Tormakas hertsoginna. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
peaaegu täielikult.
Teeolud olid veelgi halvenenud ja tõld kõikus tugevasti küljelt küljele, ent hobused kappasid visalt edasi.
Hertsog kummardus aknaklaasi hõõruma, et näha, kui kaugele nad on jõudnud.
Üha süvenev hämarus pani muretsema, kas nad ikka suudavad kottpimedas võõrastemaja leida.
Jabina, kes oli justkui tema mõtteid lugenud, oletas: “Kes teab, võib-olla mattume lumme ja külmume surnuks. Kui meid leitakse, siis hakatakse kindlasti huvi tundma, kes on see võõras tütarlaps hertsogi kõrval.”
Ta pahvatas oma sõnade üle naerma.
“Mõelda vaid, missugune skandaal! Suursugune Warminsteri hertsog leiti surnuna tundmatu Šoti iluduse kaisust!”
“Millal sa ometi taipad,” torises hertsog, “et oled upsakas?”
“Kas teile ei meeldigi punapead?”
“Mitte eriti!”
“Ma tean täpselt, missugused naised teile meeldivad,” pilkas Jabina. “Vaiksed hallid hiirekesed, kelle lemmikväljendid on “Jah, teie hiilgus“ ja “Ei, teie hiilgus”. Nad kiidavad teile alati takka ja käituvad lõpmata kombekalt.”
“Säärase naise puhul oleks vähemalt praegune olukord välistatud,” kohmas hertsog.
“Loomulikult,” õelutses Jabina. “Aga mõelge ometi, kui igav oleks temaga elada! See on peaaegu sama, kui ennast üha uuesti teie igavaid kopitanud raamatuid lugema sundida.”
Ta naeris lustakalt.
“Üllatused oleksid välistatud. Poleks vähimatki tähtsust, kas asute järgmise peatüki kallale või kordate äsjaloetut, sest midagi uut niikuinii oodata ei ole.”
Hertsog vaatas aknast välja ja ohkas.
“Kinnitan sulle, Jabina, et erinevalt sinust ei huvita seiklused mind põrmugi,” ütles ta. “Minu ainuke lootus on jõuda turvaliselt lähimasse võõrastemajja.”
“Pabistamisest pole tolku,” jätkas tüdruk torkimist. “Palgake kutsar, kellele võite iga ilmaga kindel olla – või hakake ise tõlda juhtima!”
“Higman on teeninud mind juba viisteist aastat…” alustas hertsog, ent puhkes naerma. “Ausõna, Jabina, mulle näib, et sa õrritad mind sihilikult! Ma pole kunagi varem nii tüütut neidu kohanud!”
“Teil on vedanud!” kuulutas tüdruk. “Kui teiega oleks praegu kaasas teie igav ja kopitanud südamedaam, siis valaks ta kahtlemata pisaraid ja klammerduks teie külge nagu ärahirmutatud luuderohi!”
Hertsog kavatses midagi vastata, kuid just siis tegi tõld ootamatu nõksaka ja rattad kiilusid lörtsisegusse.
Kui sõiduk ohtlikult kaldu seisma jäi, avas hertsog lähima akna ja tugev tuul paiskas sisse pahvaka värsket lund.
Ta torkas pea aknast välja ja hüüdis: “Mis juhtus, Higman? Kas me jäime kinni?”
Seejärel vajus tõld külili.
Teine peatükk
Hertsog avas silmad ega saanud kohe arugi, kus ta on.
Tema vaatevälja ilmusid kellegi hallikasrohelised silmad ja punased juuksekiharad. Läbi udu meenus hertsogile, et ta oli neid kusagil juba näinud.
“Te olete meelemärkusel!” hüüdis elevil hääleke. “Oi, kui tore!”
Hertsogit tabas ootamatu nõrkusehoog. Ta sulges silmad, ent avas need kohe, sest tasapisi hakkasid talle meenuma tõlla külilivajumine ja meeletu peavalu, mille tagajärjel ta oli teadvuse kaotanud.
“Kus ma olen?” tundis ta huvi ja taipas kergendusega, et hääl on endiselt peaaegu normaalne.
“Olin teie pärast väga mures!” hüüatas Jabina. “Kartsin, et te ei ärkagi enam! Tegelikult pidasin teid algul koguni surnuks!”
