Dracula. Bram StokerЧитать онлайн книгу.

      JONATHAN HARKERI PÄEVIKUST. ( Kiirkirjas .)

      Bistriţas, 3. mail.

      Sõitsime Münchenist välja 1. mai pärastlõunal kell 8.35 ning saabusime Viini järgmisel varahommikul; oleksime pidanud kohale jõudma kell 6.46, kuid rong hilines tund aega. Budapest, niipalju kui ma teda vaguniaknast vilksamisi nägin ja põgusal jalutuskäigul vaadata sain, näib olevat imeilus linn. Mulle jäi niisugune mulje, et siin lõpebki Lääs ja algab Idamaa; läänepoolseim mitmest kaunist sillast üle Doonau, mis sel kohal on õige lai ja sügav, viis meid linnajakku, kus kõik veel kannab Türgi valitsusaja pitserit.

      Peagi jäi Budapest meil selja taha ning videviku ajaks jõudsime Klausenburgi. Siin tegin peatuse ja ööbisin Hotel Royale’is. Sõin lõunaks või õigemini õhtueineks kanaprae punase pipraga; see oli väga maitsev, kuid ajas kangesti janutama. (Pean Mina jaoks retsepti hankima.) Küsisin kelnerilt ja ta vastas, et seda praadi nimetatakse «paprika hendl», see on rahvusroog ning Karpaatides võin ma seda kõikjal saada.Veendusin, et mu saksa keele oskus (nii vilets, kui see ongi) osutus siin väga kasulikuks; ma tõesti ei tea, kuidas ma selleta toime tulnuksin.

      Olin Londonis Briti Muuseumis uurinud Transilvaaniat kirjeldavaid raamatuid ja selle maakoha kaarte; arvasin, et sealse aadlimehega suhtlemisel võivad mõningad eelteadmised tema kodukandist marjaks ära kuluda. Olin teada saanud, et paik, mida too aadlik oma kirjas oli nimetanud, asub maa idaosas, kolme ajaloolise piirkonna – Transilvaania, Moldaavia ja Bukoviina – kokkupuutekohas keset Karpaatia mägesid,ühes Euroopa metsikumas ja vähem uuritud osas.Ükski raamat ega maakaart ei juhatanud mulle Dracula lossi täpset asukohta, sest seda kanti pole veel kaardistatud meie Inglise kindralstaabikaartidega võrreldaval tasemel; kuid sain neist vähemalt teada, et Bistriţa linn, kus asub postijaam, mida krahv Dracula oma kirjas mainib, on siiski üsna tuntud. Kirjutan siia ümber mõned oma märkmetest, et saaksin mälu värskendada, kui ma kord Minaga reisimuljeid jagan.

      Transilvaanias on neli põhirahvust: lõunas elavad sakslased läbisegi valahhidega, kes on daaklaste järeltulijad, läänes madjarid ning idas ja põhjas seekelid. Viimati mainitute juurde ma nüüd olengi teel. Nad peavad end Attila ja hunnide järglasteks ning see võib ka tõsi olla, sest kui madjarid selle maakoha üheteistkümnendal sajandil vallutasid, leidsid nad eest hunnidest koosneva elanikkonna. Olen lugenud, et Karpaatide hobuserauas võib kohata kogu maailma ebauskusid, justkui oleks sealsetel inimestel eriti elav kujutlusvõime; niisiis tõotab mu sealviibimine kujuneda väga põnevaks. (Pean paluma, et krahv neid ebauskusid mulle lähemalt tutvustaks.)

      Ma ei maganud kuigi hästi, ehkki mu voodi oli üsna mugav, sest nägin kõiksugu imelikke unenägusid. Selles võis süüdi olla koer, kes öö läbi mu akna all ulgus, või paprika, mis pani mind veekarahvini tilgatumaks jooma ja ikka veel janunema. Uinusin alles hommiku eel ning ärkasin sellest, et uksele järelejätmatult koputati; ju siis oli mu uni väga sügav. Hommikueineks anti jälle tublisti paprikat, maisijahuputru, mida kohalikud elanikud nimetavad «mamalõõgaks», ja ülimaitsvaid hakklihatäidisega baklažaane, mida nimetatakse «impletataks». (Kindlasti küsin ka selle roa retsepti.) Pidin kiiruga einetama, sest rong väljus veidi enne kella kaheksat või õigupoolest pidanuks seda tegema, sest kui ma kell 7.30 jooksujalu jaama jõudsin, pidin üle tunni aja vagunis istuma, enne kui rong liikuma hakkas. Mulle näib, et mida kaugemale itta sa reisid, seda vähem hoolivad rongid sõiduplaanist. Ei tea, mismoodi nad veel Hiinas käivad?

