Enne äikest. Artur I. ErichЧитать онлайн книгу.
oled sa teretulnud!” ütles mees eesti keeles, ja lisas veel saksa keeles juurde: „Sellised ilusad tüdrukud on eriti oodatud!” ning läks ikka veel muheledes ja ratsapiitsa keerutades teise tuppa.
„Mängi veel!” õhutas Hermiine-Elviine, kui Maide ikka veel klaveri kõrval tikksirgelt seisis. „Ära isa karda, ta on kõige lahkem inimene maailmas.”
Ja Maide mängis veel tükk aega. Mõni lugu tuli kenasti välja, mõni mitte, siis proovis ta uuesti ja uuesti, kuni õige helistiku üles leidis.
Koju minnes oli ta üliõnnelik, ta hinges helises ikka veel muusika, otsekui oleksid klaverihelid ta saatjaks olnud.
Ja kui inimlaps rõõmus on, siis on ta seda ikka kellegagi jagada tahtnud, ükskõik mis ajastus ta ka elanud poleks.
Maja aga oli tühi. Kõik olid oma igapäevaste tegemiste juures, kes põllul, kes peenramaal, kes laudas… Ja kuna Maidegi oli talutüdruk, siis ta teadis, et kellaaeg on sealmail, kus ema võib vaid laudas olla.
Nii oligi, ema lüpsis parajasti lehma. Kobrutava piimaga lüpsikud reas andsid teada, et lüpsmisel on juba viimane sarvekandja.
„Oledki tagasi,” ütles ema, kui tütarlaps lehma kõrval seisatas, „siis aitad mul piima kurnata. Aga enne võta see pühapäevakleit seljast ära!”
„Jah, kohe, aga enne ma räägin sulle, kui vahva seal mõisas oli, milline mööbel, peenikeste jalgade peal toolid, kuldraamidega pildid ja missugune uhke klaver…”
„Ei see uhke mööbel veel õnne too,” vastas ema ja hakkas lehmanisasid kõvemini tõmbama, nii et lehm juba pahaselt tagajalaga tõmbas, „on ennegi nähtud neid, kes oma tubadega ja klaveritega üleliia uhkustanud on ja mis sest välja tuli?”
Ehkki Made sai aru, et see oli taas vihje nende endi kunagisele majale ja selle uhkele sisustusele, mida tema ise enam ei mäletanud ja mille torm oli merre viinud, ei vähendanud see ikkagi ta äsjase elamuse vaimustust. Ja ta jätkas: „Ma proovisin klaverit mängida ja ma saingi viisi kätte. Hermiine-Elviine ütles, et mul on annet ja kutsus mu teinekordki mängima!”
Maide jäi vait, lootes, et emagi nüüd midagi ütleb. Ent kui ema endiselt vaikis, tõi Maide oma viimase trumbi välja: „Isegi Hermiine-Elviine isa, mõisahärra Stefan, kiitis kah mu mängu!”
„Või temagi kiitis,” osatas ema ilma vaimustuseta.
„Jah! Ja tead, mida ta veel ütles, ta ütles, et ma olen sama ilus nagu mu emagi!”
„Või nii, et sedagi tuletas meelde,” tähendas ema, tõmbas lehmanisast viimase tilga välja, kuivatas nisad puhtaks, tõusis, asetas tabureti seina äärde, võttis kaks lüpsikut teine teise käe otsa ja hakkas sõnagi lausumata lauda ukse poole minema.
Maide ei saanud esialgu aru, miks ema selle peale pahandas.
„Millal ma võin uuesti mõisa minna?” küsis ta otse, et asjast ikkagi selgust saada.
Nüüd pöördus ema tema poole sellise tuhinaga, et lüpsikust isegi lauda põrandale piima loksus.
„Mitte kunagi! Pea meeles, tüdruk, et mõisa ei ole sul enam kunagi asja!”
Maide kukkus kui pilvedelt alla. Ema selgelt öeldud sõnad purustasid ta õhulossi, selle kena õhulossi, mille ta oli jõudnud äsja koduteel ehitada, tegid selle olematuks, nagu torm ta endise kodugi, mida ta vaid teiste juttude järgi mäletas.
Ema oli harva vihane. Ja kui ta vihane oli, siis oli parem mitte midagi öelda, seda Maide teadis. Teadis ka seda, et kui ema oli midagi öelnud, siis nii asi ka jäi, ei aidanud enam mingi nuiamine ega kauplemine.
Ja kui Maide nüüd pettunud ilmega piima kurnas ja sellele kõigele järele mõtles, sai talle selgeks üks asi: ema sai pahaseks alati siis, kui tema teisest emast, kes ju ammugi surnud oli ja keda tema üldse ei mäletanud, keegi juttu tegi, ammuks veel kiitma hakkas. Nii kandus ka ta enda pahameel oma surnud emale, nagu oleks too ammu elanud lahkunu kõigis hädades süüdi. Tema pärast ei tohtinud ta enam mõisagi minna ega saanud klaverit mängida.