“Ah et tõld vajus külili?” venitas hertsog iga sõna rõhutades. “Kas keegi sai viga?”
“Ainult teie. Pistsite pea aknast välja ja saite vist põrutada. Arst tegi kuus õmblust!”
Hertsog proovis kätt tõsta ja taipas alles pärast katse ebaõnnestumist, et on voodis linade vahel.
Ta leidis oma pea üllatavalt selge olevat. Teda vaevasid üksnes kuivav kurk ning janu.
Jabina, kes näis jälle tema mõtteid lugevat, küsis: “Kas soovite juua? Mul on limonaadi.”
Tüdruk valas klaasitäie ja lähenes hertsogile. Asjatundlikult käe lamaja pea alla pannud, kergitas ta meest veidi, et too saaks joogist lonksu võtta.
Hertsog pani silmanurgast tähele, et joogiklaas on graveeringutega kristallist ja voodilinad peenest materjalist.
Suurema janu kustutanud, vajus mees uuesti patjadele, sest pea lõhkus igast väiksemastki liigutusest valutada. Küsimuste esitamine käis talle praegu üle jõu, ent Jabinale mõeldes võttis ta end siiski kokku.
“Kas see ongi võõrastemaja?” küsis ta, ehkki oli märganud, et tuba, kus ta viibib, on märksa suurem ja muljetavaldavam kui tüüpilistes maanteeäärsetes postijaamakõrtsides oli pakkuda.
“Muidugi mitte,” vastas Jabina. “Me oleme söör Ewani ja leedi McGairni kodus. Kui tõld ümber läks, juhtus üks nende sulastest mööda minema ja tema kutsuski majast abi.”
Hertsog jäi selgitusega rahule ja vajus unne.
Kui ta mitu tundi hiljem uuesti ärkas, istus Jabina endiselt tema juures.
Toas põlesid tuled ja kardinad olid ette tõmmatud.
Hertsog silmitses kamina ees istuvat Jabinat, ilma et tüdruk oleks seda märganud, ja täheldas, et kaminatule helk pani neiu erkpunased juuksed veelgi rohkem sätendama.
Ta imetles sõnatult Jabina verinoort ja nõtket siluetti, mis tulevalgel selgesti välja joonistus, kuid tüdruk, kes näis tema ärkvelolekut justkui vaistlikult tunnetavat, pööras pead ning tema silmad lõid hertsogi pilku kohates särama.
Jabina tõusis ja astus voodi juurde.
“Kas teil on parem?” tundis ta huvi. “Arst on teie haava seisundiga rahul. Ta on kindel, et aasta pärast pole enam armigi näha.”
“Aasta pärast?” kordas hertsog. “Küll on hea, et mul pole kombeks oma välimusega eputada!”
“Tõtt-öelda,” lausus Jabina otsekoheselt, “muudab peaside teid minu arvates päris kenaks ja huvitavaks! Võiksite vabalt olla mõne mu lemmikraamatu kangelane.”
“Tänan, ei soovi!” jäi hertsog endale kindlaks. “Kohe, kui terveks saan, jätkan reisi lõuna poole.”
“Arst ei lubanud teil enne kolme päeva tõusta,” manitses Jabina. “Teil on hirmsasti vedanud, et haav pole hullem!”
“Ehk räägid mulle täpsemalt, mis juhtus?” uudishimutses hertsog.
“Olin nii pabinas, et ei mäleta kuigi palju,” vastas tüdruk, “aga minu teada jäid tõllarattad lumega kaetud kraavi või renni kinni. Õnneks vajus tõld nii sügavasse hange, et lambipirnidki jäid terveks!”
“Ja hobused?” uuris hertsog.
“Hobused olid ainult veidi ehmunud. Kutsar tõi nad seniks talli, kuni me reisi jätkame.”
Hertsog kergitas imestunult kulme.
“Meie jätkame?” küsis ta.
Voodi kõrval seisev Jabina pööras pilgu mujale.
Miski tema käitumises andis hertsogile mõista, et neiu on rahutu ja tunneb millegi pärast piinlikkust.
“Mis on?” päris ta segaduses. “Mis siin juhtus?”
“Räägin teile homme,” lubas Jabina. “Asi on nimelt selles, et…
Ta vakatas.
“Milles