20 000 ljööd vee all. Jules VerneЧитать онлайн книгу.
kapten Nemot ja asusin riiulite juurde. Seal leidus rikkalikult mitmes keeles raamatuid teaduse, filosoofia ja kirjanduse valdkonnast. Huvitav oli see, et erinevates keeltes raamatud asusid riiuleil segamini, ilma kindla korrata, mis näitas, et “Nautiluse” kapten luges vabalt kõikides keeltes, ükskõik mis talle aga kätte juhtus. Raamatute seas nägin ma kõigi aegade suurte kirjanike meistriteoseid, kõike suurt ja ilusat, mis inimkond on loonud ajaloo, luule, romaani ja teaduse alal Homerosest kuni Victor Hugoni, Ksenofonist Michelet’ni, Rabelais’st George Sandini. Kuid selle kogu eriline väärtus seisis teadusalases kirjanduses. Mehaanika-, ballistika-40, hüdrograafia-41, meteoroloogia-, geograafiaja geoloogia-alased teosed omasid siin niisama tähtsat kohta kui loodusteaduse-alased ning ma taipasin, et need moodustavadki kapteni peamise uurimisala. Nägin siin kõiki Humboldti ja Arago teoseid, Foucault’, Henri Sainte-Claire Deville’i, Chasles’i, Milne-Edwardsi, Quatrefages’i, Tyndalli, Faraday, Berthelot’, abee Secchi, Petermanni, kapten Maury, Agassiz’ ja paljude teiste töid, muu hulgas ka need kaks köidet, tänu millele mina sain kapten Nemo poolt suhteliselt heatahtliku vastuvõtu osaliseks. Joseph Bertrandi teoste hulgas oleva raamatu “Astronoomia rajajad” põhjal, mille teadsin olevat ilmunud 1865. aastal, võisin määrata isegi “Nautiluse” vettelaskmise aja, mis pidi kuuluma umbes sellesse perioodi. Seega oli kapten Nemo alustanud oma veealust elu mitte üle kolme aasta tagasi. Lootsin, et edaspidi võimaldavad mõned hilisemad trükised mul seda ajavahemikku veelgi täpsemalt määrata. Kuna mul oli küllaldaselt aega selle küsimuse selgitamiseks, siis ei tahtnud ma enam edasi lükata meie käiku “Nautiluse” imedemaailma.
“Mu härra,” ütlesin kaptenile, “ma tänan, et võimaldate mul seda raamatukogu kasutada. See on teaduse varasalv, mida ma ei jäta kasutamata.”
“See pole mitte ainult raamatukogu, vaid ka suitsetamistuba,” ütles kapten Nemo.
“Suitsetamistuba!” hüüdsin ma. “Kas siis allveelaevas ka suitsetatakse?”
“Muidugi.”
“Sel juhul, mu härra, pean küll arvama, et olete säilitanud mõningad suhted Havannaga.”
“Sugugi mitte,” vastas kapten. “Palun proovige seda sigarit, härra Aronnax. Olgugi et see ei tule Havannast, jääte rahule, kui olete asjatundja.”
Võtsin vastu pakutud sigari, mille kuju meenutas havanna sigareid. See näis tehtud olevat kollastest lehtedest. Läitsin ta väikese sigarisüütajaga, mis asetses elegantsel pronksjalal, ning ahmisin suitsu asjaarmastaja naudinguga, kes pole kaks päeva suitsetanud.
“Suurepärane,” ütlesin, “kuid see pole tubakas.”
“Ei,” vastas kapten, “see ei ole pärit ei Havannast ega ka idamaadest. See on üks suure nikotiinisisaldusega vetikaliik, mida saan samuti merest, kuid ta on sellega kaunis kitsi. Kas te igatsete veel havanna sigareid?”
“Sellest päevast peale põlgan ma neid, kapten!”
“Suitsetage aga nii palju, kui soovite, ja ärge uurige nende päritolu. Nad pole küll ühestki tolliametist läbi käinud, kuid minu arvates ei tee see neid halvemaks.”
“Just vastupidi.”
Siis avas kapten Nemo ukse, mis asus selle vastas, kustkaudu me olime sisenenud raamatukokku, ning me astusime avarasse hästi valgustatud salongi.
See oli suur risttahukakujuline ruum, kümme meetrit pikk, kuus meetrit lai ja viis meetrit kõrge. Õhuliste arabeskidega kaunistatud helendav lagi heitis selget ning mahedat valgust kõigile siia muuseumi kogutud imeasjadele. See oli tõepoolest muuseum, kuhu tark ja helde käsi oli kogunud igasuguseid looduse ja kunsti meistriteoseid, mis olid siia-sinna segamini asetatud nagu maalikunstnikule omase maitsega sisustatud ateljees.
