20 000 ljööd vee all. Jules VerneЧитать онлайн книгу.
hakkas peagi hõrenema. Asusin tähelepanelikult uurima laeva keret, mille ülemine osa moodustas lameda horisontaaltasapinna, kui ma äkki tundsin end vähehaaval vajuvat.
“Ah te põrgulised!” hüüdis Ned Land, lüües jalaga vastu kõmisevat terasplaati. “Avage ometi, külalislahkuseta meresõitjad!”
Keset vindi kõrvulukustavat mürinat oli äärmiselt raske end kuuldavaks teha. Õnneks siiski laeva sukeldumine lakkas.
Allveelaeva sisemusest kostis äkki raua valju raginat. Üks plaat kerkis üles ning mehe pea ilmus nähtavale, tõi kuuldavale veidra karjatuse ja kadus otsekohe.
Mõne hetke pärast ilmusid vaikselt kaheksa tugevat kaetud näoga meest ja lohistasid meid oma kohutavasse masinasse.
VIII
MOBILIS IN MOBILI 30
See äärmiselt toorelt teostatud inimrööv toimus välgukiirusel, nii et minul ja mu kaaslastel polnud aega ringigi vaadata. Ma ei tea, mida nemad tundsid, kui neid sellesse ujuvasse vanglasse veeti, kuid minul isiklikult käis värin üle kogu keha. Kellega võis meil tegemist olla? Kindlasti mingit uut liiki piraatidega, kes omal viisil meredel röövisid.
Vaevalt oli kitsas luuk minu järel sulgunud, kui mind ümbritses pilkane pimedus. Minu päevavalgusega harjunud silmad ei suutnud esialgu midagi tajuda. Tundsin vaid, kuidas mu paljad jalad raudredeli pulkade taha kinni jäid. Ned Land ja Conseil, keda tugevasti kinni hoiti, järgnesid mulle. Redeli lõppedes avanes mingi uks, mis otsekohe meie järel kõmisedes sulgus.
Olime üksi. Kus? Seda ei võinud ma öelda, vaevalt isegi kujutleda. Kõikjal valitses pimedus, niivõrd täielik pimedus, et isegi mõne minuti järel ei suutnud mu silmad tabada ühtki ebamäärast helki, mida võib näha ka kõige pimedamal ööl.
Ned Land, kes säärase käitumisviisi üle vihane oli, andis oma pahameelele vaba voli.
“Tuhat ja tuline!” vandus ta. “Need sellid annavad külalislahkuses ka kaledoonlastele mitu silma ette! Puudub ainult, et nad oleksid inimsööjad! See ei paneks mind põrmugi imestama, kuid ma vannun, et vastu hakkamata ei lase ma end nahka panna!”
“Rahunege, sõber Ned, rahunege,” ütles talle Conseil rahulikult. “Ärge vihastage enneaegu. Veel pole meid vardasse aetud!”
“Varras pole midagi – praeahju pistavad nad meid, see on selge!” ei jäänud kanadalane vastust võlgu. “Seal on küllalt pime. Õnneks pole mu bowie knife31 mind veel maha jätnud, ja et seda kasutada, selleks näen ma igal ajal küllalt hästi. Esimese bandiidi, kes julgeb oma käe mu külge pista…”
“Ärge ärrituge, Ned,” ütlesin omakorda vaalakütile, “ärge kompromiteerige end asjatu ägedusega. Kes teab, võib-olla kuulatakse meid pealt! Katsume parem teada saada, kus me oleme!”
Liikusin kobamisi edasi. Viie sammu järel oli ees needitud plaatidest sein. Tagasi tulles läksin vastu puulauda, mille ümber oli mitu taburetti. Kongi põrand oli kaetud paksude punutud mattidega, mis summutasid sammude kõla. Seintes polnud jälgegi aknast ega uksest. Conseil, kes teostas ülevaatust vastassuunas, jõudis minu juurde ning me läksime tagasi kajuti keskele. Ruum võis olla kahekümne jala pikkune ja kümne jala laiune. Mis puutub kõrgusse, siis isegi Ned Land, hoolimata oma suurest kasvust, ei küündinud seda mõõtma.
Oli möödunud juba pool tundi, ilma et meie olukorras oleks toimunud mingit muudatust, kui äkki pärast pilkast pimedust meie silmad pidid taluma kõige eredamat valgust. Meie kong muutus äkki valgeks, see tähendab, see täitus nii tugeva valgusega, et ma ei suutnud seda esialgu välja kannatada. Valguse värvusest ja tugevusest tundsin ära elektrivalguse, mis oli tekitanud allveelaeva ümbruses otsekui mingi suurepärase merehelenduse. Pärast seda, kui olin tahtmatult silmad sulgenud, avasin nad jälle ning nägin, et valgus hoovas poolkerataolisest mattklaasist esemest, mis asus kajuti ülemises osas.
“Lõpuks ometi jälle valgus!” hüüdis Ned, kes, nuga käes, oli võtnud kaitseasendi.
“Jah, kuid meie olukord on niisama tume kui ennegi,” vastasin ma, kasutades antiteesi.
