''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur). Enn VetemaaЧитать онлайн книгу.
välja valge palakaga kaetud kanderaam.
Laibavedajad, keda mõned põlglikult “laibakateks” kutsuvad, asuvad vilunult asja kallale. Üks neist on eakas mees Kuusalu kandist, elupõline proff, temale sekundeerib aga noor tudeng, kes sellist teenistusvõimalust nähtavasti raha pärast ära ei saa põlata. See on sümpaatne noor mees – imelikul kombel mitte tulevane arst, vaid hoopis matemaatik.
Nüüd astun minagi lähemale. Vanem mees tunneb mind juba aastaid, ta teab, et ma vahel ka patoanatoomi tööd teen; kui ma talle ütlen, et kadunuke on mu koolivend, ei imesta ta mu nii varase siinoleku üle. Tõmbab koguni korraks Nilsi näolt kattelina.
Ma astun lähemale ning silmitsen oma kunagist sõpra ja praegust ohvrit. Imelikku inimest, keda võidaks tema tegude järgi vabalt sadistiks pidada, kuid kes seda siiski polnud. Ta oli – see kõlab küll kohmakalt – pigem inimhingede vivisektsionist. Loomuldasa, sünnipäraselt. Ta vist tõesti tahtis inimest kui sellist tundma õppida, kuid, piltlikult väljendudes, oli tema see harrastus nagu poisikese katse, mis peab välja selgitama, kui kuumas vees – kas päris keevas või juba üheksakümnekraadises – näiteks rott hinge heidab. Ja kui ruttu.
Miskipärast oli Nilsile määratud uskuda inimese loomupärasesse kurjusse, omakasupüüdlikkusse ja alatusse. Selliseid omadusi ei kavatse keegi päriselt eitada, kuid tema üritas oma eksperimentidega neid aina tõestada. Ja selles oli ta fanaatiliselt järjekindel. Võimalik, et Nils oli tinglikult süüdimatu. Kuid mida see parandaks? Tegemist oli sellise inimesega, kelle kohta võib rakendada just äsjameenutatud roomlaste käitumismalli.
Aga hea näeb Nils välja. Ehkki ta suri suuremates piinades, kui ma eeldanuks. Rahuliku pneumoonia ja aeglase aina jõuetumaks muutumise asemel mingid jubedad krambid. Miks? Ma tõesti ei tea, ehkki ainult minul on maailmas täisinfo juhtunu kohta. Tuleb end rahustada faktiga, et paljudel haigustel on eri vorme. Sel puhul räägitakse kliiniliste tunnuste polümorfsusest.
Korraks tõmban ma palaka veelgi madalamale ja näen tema nii tuttavat siidkinnastatud käeproteesi, mis kaugetel aegadel furoori tekitas. Nils on, õigemini oli konservatiiv: praeguseks on leiutatud proteese, mis käivituvad biovooludest; ka palju kaunemaid proteese on olemas – selliseid, mille tehislikkuse ainult vilunud silm kindlaks suudab teha. Ent Nils kannab ikka endist kummkätt, mis läbi siidkinda salapäraselt kumendab.
“Mortuum nobile,” kuulutab noorem kandjaist.
“Mis asja?” ei saa tema paarimees aru.
“Noobel surnu,” tõlgin ma. Jah, noobel, kuid samas on temas veel ka midagi, mida iseloomustaksid epiteedid “ontlik ja kukupai”.
“Päris kobe kooljas neh!” kinnitab vanem laibavedaja. Kuid parandab end siiski kähku: “Üks iseäranis noobel kooljas!” Ja peabki parandama. Nemad on Nils Kibbermanniga rahul. Miks ka mitte. Nad on näinud laipu, mis on sõna otseses mõttes kobedad. Siin majas on ju veel ka kohtumeditsiini labor. Ja sinna tuuakse nädalate- ja kuudevanuseidki laipu. Selliseid, mida ei anna enam hästi tsellofaankotti toppida; ja kui lõpuks tööga siiski toime tullakse – tuleb ju tulla! – , siis nõrgub meeste kinganinadele nesteid, mida isegi mina oma Petri tassikestes eriti ei armasta.
Ma tõmban valge lina oma käega Nilsi kõrgele laubale, mille taga elas tema iseäralik aju.
“Väegade noobel kooljas,” kinnitab Kuusalu mees.
Nils viiakse saatusekaaslaste juurde, kes pole kõik kaugeltki nii nooblid.
2
Sellest päevast, mil Nils palus mind tulla oma isa vaatama, pole möödas rohkem kui kuu.
Nilsi isa oli päratu, rändrahnuline mees. Teda võinuks pidada akromegaalikuks. Ka oli temas midagi othellolikku, ehkki ta ei olnud mustanahaline; härra Kibbermann oli hoopis punane – veripunane, ooperipunane. See punasus harmoneerus aga suurepäraselt tema uhke terashalli lõvilakaga, mis oli beethovenlikult sassis.
