Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn VetemaaЧитать онлайн книгу.
ISSEJUHATUSEKS
Tunnistan, et seisan nõutult küllaltki kopsaka paberilasu ees.
Algselt kavatsesin kirjutada akadeemik Gustav Naanist näidendi – see sai Eesti Draamateatrile tehtud ja nägi ka lavalaudu. Kuna mul ja mu näidendi kaasautoril Erki Aulel palju materjali üle jäi, kavatsesin näidendi edasi arendada millekski laiemaks, mitte päris dokumentaalseks, kuid selle lähedaseks panoraamromaaniks.
Miks mitte päriselt dokumentaalseks? Ühest küljest piiras mind materjali vähesus (kuigi seda mõnest aspektist vaadatuna liiga paljugi on; ka korralikult kontrollitut), teisest aga selle siiski mitte täielik usaldatavus. Ei suutnud ma ka jääda arhiivimaterjali ja oma mõõduka tutvuse – loomulikult akadeemik Naani endaga – vangiks. Lihtsalt ei saanud teisiti, kui hakkasin kaunis vabalt ja jultunult fabuleerima. See on kord juba minu iseärasus. Ja eks autor taha oma tööst ju ka loomuomast rahuldust leida.
Nii et sellest tulenevalt võib rääkida küll teosest, mille peategelane on akadeemik Naanile üsnagi lähedane persoon, aga kes temaga ometi kõiges ei kattu.
Samuti on see raamat kurikuulsast viiekümnenda aasta märtsis toimunud ideoloogiapleenumist ning veidike ka varasematest aegadest.
Tegu on niisiis üsna vabalt kirja pandud tükatise käsitlusega; ei anna ühtede kaante vahele suruda võimuvõitlust keskkomitees, muinsuskaitseliikumist, laulupidudega seotut, rohelise mõtteviisi sündi, rahva kasvavat muret oma keele ja kultuuri pärast, IMEt, fosforiidisõda jne, jne. Mina kõigest ei jõudnuks: teatakse ju konna kurvast saatusest, kes aina küsis: „Kas olen suur kui härg…?” Ja kuidas see talle lõppes…
Midagi veel: kuigi ma päris hoolega arhiivides tuhnisin, võib iga keskmine ajaloolane leida minu raamatust kümneid ebatäpsusi – à la kuidas sai see sündmus toimuda enne seda või teist koosolekut või telefonikõnet? – ning õigustatult ja kahjurõõmuga käsi hõõruda. Muidugi. Ent ega ma reaalsuse üksühest kajastamist ja kronoloogilist täpsust oma põhieesmärgiks seadnudki. Üritasin kirjeldada pigem õhustikku, mõningaid karaktereid (jällegi mitte absoluutsele tõele pretendeerides) ja Eestimaa üldist elu-olu enam-vähem viimasel poolel sajandil, mille algusest mul endalgi vaid teismelise muljeraase.
Paraku kasvas kohe välja uus häda. Oleksin ju võinud nime Naan asemel kasutada mõnd teist palindroomi, näiteks Paap. Käbini nime asemel aga pruukida Kobinat, Väljase asemel Vellest, Karotamme asemel Uritamme jne. See oleks aga meie väikeses riigis teinud asja veelgi absurdsemaks, mõjunud koguni irvitamisena, sest oleks ju kohe hakatud otsima prototüüpe ja need vaevata ka leitud. Fabuleerisin, nagu juba öeldud, väga vabalt, püüdes kindlaks jääda printsiibile, et ei kirjuta vaid seda, mis kohe kuidagi toimuda poleks saanud. Aga eks sedagi ole takkajärele pea võimatu selgeks teha.
Ent kehtib siiski vanarahva tähelepanek: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nii oli minugagi.
Sattusin lugema Rushdie’ kuulsat romaani „Kesköö lapsed”, kus autor tunnistab, et on eksinud ühe üliolulise faktiga – nimelt Gandhi mõrvapäevaga, ja kohe tugevasti… Selletõttu olevat kogu tema teos, kogu koloss kõvasti paigast ära vajunud ja seisvat vildakal vundamendil. Aga kõike ümber teha ta ei viitsivat! Ja see olevat pea võimatugi.
Loomulikult leidsid kriitikud, kes kärbestena sellise väärtteose nagu meepurgi ümber sumisesid, autori faktivead otsemaid. Mis juhtunuks kindlasti ka ta enda ausa ülestunnistuseta.
Ent üks noist kriitikuist – keegi leidlik Linda Hutchon – ilmutas taibukust ja kuulutas need vead mitte faux pas’ deks, vaid autori nutikaiks ja tahtlikuiks leiutisteks, koguni meetodiks… Vigade, tema neid nüüd enam vigadeks ei lugenudki, õigustamiseks pani ta kirja paksu, keeruka ja tõsiteadusliku traktaadi „A Poetica of Postmodernism” (Routledge 1988.), kusjuures leiutas koguni uue mõiste – uhke ja pretensioonika, nagu kirjanduse ümber sibavatel andekatel inimestel tihti kombeks: autori tahtlik eksimus olevat „metafiktsioon”(!), millega tahetakse rõhutada aja sirgjoonelise kulgemise ebaolulisust… Tähtis polevat mitte ajalugu, vaid selle fikseerimise vaba ja subjektiivne protsess, mis loovat just sel viisil võimaluse kehtestada uusi emotsionaalseid mängureegleid, mis olevat norivast ajafaktorist kunstilises mõttes tohutult tähtsamad. Seda enam, et kuis kõik minevikus just juhtus, olevat täna nagunii võimatu täpselt kindlaks teha.
