente. Ta pani paberkoti täis, ronis vanamoelisele klappredelile ja ulatas koti aknast sisse.
“Mäletan, et…” alustas Ives.
“Oodake,” käskis Honoria.
Ta võttis kirjutuslaua sahtlist väikese mapi ja sellest tillukese, veerand tolli laia ja kaks pika läikpaberist lipaka.
“See, ütles Honoria intonatsioonirikkalt, “oli mähitud esimese kommi ümber, mille me koos paberist lahti keerasime.”
“See oli aasta tagasi,” vabandas Ives, võttis paberilipaka enda kätte ja luges sellelt:
“Seni, kui taevas me kohal on sinine,
kuulub mu süda, mu arm, sinule.”
“Olime just eelmisel õhtul merereisilt tulnud,” sõnas Honoria jutuhimuliselt. “Oli palav suvi. Linn oli elanikest peaaegu