Suur hämar, tumedate aknaeesriietega ruum, pimedusse sulavad seinad, põrand ja lagi – kõik see mõjus kuidagi teatraalselt. Lavastatusetunnet süvendas seinanišist särahtav hõbedane tuletõrjujakiiver ning selle all ristuvad rapiir ja portupees mõõk. Väike, aga küllalt hele laualamp valgustas välja veel seinale kinnitatud värvimütsi ning mingi, ilmselt samast ajast pärineva, klaasitud ja raamitud diplomi või aukirja. Jah, teaterlik oli see kõik kokku küll, kuid mitte odav; summa summarum mõjus kõik suurekaliibrilisem, selline oli ju ka vanahärra Kibbermann ise. Siin hõljus klassikalise tragöödia raskepärane, pidulik vaim. Ja eks traagikat pidigi ju siit hõngama: peremees põdes erakordselt rasket allergiat, mis hakkas andma juba autoimmuunsusele lähenevat haiguspilti. Selle raske haiguse puhul peab segadusse aetud organism omaenda rakke võõrasteks ja tormab neile kallale täis hävitamisiha. Moolok õgib oma lapsi. Niisuguse diagnoosi juurde käib lühike, ränk sõnakombinatsioon: “enamasti letaalse kuluga”.
Ma teadsin, et Nilsi isa on kuidagi seotud tuletõrjega, õigemini küll oli, sest nüüd kujutas ta endast juba ammu abitut invaliidi. Siin ei tohtinud suviti avada aknaid õietolmukartuses, siit ruumist viidi ära raamatud, kuna trükivärv, tühised tinajäägid, koguni nahkköidetes pesitseda võivad silmale nähtamatud kiirikseened – kõik need ohustasid muserdatud veterani lõpuni kulunud tervist.
“Mis see õieti on?” küsib minult Nils. Me istume minu laboris. Akna taga on ähmane aprillihommik. Ruumi immitseb lahja hämu. Aneemiline, verevaene hommik. Morgi ees – see paistab siit aknast hästi – tõstavad mehed autolt tühja kirstu maha. Selliste hommikutega olen ma ammu harjunud, ma ei jaksa või ei viitsi inimeste maistele kannatustele enam kaasa elada. Ses mõttes sarnanen ma Nilsiga, ainult et minu ükskõiksus ja vaatlejahoiak pole sünnipärane nagu temal; minu puhul võiks rääkida ükskõiksusest kui kutsehaigusest. Mina ju uurin just neid tillukesi olendeid – pisisõdalasi, seda kes-teab-kelle väesalka, mis meid morgi aitab jõuda. Mõnikord tunnen ma oma kärvavatele rottidele ehk rohkemgi kaasa kui oma liigikaaslastele.
Et Nils minu juurde julgeb tulla – jah, pärast seda kõike, mis meie vahel on juhtunud, ei üllatagi mind eriti. Temalt võis varemgi alati kõike oodata. Kuid imelikul kombel näis ta isa haigus Nilsile siiski südamesse minevat, tema mure mõjub ehtsalt, usutavalt. Niisiis on maailmas siiski keegi, kellele ta on võimeline kaasa tundma. Püüan minagi sel troostitul hommikul, mil ainult suurim optimist suudab uskuda, et kevad koputab juba arglikult uksele, tavalisest osavõtlikum olla. Ja lõpuks – mis mul siis saabki olla koolivenna isa vastu?
“Sa küsid, et mis see on… Loomulikult allergia, mis on arenenud väga kaugele. Immunodefitsiidini. Lümfotsüütide, ma usun, et oled neist kuulnud, tüvirakudki on juba kahjustatud.”
“Liiga palju see mulle ei ütle,” nendib Nils. “Kas sa ei saaks natukene inimlikumas keeles?..”
Ma püüan.
Ja varsti räägin ma talle, et võõraste ainete – avalikult või vargsi meie organismi tungijate vastu, olgu siis tegu viiruste, bakterite, õietolmu või vetikatega, asuvad otsemaid võitlema meie organismi lümfotsüüdid. Neid toodab tüümus ehk harknääre ja luuüdi. Palju on lümfotsüüte ka põrnas. Väga lihtsustatult võime ühe lümfotsüütidest, nimelt T-lümfotsüüdid, jagada killeriteks, helperiteks ja supressoriteks.
“Need esimesed on vist tapjad ja nuhid?”
“Justament. Kuid nad on terve organismi puhul ka turvamehed. Sinu isa immunosüsteem on aga kohutavalt tasakaalust väljas. Mulle tundub, et uurijaid-kaitsjaid, kes midagi teaksid ja süstematiseeriksid, enam peaaegu polegi. Või on nad hulluks läinud. Võim kuulub niisiis nuhkidele ja timukatele. Turvamehed ründavad neid, keda nad kaitsma peaksid. Anarhia.”
“Sa seletad päris piltlikult,” arvab Nils. “Kui tegu poleks minu isaga, siis võiks sel teemal isegi filosofeerida.”
“Muidugi. Kui asi puudutaks mind või Ruthi, keda sa kunagi ammu nii hoolega pildistasid, siis võiks kohe päris kindlasti.”
Ma andsin endale lubaduse, et ei ärritu, et taltsutan end, kuid nähtavasti olen ma siiski veel mõnevõrra emotsionaalne olevus.
Nils