Alutaguse metsades. Jüri ParijõgiЧитать онлайн книгу.

      Asetan jalgratta kloostri kivimüüri äärde ja lähen nõutama kloostrisse sissepääsu luba. Siinsamas kloostri ees on väike põllulapike, kus tüsedad, mustas riides eided niidavad ristikheina. Need ongi Pühtitsa kloostri õed, viimased nunnad. Neil on säärsaapad jalas, käed tugevad ning krobelised – nähtavasti ei elata siin hõlbuelu, peab kõvasti tööd murdma. Möödas on need ajad, mil klooster usklikkude patukahetsejate käest suuri annetusi sai, mis võimaldas elada ainult palveelu.

      Avaldan oma soovi ühele töötavale õele, kes kohe vikati lüttpidi maasse lööb ja minuga kaasa tuleb kloostriõuele. Kuid juhti temast mulle ei saa, kloostriõues annab ta mu üle ühele peenematoimelisele õele, kelle riided on puhtamad, käed kitsad ning valged. See siis talutab mind mööda kirikuid ja kabeleid, näitab altareid ja tutvustab pühapilte, millest mulle aga midagi meelde ei jää.

      „Kas võiks näha kuulsat imettegevat pühapilti?” küsin kloostriõelt.

      Nunn viib mu ühe altari juurde, jääb seisma hõbeda ja kullaga kaunistatud pildi ette, kummardub sügavasti ja heidab mitu korda risti ette. Siis hakkab jutustama laulva häälega, vurinal, nagu loeks päheõpitud tükki: „See siin ongi imettegev jumalaema kuju. Jumalaema on kujutatud uinuvana, armuline, ikka ja igavesti neitsi. Kõrgemal on Jeesus inglite keskel, ta hoiab jumalaema hinge, ümber seisavad pühad isad ja apostlid: Jerofei, Jakob, Filip…”

      Ta loeb pühakute nimesid ette pika rea, kes paremal, kes vasemal pool. See nimederida on talle nii pähe jäänud, et neid võib lugeda pildile vaatamata.

      Edasi seletab ta, et kuju viiakse varsti üheks kuuks Vasknarva kirikusse, sealt tuuakse jumalaema uinumise päeval, 15. augustil, ristikäiguga tagasi. Nii on vana komme. Kas ma tean kuju avastamislugu? Üldjoontes tean küll kloostri ajalugu, aga kuju avastamise üksikasju ei tea, palun jutustada.

      Siirdume kirikust välja, käime püha tamme juures ja jõuame imettegevale allikale mäe jalal, kui nunn mulle kuju avastamislugu ja imetegusid jutustama hakkab, ikka isemoodi laulva häälega, nagu olen kuulnud õigeusu kirikus loetavat palveid.

      Palju-palju aega, enam kui kolmsada aastat tagasi hoidis siin elavakstegeva allika juures eesti karjane oma karja. Korraga näeb ta mäel seisab naisterahvas hiilgavas valges rüüs. Karjane tahab minna lähemale vaatama, kuid nüüd kaob nägemus. Ta läheb karja juurde tagasi – uuesti ilmub hiilgav kuju mäele. Teist korda hakkab karjane kujule lähenema, teist korda võetakse see tema silmade eest ära. Kodus jutustab karjus oma nägemusest teistele ja kutsub neid järgmisel hommikul vaatama. Paljud tulevadki karjusega koos allika juurde ja näevad mäel tõepoolest naisterahva kuju hiilgavas valges rüüs. Kui hakatakse aga kujule lähenema, kaob see nende silmist nagu eelmiselgi päeval. Kolmandal hommikul minnakse veel suurema hulgaga mäele ja nähakse kolmandat korda sama ilmutust. Kolmandat korda kaob nägemus ja võetakse inimeste silmade eest ära. Aga inimesed hakkavad sealkohal otsima, kus nägemus ihnus, ja leiavad vana pühakuju. Nad on luteri usku ega tea kuju tähendusest midagi. Seal läheb aga neist mööda salk Jaama küla venelasi. Nendele jutustavad eestlased kuju leidmise loo ja annavad selle neile edasi. Õigeusklikud venelased tundsid kohe, et see on jumalaema kuju, ja nägemus Pühamäel ei olnud miski muu, kui jumalaema ise, kõige puhtam valitseja, jumalasünnitaja ja ikka neitsi Maarja.

      Kuidas hoiti kuju alal, kuidas avastati ta imettegev võime?

