Eelsoodumus armastada. Esimene raamat. Tiit SepaЧитать онлайн книгу.
pakun sulle tassi kohvi,” küsis Ester kohmetult ja kinnitas, et tavaliselt ta võõraid sisse ei kutsu, kuid mulle tegi erandi. Just seda olin lootnudki. Mitte selleks, et midagi varastada, vaid et natuke jalgu puhata ja mõtteid koguda. Tähendab ma polegi nii rumal, oskan ikka inimesi õigesti hinnata.
„Kui ma tüli ei tee.” Mängisin tagasihoidlikku ja viisakat naisterahvast. Tegelikult olengi selline, nii et polnud vajagi eriti näidelda.
„Mis tüli nüüd.” Ester rehmas käega ja lükkas rohelise puitvärava lahti. „Astu sisse. Lapsed tulevad alles õhtul ja hea kellegagi juttu ajada. Kui sul endal muidugi kiiret pole?”
„Ei ole,” vastasin. Aitasin naisel paki tuppa vedada ja võtsin botased jalast. Üsna varsti istusime hubases köögis, kust avanes ilus vaade varjulisele tänavale maja ees. Just sellist kodu oleksin ma endale tahtnud – vaikset, puhast ja rahulikku, kus oleks elu ja armastust. Toimetaksin köögis, käiksin tööl ja armastaksin oma meest. Milline see mees olema peaks, seda ei osanud ma ette kujutada. Võib-olla Eriku moodi… Ehk Edgari… Ei tea. Vähemalt oleks tore, kui ta mind ei lööks, nagu seda tegi Heino ja ka mõned teised, kellega olin sattunud kokku elama.
Jõime kohvi ja ma rääkisin ausalt, milleks olin linna sõitnud. Ma rääkisin Estrile oma tütrest ja sellest, et pole teda kaua näinud. Hooldekodu jätsin muidugi mainimata. Ütlesin, et elan Märjamaal ja mu mees on Erik Räkk. Oli mul ju sama nimi. Näitasin Estrile ka oma ID-kaarti ja Ester ei kahelnud minu siiruses. Ainuke asi, mida mul polnud, oli mobiiltelefon. Selle peale ei hakanud ma raha kulutama. Telefonid olid kallid ja ma ei tahtnud kohe esimesel päeval paljaks jääda. Seletasin Estrile, et mu telefon varastati mõned päevad tagasi ära ja ma pole veel uut ostnud.
Minu jutt liigutas naist südamepõhjani. Ta kadus mõneks ajaks tagatuppa ja tuli sealt mobiiltelefoniga. Kannatlikult seletas ta mulle, kuidas seda kasutada, ega imestanudki, miks ma ei oska tarvitada nii igapäevaseks saanud asjandust. Aga telefone on ju erinevaid. Ester andis mulle ka akulaadija ja ütles, et mõni tänavavahe edasi on kiosk, kust saan kõnekaardi osta.
Ma ei tahtnud telefoni vastu võtta, kuid Ester kinnitas, et muidu läheb telefon suure tõenäosusega prügimäele, sest oli juba liiga vana, et uutele konkurentsi pakkuda. Veelgi enam – Ester otsis telefoniraamatust välja mu tütre telefoninumbri ja toksis selle sisse. See oli esimene number minu uues telefonis. Helistamine oli lihtne ja see jäi mulle meelde. Muud mul vaja polnudki. Ainult helistada.
Ester pakkus mulle ka süüa. Lõpuks lahkusin sõbraliku Estri juurest, olles talle südamest tänulik. Lehvitasin mulle aknalt järele vaatavale Estrile ja seadsin sammud kioski pole. Ostsin sajakroonise stardikomplekti, istusin pingile, lugesin juhendi kolm korda hoolikalt läbi ja otsustasin proovida. Õnnestus! Ootasin paarkümmend minutit ja suitsetasin. Siis vajutasin ette numbri ja lasin telefonil kutsuda.
„Ma kuulen,” vastas noor reibas hääl. Mu süda hakkas kloppima.
„Kas Leili kuuleb?” küsisin.
„Mina. Kes teie olete?” kostis hääl.
Mu süda läks isegi pisut rütmist välja. Väriseva käega süütasin uue sigareti, ise telefoni kõrva juures hoides.
„Mina,” kogelesin hädiselt. „Mina olen lihtsalt üks naine.” Ma hakkasin nutma ja tüdruk kuulis seda.
„Ärge nutke,” palus tütar. „Kes te olete?”
„Ma olen sinu ema,” suutsin endast välja pressida.
Telefonis püsis vaikus. Viimaks kuulsin:
„Te valetate.”
Hakkasin hullemini nutma. Lausa ulgusin.
„Ärge ometi nutke niimoodi,” anus Leili. „Hea küll. Kus te olete? Ma tulen sinna. Mul on vaja nagunii välja minna.”
Ütlesin, et olen üsna lähedal Vabaduse puiesteele, istun ajalehekioski juures ja tüdruk käskis mul seal oodata. Ta küsis mu telefoninumbrit ja lubas mulle helistada, kui kohale jõuab. Urgitsesin kotist stardika ja ütlesin sellelt numbri.
