Kättemaksukontor. I osa. Inglid ja närukaelad. Mihkel UlmanЧитать онлайн книгу.
on haiget saanud mees…» käristas Frida monotoonselt, ja vakatas siis hetkeks. Jajah. Nojah. Olgu pealegi. «Tegu võib olla nooremapoolse mehega, kellel on olnud lapsepõlvetrauma, mis on kuidagi kassitoiduga seotud… Ehk sai tema kass kellegi blondi kaunitari tõttu otsa… Kas kassi surm saab olla piisav motiiv?»
Mis küsimus see üldse on? Vanglad on praegu täis noori mehi, kes on tapnud pudeli viina eest või pole sedagi saanud. Tõsi, siin polnud küll ilmselt tegemist purjuspäi laamendamisega, mis nii palju elusid hävitab – kes tapab, kes tapetakse, ühenduslüliks tapja-etanool.
«Meenutagem veel, et kõik mõrvad pandi toime reedel, umbes kella kahe paiku. Pole enam kahtlust, et järgmine ohver võib ennast selleks reedeks valmis panna… Miks sa mind niiviisi põrnitsed? Soeng halb – sorri, pole tõesti ammu juuksuris käinud… Lähme edasi…»
Gerth turtsatas soengu-jutu peale – ta polnud märganud, et Frida-sugusel sootul olendil üldse juuksedki on, mis soengust me siin räägime. «Tead, ma olen sulle ammu tahtnud öelda, et sa püüad minust üle sõita,» ütles ta.
Kuidas saab üle sõita millestki, mida pole? Kui Gerth oleks oma versioonidega välja tulnud, siis oleks Frida huviga kuulanud.
Noormees aga aina kohendas oma šerifi-kaelasidet, pühkis kaabu pealt tolmu, jälgis, et buutsid teineteisele varvaste peale ei astuks ja hellitas pilguga oma kauboilikku vihmakeepi, mitte toimikut. Millest siin üle sõita?
Frida kergitas oma kulme, mis pärast mõne nädala eest hooldamist taas metsikuks kippusid: «No nii, milles seisneb uustulnuka rahulolematus, mis mind ülestõusuga ähvardab, palun?»
Gerth ajas end toolil kikivarvule ehk siis kikikannikale: «Edaspidi on nii, et sa lased ka minul arvamust avaldada, või ma hoian üldse suu kinni.»
«Aga sa hoiadki ju. Kes sul keelab oma ideedega lagedale tulla? Mina alustasin sellepärast, et sinult ei tulnud midagi,» põrnitses Frida jonnivat iluspoissi üle prillide. «Kas asi pole mitte isiklikumat laadi? Sa ei talu endast küpsemat naispaarilist. Või ei talu üldse naisi. Kui ma juhuslikult ei sarnane sinu ettekujutusega uuest partnerist, siis võiksid ikkagi vanemate inimeste suhtes viisakust üles näidata ja nendelt näiteks õppida… Avalda siis oma arvamust! Kes sind keelab?»
«Ja avaldangi!»
«Noh?»
Isegi kell ei tiksunud. Pole tänapäeval enam sellist turvalist ja kodust ajamõõtjat nagu kell. Surisevad ja osatavad arvutid. Mõttekramp ja halvav trots.
«Ma ootan!»
«Küll ma avaldan!»
Frida pilk libises aknast välja ja mõte kandus paratamatult Martinile. Lihtsalt on nii, et kui ruumi tekib vaikus, kipuvad meie mõtted ja tunded ikka sinna, kuhu hetkel kõige vähem vaja oleks. Kus kõige rohkem haiget saab. Kus mõtted käivad sorkimas selleks, et lahendust leida. Aga lahendus ei peitu siin piinlikult vaikses ruumis, kus jonniv poisu oma kaunikujulist nina õieli ajab, ilma et selle alt ainsatki tarka sõna tuleks.
«Ma ei saa käsu peale!»
Kas Frida käest küsis keegi, mida tema saab või ei saa? Ei eraelus ega tööl, ei lapsepõlves ega kliimaksi eel. Kedagi ei huvita. Ja mõnikord on endast jube kahju. Aga sedagi ei saa keegi teada.
Ah? Oo, Gerth hakkas siiski hüpoteese ehitama: «Ma arvan, et nende reedete põhjal järgmist ennustada on spekulatiivne. Me peame faktidega tegelema, mitte oletama.»
Ei tulnudki konkureerivat hüpoteesi. Frida pakutut ei lükatudki ümber.
Naise näos ei liikunud ükski joon: «Ja siiski ei saa me seda välistada. Mis tähendab, et meil on jäänud uue mõrva ärahoidmiseks viis päeva.»