      Jaama õigeusklikud tundsid, et jumalaema ise on neile selle kuju läkitanud lohutuseks siin võõrausuliste keskel, et nad oleksid kindlad oma usus ja austaksid jumalaema. Nad ehitasid kuju leiukohale väikese puukabeli, kuhu paigutati leitud kuju. Iga aasta hakati pühitsema uinumise püha, mis on 15. augustil. Selleks ajaks tuli Narvast preester teenistust pidama, õigeusulised palvetasid ja olid rõõmsad. Nii kestis see kaua aega. Kui Eesti sai Vene alla ja Vasknarva ehitati vene kirik, viidi imettegev kuju sinna. Aga igal uinumispäeval toodi ta ristikäigus jälle siia. See oli raske teekond, tuli sumbata läbi soo, sageli niueteni vees, kusjuures pühakuju tuli hoida kätega kõrgel. Hiljemini ehitati siia kirik ja klooster, siis oli pühakujul siingi varjupaik. Aga iga aasta viiakse kuju üheks kuuks Vasknarva, et teda siis jälle uinumispäeval ristikäigus siia tagasi tuua – vana kujunenud kombe mälestamiseks.

      Kuidas avastati pühakuju imettegev võime? Jumalaema ise näitas. Vasknarva kirikukroonika teab palju juhtumeid, et allika ja pühakuju läbi palju haigeid on terveks saanud. Rakvere Kaupmees Nesterov uskus jumalaema imetegudesse ja sai terveks, Vasknarva talunaisel oli jalg haige, ta pesi jalga püha allika veega ja laskis palvetada jumalaema kuju ees – jalg sai terveks. Samal peremehel oli poeg, kes kuni neljanda eluaastani ei saanud käia, istuda ega pead püsti hoida. Kui last pesti allikaveega ja palvetati pühakuju ees, sai ta taas terveks. Imetegusid on olnud palju. Isegi kaks haiget eesti naist, kes uskusid, said terveks.

      Neid ja palju teisigi lugusid jutustab nunn imettegevast kujust ja pühast allikast. Ta ise näib kõike seda uskuvat viimse sõnani. Heidab allikale ehitatud kahelisemal asetseva pühapildi ees risti ette ja pomiseb palvesõnu.

      Jah, usk kõigutab mägesid. Mina vaatlen allika selget vett, mis kuidagi ei erine teiste allikate vetest. Elavakstegev allikas, püha vesi kui ainult suudetaks uskuda! Kloostriaias on püha tamm, seal on usklikud sõrmedega kraapinud koort igasuguste haiguste ja ohtude vastu. Ja teatakse tõendada, et see on aidanud – kui ainult usku on.

      Tõesti, see on tükike hoopis võõrast maailma kainete eestlaste keskel, kes kõike võtavad eeskätt mõistusega. Või ehk on siin tegemist sajandite pikkuse usu mõjuga ja kasvatusega? Missuguseks oleks kujunenud meie rahva usuline meelsus, kui oleksime katoliiklasiks jäänud või seitsesada aastat õigeusklikud olnud? Mulle näib, et meie muinasuskki pole nii fanaatiliselt imet uskuv olnud.

      Nunn jätab mu sinnapaika ja läheb tagasi oma askelduste juurde.

      Jään üksi püha allika juurde ja arutan, kui kaua see koloonia siin veel võib kesta, kui asjaolud ikka nii edasi arenevad, nagu nad siiamaani on arenenud. Kas on sel asutisel ümbruskonna usulise meelsuse muutmise suhtes mõju olnud? Venestamise baasiks pidi see paik siin saama, nii kavatses Eestimaa kuberner Šahhovskoi, kelle algatusel ja juhtimisel siia see nunnaklooster asutati. Energiline venestaja suutis siia suure asunduse luua ja selle mõju laiendada mujalegi. Nii tekkisid abikloostrid või osakonnad Jõhvis ja Tallinnas. Võimumees laskis enese sinna mattagi, kuna ta abikaasa pärast mehe surma kloostrisse elama asus. Enne maailmasõda ulatus nunnade arv kahesajani, praegu loetakse neid kaugelt alla saja. Suuremalt jaolt on nad vanad tudikesed. Kuidas nunnade juurdekasvuga praegu on, seda ei julgenud ma oma saatjalt küsida. Eesti ajal võõrandati suur osa kloostri maid, kuna klooster registreeriti ümber Pühtitsa kristlikuks naistööliste ühinguks. Peaks siia tulema kord uinumispäeval, mil pühakuju ristikäiguga Vasknarvast siia jõuab, siis näeks, missuguse ulatuse ja laadi võtab nüüd kloostripüha, mida rahvajuttude järgi omal ajal õige suurejooneliselt olevat peetud. Vana vürst Šahhovskoi ei näinud oma elutöö – väikerahvuste venestamise kokkuvarisemist ega samade rahvaste uut elu vanadel varemeil.

      Kaldun arvama, et mõne aja pärast käesolevale paigale ainult muuseumi tähendus veel jääb – rudiment sellest võimust, mis meid kord haarata ja lämmatada tahtis. Ja imelik kokkusattumine – siin vene võimu baasil leiame ka tsaariväe viimaste riismete ühishauad. Taudide käes kodunev Loodearmee interneeriti