Umbes kolmkümmend suurte meistrite ühesarnastes raamides maali kaunistasid mustriliste vaipadega kaetud seinu. Maalide vahel särasid haruldaste relvade kogud. Nägin siin äärmiselt hinnalisi lõuendeid, millest suuremat osa olin võinud imetleda juba Euroopa erakogudes või kunstinäitustel. Vanu maalikunsti koolkondi esindasid siin üks Rafaeli madonna, üks Leonardo da Vinci püha neitsi, üks Correggio nümf, üks Tiziani naiseportree, üks Kristuse kummardamine Veroneselt, üks Maarja taevaminek Murillolt, üks Holbeini maalitud portree, Velásqueze munk, üks Ribeira märtritest, Rubensilt üks külapidu, kaks Flaami maastikku Teniersilt, kolm žanrimaali Gérard Dow’lt, Metsult ja Paul Potterilt, paar Géricault’ ja Prudhoni maali, mõned merepildid Bakhuysenilt ja Vernet’lt. Moodsa maalikunsti esindajate seas võis märgata lõuendeid Delacroix’, Ingres’i, Decampi, Troyoni, Meissonnier’, Daubigny jt allkirjadega. Selle suurepärase muuseumi nurkadesse vastavaile aluseile olid asetatud antiikaja parimate eeskujude järgi tehtud väikesed pronks- ja marmorkujud. Püsiv hämmeldusseisund, mida “Nautiluse” komandör mulle oli ennustanud, hakkas juba mu meeli valdama, kui äkki see kummaline isik lausus:
“Vabandage, härra professor, et ma teid nii koduselt vastu võtan, ja segadust, mis siin salongis valitseb.”
“Mu härra,” vastasin mina, “ilma et tahaksin teada, kes te olete, olgu mulle siiski lubatud teis kunstnikku tunda.”
“Olen vaid asjaarmastaja, mu härra. Omal ajal armastasin koguda inimeste loodud kauneid teoseid. Olin agar otsija, väsimatu tuhnija ning suutsin kokku korjata mõned kõrgeväärtuslikud esemed. Need on mu viimased mälestused minu jaoks surnud maast. Minu silmis kuuluvad ka moodsad kunstnikud sama hästi kui antiikaega. Kõigil neil on oma kaks või kolm tuhat aastat seljataga ja minu vaim ei suuda neid üksteisest eraldada. Ajan nad kõik segi. Suurtel meistritel pole vanust.”
“Ja muusikud?” küsisin ma, osutades Weberi, Rossini, Mozarti, Beethoveni, Haydni, Meyerbeeri, Heroldi, Wagneri, Auberi, Gounod’ ja paljude teiste heliloojate nootidele. Need asusid laialipaisatuina väikesel orelil, mis võttis enda alla tervelt salongi ühe seina.
“Need on kõik Orfeuse kaasaegsed, sest ajalised erinevused kaovad surnute mälus, mina aga olen surnud, härra professor, niisama surnud kui need teie sõbrad, kes puhkavad kuue jala sügavuses maa all.”
Kapten Nemo jäi äkki vait ning näis olevat vajunud sügavatesse unistustesse. Vaatlesin teda suurima erutusega ning uurisin sõnatult tema omapäraseid näojooni. Hinnalise mosaiiklaua nurgale toetudes näis ta olevat minu juuresoleku täiesti unustanud ega paistnud mind üldse enam märkavat.
Austasin tema endassesüvenenud mõtiskelu ning asusin tutvuma salongi kogutud aaretega.
Kunstiteoste kõrval leidus siin väga palju haruldasi taimi, karpe ja teisi ookeanisaadusi, mis olid nähtavasti kapteni enda poolt siia toodud. Salongi keskel oli väike elektriga valgustatud purskkaev, mille vesi langes ühestainsast hiigelkarbist valmistatud basseini. See kuulus rõõneskarbile, suurimale liistaklõpusesele, ja tema ümbermõõt võis olla umbes kuus meetrit. See oli suurem Veneetsia vabariigi poolt François I-le kingitud merikarpidest, millest Saint-Sulpice’i kirikule Pariisis valmistati kaks hiiglasuurt ristimisvaagnat.
Purskkaevu ümbritsesid vaskraamidega kinnitatud elegantsed vitriinid, kus asusid korralikult klassifitseeritud ja nimesiltidega varustatud kõige haruldasemad mereloomad, mida üks loodusteadlane iial on näinud. Kujutlege ise, millist professorirõõmu ma siin tundsin.
Zoofüütide osakonnas leidus väga huvitavaid ainuõõssete ja okasnahksete hõimkonna esindajaid. Esimestest mainiksin orelkoralle, lehvikutaolisi korkkoralle, Süüria magusaid käsni, iisiseid Moluki vetest, sulgkoralle, muuhulgas ka üht Norra mere imetlusväärset merisulge, nahkkorallilisi, hulganisti urbkorallilisi, keda minu õpetaja Milne-Edwards nii arukalt rühmadesse jagas, muuhulgas ka imeilusaid silmkorallilisi flabelliine ja Bourboni saare juures leiduvaid okuliine, “Neptuni sõjavankrit” Antilli vetest ning paljusid teisi kauneid koralliliike, mille kännised42 moodustavad juba tänapäeval terveid saari, ja pole kaugel aeg, kus saartest kujunevad mandrid. Okasnahksetest leidus siin meritähti, meriliiliaid, karikliiliaid, merisiilikuid, meripurasid
Ballistika – teadus, mis käsitleb lastud või visatud esemete lendu ruumis.
Hüdrograafia – füüsikalise geograafia haru, mis tegeleb veekogude uurimisega.
Kännis – alaliselt kokkukasvanud üksikloomade kogu.