“Olgu aga härra kannatlik,” lausus ükskõikne Conseil.
Kajuti ootamatu valgustamine võimaldas mul tähele panna vähimaidki üksikasju. Selles oli ainult üks laud ja viis järi. Nähtamatu uks pidi olema hermeetiliselt suletud, sest ükski heli ei jõudnud meie kõrvu. Laeva sisemuses näis kõik olevat surnud. Viibis ta ikka veel ookeani pinnal või oli sukeldunud meresügavustesse? Mul polnud sellest aimugi.
Laes asuv valguskeha polnud kindlasti süttinud asjata. Seepärast lootsin, et meeskonnaliikmed end peagi näitavad. Kui kedagi tahetakse unustada, siis ei hakata teda ju valgustama.
Ma ei eksinudki. Kuuldus riivide raginat, uks avanes ja kaks meest astusid sisse.
Üks neist oli väikest kasvu, kuid tugevate lihaste ja laiade õlgadega, võimsa pea, suurte mustade juuste ja paksude vurrudega, elava ning läbitungiva pilguga. Kogu ta isikust hoovas seda lõunamaist temperamenti, mis iseloomustab Provence’i elanikkonda Lõuna-Prantsusmaal. Diderot32 väitis väga õigesti, et inimese žest on metafoorne, ja see väike mees oli kahtlemata selle elavaks tõestuseks. Tundus, et tema igapäevane kõne pidi kubisema personifikatsioonidest, metonüümiaist ja hüperboolidest. Kahjuks ei õnnestunud mul seda kontrollida, sest minu juuresolekul kõneles ta alati mingit omapärast ja mulle täiesti arusaamatut keelt.
Teine tundmatu väärib hoopis üksikasjalisemat kirjeldamist. Mõni Gratiolet’ või Engeli33 õpilane oleks lugenud tema nägu nagu avatud raamatut. Kõhklemata võisin otsustada tema põhiliste iseloomuomaduste üle, mis olid: esiteks enesekindlus, sest ta pea hoiak õlgade suhtes oli uhke ning ta mustad silmad vaatasid külma otsustavusega; teiseks rahulikkus, sest tema kahvatu nahk kõneles rahulikust verest; edasi energilisus, mida reetsid ta kulmulihaste kiired kokkutõmbed, ja lõpuks julgus, sest tema sügav hingamine andis tunnistust suurest elujõust.
Lisan veel, et see mees oli uhke. Tema otsustav ja rahulik ilme näis väljendavat üllaid mõtteid. Kogu sellest ansamblist, tema liigutuste ja näoilme ühtsusest kokku järeldus füsiognoomide tähelepanekute põhjal vaieldamatult otsekohene iseloom, mis ei tunne kõhklusi.
Tundsin tahtmatult tema juuresoleku rahustavat mõju ning olin kindel, et meie kokkusaamine lõpeb hästi.
Kas see isik oli kolmekümne viie või viiekümne aastane, seda oli võimatu öelda. Tema kõrge kasv, avar otsaesine, sirge nina, teravate piirjoontega suu, suurepärased hambad, peened pikkade sõrmedega, äärmiselt “vaimsed” käed, kui kasutada käevaatajate väljendit, kõik see vääris üllast ja kirglikku hinge. See inimene kujutas enesest kahtlemata kõige imetlusväärsemat inimtüüpi, keda ma olen iial kohanud. Veel üks iseloomustav detail: tal oli nii suur silmadevahe, et ta võis korraga haarata peaaegu veerand horisonti. Sellele lisandus, nagu ma hiljem kontrollisin, veelgi teravam nägemine kui Ned Landil. Kui see tundmatu midagi tähelepanelikult vaatas, siis tõmbusid tema kulmud kortsu ja laiad silmalaud näisid koonduvat silmaterade ümber, piirates sellega vaatevälja.
Ja ta vaatas! Milline pilk! See oleks nagu suurendanud esemeid, mis kauguse tõttu paistsid väikesed. Kuis tungis see vaade otse hingepõhja! Kuis läbistas see meie silmadele läbipaistmatut veepinda ja luges sügavast merepõhjast nagu avatud raamatust!
Mõlemal tundmatul oli peas saarmanahast barett, jalas hülgenahksed säärikud, seljas mingist erilisest materjalist riided, mis liibusid vabalt keha ümber ega takistanud liigutusi.
Pikem mees, kes oli ilmselt laeva kapten, vaatles meid suurima tähelepanuga, sõnagi lausumata. Siis pöördus ta oma kaaslase poole ning rääkis temaga mingis mulle tundmatus keeles. See oli kõlav, harmooniline ja paindlik kõne, millele näis olevat omane täishäälikute äärmiselt mitmekesine rõhutamine.
Teine vastas peanoogutusega ning lisas paar-kolm täiesti arusaamatut
Liikuv liikuvas (ladina k).
Pikk tupes kantav ameerika jahinuga.
Diderot, Denis (1713–1784) – prantsuse kirjanik ja filosoof, valgustusaja suurimaid esindajaid.
Gratiolet ja Engel – õpetuse rajajad, mille järgi inimese iseloomu võib määrata näojoonte põhjal