Gerth kiristas hambaid, ent suutis siiski jätkata: «Surm saabus kõri läbilõikamise tagajärjel, mõrvarelvaks on suure tõenäosusega habemenuga. Uurisime ohvri rõivad läbi. Leidsime rõivastelt sünteetilise materjali kiudusid, mis on pärineb autoistmest. Mis automargile need kuuluvad, seda meie laborid öelda ei suuda, ilmselt tuleb välismaalt abi paluda. Kassitoit on Whiskas nagu eelmistegi juhtumite puhul. Ooperipala, mida kõigil juhtumitel mängiti, pärineb möödunud sajandi kaheksakümnendatest, kopeeritud firma Melodia vinüülplaadilt. Esialgu kõik…»
Hurraa.
Ja kustkohast mujalt kui saviplaadilt selliseid asju kopeeritigi?
Fridal sai siin nämmutamisest küllalt. Kõike, mida ta ise loetles ja mida lisas see jõnglane, kelle jumalik kapriis siia tema tuppa oli istutanud, võis ka kusagil mujal kui kitsukeses-ahistavas kabinetis edasi mõelda. Tegutseda oli vaja. Mitte ilutseda. No on sunniku kukenolk küll.
Kui telefon helises, oletas Frida, et noormees on tellinud pitsa, nagu tehakse tema iidolfilmides, ent üllatuslikult võeti hoopis keskusest ühendust. Frida kuulas teate ära ja käristas selle Gerthile napilt edasi: «Teatati ühe noore naise kadumisest, välimuse järgi peaks ta meile sobima. Noore blondi naise kaasüüriline tundis ta fotode järgi ära.»
Ka Gerth ringutas kergendatult – välja siit küprokist puurist, ennast näitama, maailma võitma.
7. peatükk
Kauriga ei rääkinud keegi.
Marion heitis rõhutatud rahuga bossi ette värskelt välja prinditud dokumendid, mille too oleks võinud vabalt ka ise välja printida. Aga selleks ongi sekretutkad. Nende tööülesannete hulka ei kuulu vaikimine ja jäine pilk. Eriti kui neil on nii võrratud sääred ja tagumised põsed.
Kauril oli pohmell, sest naise sünnipäev lõppes alles vastu hommikut. Kui mehel on pohmell, siis on tal kõrge vererõhk, eriti teatud kehaosas. Kogu veri tundub olevat investeeritud kolmandasse sambasse, nii et ülemine pea ei suuda alumist ohjeldada ega ühtki muud mõtet genereerida, kui et oleks vaja pinge maha laadida ja ööga kogunenud mürgise valgu kvantum väljutada. Kui emane inimene on palgal, ei pea seda ometi käsitsi tegema!?
Aga emane inimene ajas pea kuklasse, vaatas leivaisast mööda ja nõksutas oma ahvatleva ahtri kabinetist välja.
Kaur helistas sisetelefoniga eesruumi ning ütles väga neutraalselt ja isegi leebelt: «Marion, mul on vaja sinuga rääkida.»
Tibu-tibu-tibu…
Kaur sirutas jalad mõnusas ootusärevuses välja: «Oled miskipärast solvunud?»
Marion: «Ei ole.»
Kes ta selline üldse on? Pole inimest, pole ka solvumist.
Kaur ohkas, nii et isegi kitsukesed vuntsid vajusid sorgu: «Terve hommiku eirad mind…»
Oo, milliseid Johannes Aaviku uudissõnu siin büroos kõik teati!
Marion vahetas jalga, millele raskuskese toetus: «Mis siis?»
Siis oli jube kihelus kubemes. Kuradi pohmakas, eks-ju-tead.
Vuntsimees teadis, milliste võtetega lihtsameelne tibi laua alla saada. Just laua alla, mitte peale – siis ei läinud tal riided sassi, ta ei jäänud rasedaks, ei seerinud haigusi ja kui keegi sisenema juhtus, ei paistnud välja, eks-ju-tead.
Kaur: «Noh, ma mõtlesin, et kui sa nii solvunud ei oleks, võiksime õhtu koos veeta.»
Marion sulas sekundiga.
Oo-jaa, ta polnud nii kana, et arvata, nagu oleksid mees ja suhted, õigused ja kohustused hetkega teisenenud. Ent kogu oma naiivsuse juures oli tal üks omadus, mida meil enamasti pole ja mida me pingsalt õpime: olla siin ja praegu, just selles hetkes siin õnnelik: «Tõsiselt või?»
Kaur naeratas armulikult – plika oli sama hästi kui laua all: «Absoluutselt! Sa pead lihtsalt aru saama, et ma ei saa ju oma naisega paugupealt suhteid katkestada, eks-ju-tead.»
Kuramuse pohmakas.
Ent ka hingematva hingeõhuga suutis Kaur Marioni suudeldes teha nii, et too unustas väga loogilise küsimuse: kui mees räägib siin kogu aeg minu naine ja oma naine, kes siis Marion on ja kuidas kavatseb mees sellest verbaalsest harjumusest vabaneda? Kaur küsis naisele silma vaadates ja teda nagu tibupoega hüpnotiseerides: