Allan Quatermaini kummaline lugu koletisjumalast. Henry Rider HaggardЧитать онлайн книгу.
küsisin Zikalilt umbusklikult. “Heidab pähkleid või kive inimeste pihta?"
"Ei, Makumazahn. Vastavalt sellele, mis mulle räägiti, teeb see palju enamat. Vahel tuleb ta randa – mõned ütlevad, et puunotil, mõned ütlevad ujudes, mõned ütlevad, et vaimude viisil. Ja kui ta seal kedagi kohtab, väänab tal pea otsast,” (siin mõtlesin pildile koopas,) “sest ükski mees ei suuda võidelda tema jõuga, ega naine niisamuti, sest kui ta on vana või inetu, teeb koletis temaga samamoodi, aga kui ta on noor ja hea välimusega, siis kannab ta tema minema. Räägitakse, et saared on täis niisugusi naisi, kes harivad Heu-Heu aeda. Veel enam, teatakse, et neil on lapsi, kes tulevad üle järve ja elavad metsas – kohutavaid karvaseid olendeid, kes on pooleldi inimesed, sest nad suudavad teha tuld ja kasutada nuiasid ja vibusid ja nooli. Neid metsikuid inimesi nimetatakse heuheudeks. Nad elavad metsades ja nende ning valloode vahel käib igavene sõda.”
“Veel midagi?” küsisin ma.
"Jah, üks asi. Teatud aastaajal peavad vallood viima saarele oma kauneima kõrgestisündinud neiu ja siduma ta teatud kalju külge saare kaldal täiskuuöö hakul. Siis lähevad nad ära ja jätavad ta üksi, tulles päikesetõusul tagasi."
"Ja mida nad leiavad?”
“Üht kahest asjast, Makumazahn; kas on neiu kadunud, mispeale nad väga rõõmustavad, välja arvatud tema sugulased, või on ta tükkideks rebitud, olles Heu-Heu poolt tagasi lükatud, mispeale nad nutavad ja oigavad, mitte tema vaid iseenda pärast.”
“Miks nad rõõmustavad ja miks nad nutavad, Zikali?"
"Sel põhjusel. Kui neiu on ära viidud, säästab Heu-Heu või ta lapsed neid ja preestreid selleks aastaks. Veel enam, nende saak edeneb ja nad on haigusest vabad. Kui ta on tapetud, kummitab koletis või ta teenrid neid, röövides teisi naisi, ning ka saagid on kehvad, ja nad jäävad palavikku ning teistesse haigustesse. Seepärast on neiu pakkumine nende suur tseremoonia, millele, kui neiu vastu võetakse, järgneb Rõõmupidu, ja kui ta on tagasi lükatud ja tapetud, Leinapaast ja tema vanemate või teiste ohverdus."
"Kui meeldiv religioon, Zikali. Ütle mulle, kas see valloodele meeldib?”
“Kas ükski religioon inimestele meeldib, Makumazahn, ja kas pisarad, puudus, haigused, röövimised ja surm meeldivad neile, kes on maailma sündinud? Nagu meie, ülejäänud, kannatate ka teie, valged inimesed, nende all; ka teil on teie oma Heu-Heu või kurat, kes nõuab niisuguseid ohvreid ja ikkagi kiusab teid taga. Ta ei meeldi teile, kuid ikkagi toote oma ohvreid sõjas ja veres ja viletsuses selle eest, mis ta teile tegi, seeläbi sidudes end temaga uuesti ja kinnitades tema võimu teie üle, ja nagu teete teie, nii teeme me kõik. Siiski kui teie ja meie, ülejäänud, talle vastu hakkaksime, ehk võiksime tema võimu murda või teda tappa. Miks me siis viime talle oma vooruse, tõe ja puhtuse neitseid ja kuipalju oleme paremad neist, kes jumaldavad Heu-Heud ja nii tehes päästavad oma elusid?”
Kaalusin tema argumenti, mis oli kaval metslase kohta, kes oli vana ja teadis palju ning oli kasutanud oma piiratud jälgimisvõimalusi, ning vastasin üsna tagasihoidlikult:
“Arvan, et me pole üldse paremad.” Siis lisasin, et teemat praktilisemaks muuta: “Kuid mis neist teemantidest sai?”
“Teemantidest? Ohoo! Teemantidest, mis muide on minu arust üks neist ohvritest, mille teie, valged inimesed, teete omaenda Heu-Heule. Noh, neil inimestel paistab neid palju olevat. Muidugi pole neist neile mingit kasu, sest nad ei kauple. Siiski, naised teavad, et need on ilusad, ning kinnitavad neid väikeste juustest kettide külge, olles neid kivil lihvinud, sest nad ei tea, kuidas neisse auke teha, sest need on nii kõvad, ja nad ei saa neid metalli külge panna. Nad suruvad neid ka oma toidunõude savisse, enne kui neid kuivatavad, tehes neist kenasid mustreid. Paistab, et need kivid ja ühed teised, mis on punased, uhuti sinna jõeveega kusagilt kõrbest, millest see läbi voolab, ja läbi mägedes oleva tunneli, arvan ma. Igal juhul leiatakse neid palju selle kallaste kruusast, mida nad panevad oma lapsi sõeluma läbi tiheda inimjuukseist sõela või mõnel muul sarnasel viisil. Oodake, ma näitan teile, missugused need on, sest mu sõnumitoojad tõid mulle peotäie või kaks palju aastaid tagasi.” Ja ta plaksutas käsi.
Otsekohe, nagu ennegi, ilmus üks ta teenreist, kellele ta andis mingeid juhtnööre. Mees läks ja tuli viimaks tagasi väikese iidsest kortsus nahast pakiga, mis oli nagu tükk vanast kindast. Selle sõlmis ta lahti ja andis mulle. Selle sees oli palju väikesi kive, mis paistsid ja tundusid teemantidena, väga heade teemantidena, nagu ma otsustasin nende värvi järgi, kuigi ükski neist polnud suur. Ja nende hulgas sätendasid ka teised kivid, mis võisid olla rubiinid, kuigi ma polnud selles kindel. Hindasin selle kotitäie väärtust umbkaudu 200-300 naela ringis. Kui ma olin neid uurinud, pakkusin neid Zikalile tagasi, kuid ta lõi käega ja ütles:
"Hoia need endale, Makumazahn. Mulle pole need head, ning kui sa jõuad Heu-Heu maale, võrdle neid nendega, mis sa sealt leiad, lihtsalt et veenduda, et ma ei valeta."
"Kui ma jõuan Heu-Heu maale!" hüüatasin põlglikult. “Kus asub siis see maa ja kuidas pean ma sinna jõudma?”
“Seda ma luban sulle homme rääkida, Makumazahn, mitte täna õhtul, sest see oleks kasutu ajakulu ja tuule tekitamine nina all, kuni ma tean kaht asja: kõigepealt, kas sa lähed sinna, ning teiseks, kas vallood võtavad su vastu, kui lähed.”
“Kui olen kuulnud vastust teisele küsimusele, siis arutame esimest, Zikali. Kuid miks sa püüad mind lolliks teha? Need vallood ja metsikud heuheud, kellega nad võitlevad, arvan, et nad elavad kaugel. Kuidas saad sa siis vastuse homseks?”
“On võimalusi, on võimalusi,” vastas ta unistavalt, siis paistis langevat mingisse unne, millest ta suur pea rinnale vajus.
Vahtisin teda mõnda aega, kuni vaatasin sellest tegevusest väsides ümberringi ja märkasin, et äkki oli hakanud hämarduma. Kui ma seda tegin, hakkasin õhust kriiskeid kuulma, teravaid, närvidelekäivaid kriiskeid, nagu neid teevad rotid.
"Vaata, baas," sosistas Hans ehmunult, "ta vaimud tulevad,” ja ta näitas ülespoole.
Ma vaatasin, ning kõrgel ülal, nagu langeksid nad taevast, nägin mõnda laiatiivalist värelevat kogu, kokku kolm. Nad langesid ringidena väga ruttu ja ma märkasin, et nad olid nahkhiired, tohutu suured ja kurja välimusega. Nüüd keerlesid nad meie ümber nii lähedalt, et kaks korda puudutasid nende väljasirutatud tiivad mu nägu, pannes mind õudusest judisema, ning iga kord, kui elukas möödus, kriiskas ta mulle kõrva, pannes mu hambad plagisema.
Hans püüdis üht neist endast eemale tõrjuda, mispeale too klammerdus ta käe külge ja hammustas ta sõrme, või nii ma otsustasin tema karjatuse järgi, mille järel ta tõmbas oma kübara kõrvadele ja torkas käed taskutesse. Siis koondasid nahkhiired oma tähelepanu Zikalile. Ikka ringi ja ringi lendasid nad ümber tema peadpööritavas ringis, mis tõmbus üha lähemale, kuni viimased kaks istusid ta õlgadele just kõrvade juurde ja hakkasid neisse vadistama, kui kolmas rippus ta lõua küljes ja torkas oma võigast pead vastu ta huuli.
Sel hetkel paistis Zikali üles ärkavat, sest ta silmad avanesid ja lõid särama ning ta silitas oma kondiste kätega nahkhiiri oma õlal, nagu oleksid need tema lemmiklinnud. Veel enam, ta paistis rääkivat olendiga lõua küljes, rääkides keeles, mida ma ei suutnud mõista, kui see vadistas tagasi kriidi kriiksumise sarnasel häälel. Siis äkki lehvitas ta käsi ja kõik kolm tõusid jälle lendu, keereldes üha laiemas ringis ülespoole, kuni viimaks kadusid pimedusse.
"Ma taltsutan nahkhiiri ja ma meeldin neile,” sõnas ta selgituseks, siis lisas: "Tule homme hommikul tagasi, Makumazahn, siis saan ehk sulle rääkida, kas vallood soovivad, et sa neile külla läheksid, ja kui nii, siis näitan sulle teed nende maale."
Siis me läksime, küllalt rõõmsad minema pääsedes, sest Teede Avaja eriline jutt ning teadaanded, nagu neid spiritistlikes ringkondades kutsutakse, hakkasid varsti sulle närvidele käima, eriti õhtu hakul. Kui me komberdasime pimedas mööda seda vastikut kuru, küsis Hans:
"Mis olid need suured asjad, mis rippusid Zikali õlgadel ja lõua juures?"
"Nahkhiired, väga suured nahkhiired. Mis muud?” vastasin.
“Mina