Väga tark naisterahvas: sai ise kuulsaks, ning mis võis Rushdie’lgi sellise lähenemise vastu olla…
Sellest johtuvalt ei pinguta minagi oma loos meie tegelastega juhtunule alati täpset ajakoordinaati välja selgitama, ja vabalt võib juhtuda, et mõni kohtumine, mis enne teatud konkreetset sündmust kuidagi toimuda ei saanud, siin siiski just toimub. Kuna nii on mul mugavam. Ja ma loodan, et vahel võib midagi võita tahtlikust faktiveast lugejagi. Seda just emotsionaalses plaanis. Väiksemates detailides soovitasin julgem olla oma lugupeetud toimetajalgi. (Üks näide: kindel on näiteks see, et keskkomitee arhiivide „plekkhammastega” Kerberos madam Zinaida Kont ei saanud tol ajal kesk sügavat talve oma hirmutava kööginoaga mitte kuidagi verivärsket arbuusi segmenteerida. Kuid jõhkerroosa arbuusijõmakas sobis tollesse stseeni pildiliselt nii hästi – ma ei oskagi põhjendada, miks? –, et ma ei raatsinud arbuusi asendada näiteks õunaga.) Nii et võtke või jätke, kasutasin minagi „metafiktsiooni”. Vaid minutit kümme hiljem, kui romaani ühe olulise tegelase olukord on kardinaalselt paremuse poole muutunud, lõikab sama madam Kont juba elegantse hõbedase puuviljanoaga melonit, sest arbuus oleks uude stseeni kuidagi räige… Niisuguseid hetkelisi, elus võimatuid metamorfoose juhtub mujalgi, nii et palun mitte ehmuda ega neid autori ja toimetaja tähelepanuvigadeks lugeda. (Need ei puudu nagunii…)
Millega sissejuhatus lõpetada? Ah jaa:
Hea lugeja, siinkohal loen oma pühaks kohuseks pidulikult kõigile tunnistada, et käesolevas romaanis on kasutatud küll reaalselt elanuile mõneti sarnanevaid tegelasi ning pruugitud ka õigeid nimesid, samas on romaanis toimuv suures osas minu isiklik väljamõeldis. Nii et ei pea tegelaste funktsioon ja teod romaanis kokku langema elus reaalselt toimunutega. Nende ees, kes end sellest puudutatuna võivad tunda, vabandan siiralt mistahes meediavormis.
TÄNUAVALDUSI
Selle loo kirjapanemiseks sain abi enam kui tosinalt inimeselt. Alates akadeemikust endast. Ärgu solvutagu, kui ma siinkohal mahulistel kaalutlustel kõiki mind aidanud abilisi, kelleta see raamat päris kindlasti sündimata oleks jäänud, nimetada ei jõua. Neid oli väga palju. Olulisemad üritan siinkohal tähestikulises järjekorras ära märkida.
Juhan Aare
Enn Anupõld
Erki Aule
Ressi Kaera
Teet ja Alla Kallased
Tiit Karuks
Olaf Kuuli (pidev abistaja)
Arseni Mölder
Ralf Parve
Tatjana Urbel
Olaf-Knut Utt
Vaino Väljas
Paljudest raamatuist olid mulle eriti tähtsad:
Kaljo-Olev Veskimäe „Kuidas valitseti Eesti NSV-d” (2005)
Mati Grafi „Kalevipoja kojutulek” (2008)
Ene Hiioni „Kolm meest saates” (1987)
Jelena Zubkova uurimus „Феномен местного национализма” (2001)
VIII ideoloogiapleenumi sõnavõtud, mis toodi ära ajakirjas AKADEEMIA (põhiliselt 1999.a)
Kümned protokollid ERAFist
Kümned stenogrammid ERAFist
ENSV Kirjanike Liidu parteialgorganisatsiooni koosolekute protokollid (1949., 1950. a)
ENSV Kirjanike Liidu koosolekute protokollid (põhiliselt 1950.a)
Gustav Naani enda kirjutatud artikleid, esseid ja repliike ajakirjandusest pole nähtavasti kah otstarbekas kokku lugeda, kuna neid oli tohutult. Veel enam aga neid, mis tema isikut ja töid puudutavad. Nad on aga juurdepääsetavad Rahvusraamatukogus, kus selle raamatu kirjutajat oluliselt abistasid konsultandid ja bibliograafid, keda väga tänan.
Autor
ESIMENE RAAMAT
Enfant terrible