Maidele meenus, et isa käitus ju samuti, kui ta palus, et isa sellest teisest emast midagi jutustaks. Siis muutus isa tõsine nägu veelgi tõsisemaks, kui ta napisõnaliselt midagi emast rääkis. Ja pärast sellist jutuajamist läks ta ikka välja ratsutama ja oli väga kaua ära. Nii vältis tütar edaspidi sellist jutuajamist ja hoidus ka teist ema nimetamast.
Kui Maide veel pisike oli, siis ütles mõni külanaine teda kohates: „Oh sa vaenelaps küll!” või: „Kuidas sina, vaenelaps, küll siin kurjas ilmas hakkama saad?”
Ma ei ole vaenelaps, mõtles Maide siis, kuid ei hakanud suurte inimestega vaidlema. Vaeslapsed on need, kel pole ema ega isa, temal ju olid mõlemad, kuigi isa enamasti merd sõitmas. Ja vaeslapsed olid koduta, temal aga oli kena kodu suure künka peal, kust sai pikksilmaga merd vaadata.
„Ega võõrasema sinuga kuri pole?” tahtis mõni külamoor teada.
„Mul ei ole võõrasema, mul on oma ema,” vaidles siis küll Maide südilt vastu. Ta teadis ju muinasjuttudest vägagi hästi, kuidas võõrasemad võõrastütardega käitusid – andsid neile kõige mustemad ja raskemad tööd, samal ajal kui oma tütred käisid siidis ja sametis ega teinud iialgi käsi mustaks. Nii käitusid võõrasemad, seda Maide teadis, mitte tema ema Laima.
Maide rääkis sellest kodus ka emale ja mäletas tänaseni, kuis ema siis ta oma kaenlasse võttis ja kallistas. Selline asi jääb maalapsele meelde, sest ega maal pole aega lapsi üleliia hellitada ega kallistada. Talutöö nõudis oma.
Nii süveneski Maides teadmine, et kõigi hädade juur on see teine ema, kes oli küll väga ilus olnud, kuid võib-olla just sellepärast oli ta kõigi hädade põhjustajaks saanudki.
VI
Kooliaastad olid seljataha jäänud. Laima oli oma lastega rahul, eriti Maidega, kes oli hea peaga ja sai nii õppetükid kui ka vene keele ruttu selgeks. Jaagup nii terane ei olnud, ta pidi kõvasti pead murdma, et venekeelsete ülesannetega hakkama saada, ja tal võttis aega kuus aastat, et neli klassi lõpetada. See oli Laima meelest ikkagi saavutus, ta ise oli ju vaid ühe aasta koolis saanud käia. Vene ja läti keelt tönkas ta ikkagi niipalju, kui esimest ametiasju ajades vaja läks, teist aga naaberküla rahvaga suheldes.
Maide oli juba neiuikka jõudnud. Seda rohkem tuli ka tööd juurde. Kuid Maide ei kartnud tööd, teadis ju temagi nagu ka noor Jaagup, et talutöö ei lõppe kunagi. Selleks andis eeskuju Laima ise, kes ei puhanud iialgi. Vaid vanaperenaine lubas endale mõnd hõlpu päeva ja seda ei pandud talle pahaks. Tal polnud küll aastaid veel üleliia, kuid raske töö oli ta selja kõveraks painutanud ja eemalt vaadates tundus, nagu kannaks ta alalõpmata kotti selja peal. Päriselt ei jõudnudki ta enam kotte tõsta, ka pange tassimine tegi juba raskusi. Kuid ega ta kaua ei mallanud tööta olla: suvel leidis ta peenramaal endale jõukohast kõpitsemist ja kui ilmad sügisele pöörasid, siis ketras või kudus ta sokke, mida ju suur pere ka suuresti vajas.
Jaagup polnud enam aastaid koju tulnud. Laima ei oodanudki enam. Kui keegi tema kuuldes Jaagupist juttu tegi, ei teinud ta seda kuulmagi, nii kadus teiselgi jutuhimu ära.
Kas oli Laima oma mehes pettunud? Seda ei teadnud keegi, sest Laima oli väga kinnise moega inimene. Ei näidanud ta laiavõitu nägu rõõmu ega ka kurbust teistele välja. Elu tuli igaühel endal elada. Ja tema püüdis seda oma tõekspidamise järgi nii hästi teha, kui üldse oskas. Peaasi, et lapsed ikka õigele teele lähevad, oli ta lemmikväljend ja südamesoov. Ja talutöögi vajas hoolitsust samapalju kui laps. Nii seisis ta oma tugevatel jalgadel talu ja talutöö eest väljas, kuni noor Jaagup pikapeale need kohustused enda õlgadele võttis.
Vanaperenaine ootas ikka oma poega. Ei läinud päevagi, kui ta poleks mere äärde läinud lootusega, et just täna jõuab Jaagup koduranda. Ta ei arvanud poega hukkunuks. Siis oleks ta emasüda ju märku andnud. Küllap seilas poeg kuskil kaugetes vetes või peatus vaid temale teada põhjusel ka mõnel lõunamaa saarel. Seda polnud enam karta, et poeg sealt mõne uue