Seletamatul kombel tundsin ma Leili juba eemalt ära. Ta tuli, lükates enda ees lapsevankrit. Mõelda vaid, ma olin juba vanaema, kui see ikka on tema laps. Aga kelle siis veel? Vaevalt ta võõra lapsega jalutama tuleb.
„Teie olete minu ema!” imestas tütar mind takseerides. Ta istus pingile ja lükkas käru kaugemale. „Millal ma sündinud olen?” küsis ta.
Ütlesin talle täpse kuupäeva, aasta ja isegi kellaaja. Mäletasin neid siiani selgelt.
„Õige,” nentis piiga noogutades. „Aga sa ei saa mu ema olla, sest mul on juba ema ja isa. Sa oled petis. Mind paneb imestama, mida sa minult tahad.”
„Ma ei taha sinult midagi. Igatsesin sind ainult näha. Nii palju aastaid. Sinu vanaema ja minu ema lahutas meid. Muidu oleksin ma siiani sinuga olnud ja elu oleks hoopis teistsugune,” seletasin pisaratega võideldes ja vaatasin last kärus. Jumal, kui armas ta oli! Selline roosa näoke ja musihuuled. Ma oleksin tahtnud teda kallistada ja süles hoida.
„Kes sa ikkagi oled? Mõni sugulane või?” käis tüdruk peale. Tema hääles oli väike kahtlusevärin, Leili ei uskunud mind. Tuleb mingi naine ja ütleb, et on tema ema. Ka mina poleks uskunud. Aga proovima peab.
„Ma ütlesin sulle, et olen sinu ema,” kinnitasin. Sirutasin käe ja tahtsin väikesele poisile pai teha.
„Käed lapsest eemale!” käratas Leili.
„Mis ta nimi on?” uurisin kohmetudes. Tõmbasin käe eemale.
„Mis tähtsust sellel on?” põrkis Leili. „Mis su oma nimi on peale selle „ema”?” päris piiga irooniliselt.
Ütlesin talle oma nime ja väljamõeldud elukoha, milleks sai taas Eriku oma. Midagi teist mul välja käia polnud ja kodutu ma olla ei tahtnud.
„Tead, Tiina, mine parem heaga siit minema, enne kui ma politsei kutsun. Ma ei tea, mida sa minust tahad, ega soovigi teada. Lihtsalt kao siit. Ära enam kunagi mulle helista. Ma ei taha sind näha. Mul on vanemad, kes mind armastavad ja hoiavad. Isegi kui sa oled mu ema, ei tahaks ma sinust midagi kuulda. Mida arvata inimesest, kes jätab oma lapse maha ega tunne tema vastu huvi? Mine ära!” Leili peaaegu karjus need sõnad.
Tõusin ehmunult ja haarasin koti.
„Mine-mine,” käskis tüdruk. Ta oli isegi välimuselt minuga väga sarnane. Kuidas ta siis aru ei saa, et ma olen tõepoolest tema ema? Vaatasin oma last ja lapselast, nägu kuumamas ja silmad vesised. Taganesin veel.
„Hakka juba ometi astuma! Mida sa vahid?” põrkis Leili.
Läksin kaugemale. Peatusin ühe maja nurga taga ja vaatasin sealt, kuidas tütar käru võttis ja sellega aegamisi minema läks. Korraks vaatas ta tagasi ja ma tõmbusin ehmunult nurga taha.
Mitu tundi minu elust oli jäädavalt kadunud. Vähemalt see osa, kuidas ma Laagrisse jõudsin ja Laagri marketi juures hääletama hakkasin. Asjad olid kõik alles, kuid ümbritsevat tajusin taas alles Märjamaa kandis. Juht peatus ja teatas mulle, et oleme Kasti tee otsas. Võin siit minna mõlemale poole, kui tahan. Kas Valgusse või Märjamaale. Märjamaale on lähem.
Astusin autost välja ja tänasin juhti. Läksin mööda Kasti teed alla. Juba hakkas hämarduma. Pole ka mingi ime, sest kell näitas ühtteist õhtul. Ma olin surmani väsinud ja pärast paarisada meetrit keerasin metsa. Läksin teest kaugemale ja istusin samblale. Võtsin kotist käterätiku ja panin selle endale alla, et ma pükse ära ei määriks. Mulle meenus, et kotis oli veidi toitu, ning ma võtsin väikese õhtuse pruukosti. Ka pool pudelit kokat oli veel alles. Sättisin koti pea alla, keerasin suure kuuse all ennast külili ning katsin ennast seeliku ja teiste riidehilpudega, mis mul kotis olid. Ma lihtsalt lamasin. Magada eriti ei tahtnudki, lihtsalt lebada ja puhata. Kindlasti otsitakse mind taga, aga Kernusse ma enam ei lähe. Ennem suren.
Üks öörüblik kraaksatas ja ma võpatasin. Okkad krudisesid, kui ennast keerasin. Oli veidi külm, kuid ei midagi talumatut. Püüdsin mõelda millelegi ilusale, kuid ühtegi ilusat mõtet pähe ei tulnud. Kõik oli tuhm ja