      Kogu päeva logistas rong läbi kõiksugu kaunite kohtade. Aeg-ajalt nägime mõnda väikelinna või järsu mäe otsas asuvat lossi nagu vanadel gravüüridel; möödusime jõgedest ja ojadest, mille laiad kivised uhtorud annavad tunnistust suurtest üleujutustest. Ainult veerikas ja tugev voolus suudab jõeloogete välisküljed niiviisi mullast puhtaks pühkida. Igas raudteejaamas oli salguti inimesi, mõnes õige rohkesti, ning nad olid väga erinevalt riides. Meestel oli lühike jopp seljas, ümara põhjaga kaabu peas ja kodukootud püksid jalas nagu meie Inglise talumeestel ning neil, keda olen näinud Prantsusmaal ja Saksamaal reisides, mõne rõivad aga olid väga maalilised. Naised nägid kenad välja, kui sa neid lähemalt ei vaadanud, ent nende piht oli töntsakas. Kõigil neil oli pikkade valgete varrukatega pluus seljas ning enamik neist kandis laia vööd, mille küljes rippusid mingid lipendavad riideribad nagu baleriinide tantsukostüümidel, aga nende jalgu kattis loomulikult seelik. Kõige kummalisemad kujud, keda nägime, olid slovakid: nad olid teistest barbaarsemad, peas oli neil laiaääreline kauboikübar, jalas ilmatu laiad määrdunudvalged kottpüksid, seljas valge linane särk, vöötatud peaaegu jalalaiuse vasknaastudest üleni kiiskava vööga. Nende püksisääred olid otsapidi topitud säärsaabastesse; neil olid pikad mustad juuksed ja vägevad mustad vuntsid. Nad nägid küll väga maalilised välja, kuid ei jätnud meeldivat muljet. Nad võinuksid vabalt näitelaval mõnda vanaaegset idamaist röövlijõuku mängida Kuid mulle öeldi, et nad on täiesti ohutud ja lihtsalt tahavad silma paista.

      Hakkas juba pimenema, kui jõudsime Bistriţasse, väga huvitavasse iidsesse linna. Kuna ta tegelikult asub piiril – sest siit pääseb Borgo mäekuru kaudu Bukoviinasse – , siis on tal olnud väga sündmusrikas ajalugu, mis on talle ka silmanähtavaid jälgi jätnud. Viiskümmend aastat tagasi oli siin järjest viis suurt tulekahju, mis tegid kohutava laastamistöö. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguses piirasid vaenuväed Bistriţat kolm nädalat, ning linn kaotas sõja, nälja ning taudide läbi 13 000 inimest.

      Krahv Dracula soovitust järgides peatusin «Kuldkrooni» hotellis. Oma suureks rõõmuks leidsin, et see oli täielikult säilitanud oma iidse kujunduse – tahtsin ju hästi põhjalikult tutvuda selle maa omapäraga. Mind ilmselt oodati: ukse ees kohtasin lahkeilmelist vana naist harilikes talunaiserõivais – valge pluus, pikk kirev põll; säärased rõivad toovad kehavorme lausa ebasündsalt esile. Kui ma lähemale jõudsin, noogutas ta ja küsis: «Kas härra on inglane?» – «Jah,» vastasin, «Jonathan Harker.» Naine naeratas ning ütles midagi eakale valges särgis mehele, kes oli koos temaga ukse juurde tulnud. Mees kadus, kuid naasis kohe kirjaga:

      «Mu sõber, tere tulemast Karpaatidesse! Ootasin Teid kannatamatult. Magage hästi täna öösel. Homme kell kolm väljub Bukoviinaga ühendust pidav postitõld, Teile on koht kinni pandud. Borgo mäekurus ootab Teid minu kaless ning toob Teid minu juurde. Loodan, et Teie reis Londonist siia oli meeldiv ja külaskäik minu kaunile kodumaale pakub Teile naudingut.

      4. mail. Kuulsin, et hotelli peremees oli saanud krahvilt kirja, milles tal kästi mulle postitõllas parim koht reserveerida; ent kui ma temalt üksikasju pärima hakkasin, jäi ta vastuse võlgu ning tegi, nagu ei mõistaks ta minu saksa keelt. See ei saanud tõsi olla, sest seniajani mõistis ta seda suurepäraselt; vähemalt vastas ta mu küsimustele, nagu mõistnuks ta mind. Ta vahetas oma naisega – vanaprouaga, kes mind eile vastu võttis – hirmunud pilgu ning pomises, et kirjaümbrikus olevat olnud raha ja rohkem ei teadvat ta midagi. Kui ma küsisin temalt, kas ta tunneb krahv Draculat ja võib mulle tolle aadlimehe lossist midagi rääkida, lõid peremees ja perenaine risti ette, vastasid, et nad ei tea midagi, ega lausunud enam sõnagi. Postitõlla väljumiseni oli jäänud nii vähe aega, et mul polnud enam mahti kedagi teist küsitleda, kuid see kõik näis õige salapärane ja mul tuli üsna kõhe tunne.

      Just enne kui ma minema hakkasin, tuli vanaproua üles minu tuppa ja küsis üliärevalt:

      «Kas te ikka peate sinna minema? Oh, noorhärra, kas te tõesti peate sinna minema?» Suurest erutusest näis ta olevat unustanud saksa keele ja pistis jutu sekka mingeid mulle täiesti võõraid sõnu. Et temast kuidagimoodi aru saada, esitasin talle hulga küsimusi. Kui ma ütlesin talle, et pean kohe teele asuma ja et mind kutsuti lossi tähtsa asja pärast, küsis perenaine:

      «Kas te ei tea, mis päev täna on?» Vastasin, et neljas mai. Ta vangutas pead ning ütles:

      «Oo jaa! Seda ma tean! Seda ma tean, aga kas teie teate, mis sel päeval toimub?» Kui ma kostsin, et ma ei saa temast aru, lisas ta:

      «Täna on jüripäeva1 laupäev. Kas te siis ei tea, et kui jüriööl kell lööb kaksteist, on maailmas kogu võim kurjade jõudude käes? Kas teil on aimu, kuhu te lähete ja mis teid seal ootab?» Ta oli lausa meeleheitel; püüdsin teda rahustada, kuid tagajärjetult. Viimaks palus ta mind põlvili, anus, et jätaksin minemata või vähemalt paar päevagi ärasõiduga viivitaksin. See kõik oli täiesti naeruväärne, aga mu enesetunne polnud