Dialogose õpetus. Tiit SepaЧитать онлайн книгу.
peame seda ütlema võõrale,” lausus ta esialgu tütardele ja lisas juba minule suunatud lause, “Annat ei ole praegu. Ta on terve nädala ära ja tuleb siis tagasi. Tal on tegemist saare teisel kaldal.”
“Ah nii,” noogutasin. Sõin kala ära ja tõusin püsti.
“Kuhu sa lähed?” küsis Agne, see tõmmu kaunitar karmilt.
“Tahtsin metsa minna. Vajadused,” pomisesin veidi ehmununa neiu karmist hääletoonist.
“Mine merre! Metsa ei tohi sa minna! Ja üldse on sul parem ilma meie loata saarel mitte kusagile minna,” keelas ta rangelt. Teised vaikisid. Tüdruku karmisõnalisus muutus varsti leebemaks. Ta tõusis liivalt ja tuli graatsilisel kõnnakul minu juurde. Piiga pani oma saleda käe mu kaela ümber:
“Tule mu juurde.” ütles ta. “Mul on rannal pehme pesake ja soojad tekid. Ma ootan sind. Tule kindlasti ja võta endal kõik riided seljast. Ma tahan tunda su keha lõhna ja seda kuidas su lihased tukslevad kui…”
“Ma tulen,“ lubasin, ainult enne pidin ma meres ära käima.
Neiu kallistas mind tugevasti – ta suudles mind. Tundsin, kuidas ta pehmed huuled minu omade vastu liibusid ja lembuse mahe soojus vallutas mu keha. Juba uinunud meeled ärkasid taas, kuigi seda, millest praegu ma mõtlesin, veel LOOTA ei julgenud. Aga tundus, et saatus oli minu poolt.
Ärkasin hommikul vara. Olin maganud terve öö imelise kaunitari andumuse hardas embuses ja tundsin praegugi veel oma kehal tema nahasoojust. Tundsin tema karget ihulõhna; soolase mere ja lõkkesuitsu joovastavat aroomi. See tegi mind hulluks ja veelgi tahtnuksin ma tema embusesse sukelduda, et rännata naudinguis, neil minu jaoks veel seni avastamata radadel, armastuse keerulisel teel. Tahtsin tunda veel tema hellust ja seda, kuidas ta oma peened käed mu kaela ümber põimleb. Kuulsin ikka kõrvus tema kuuma hingeõhu sõnatut kiljatust, kui me üheks sulasime.
Raputasin pead ja tõusin asemelt. Pugesin vaikselt soojast leheonnist välja ja astusin hommikuselt kargele rannale. Päike oli juba tõusnud ja valkjas-kollakas kuma veeres sillerdades kaugele üle vee. Ma sammusin laisalt loksuva mere äärde ja loputasin une silmist. Seisatasin, pidasin veidi aru ja koorisin endal kõik riided seljast. Õieti ei olnudki mul neid palju: ainult väiksed püksid ja katkine särk. Hetk hiljem sukeldusin lainetesse.
“Kas sa süüa tahad?” küsis Inna, kui uuesti rannale ujusin.
“Muidugi tahan ma süüa.” vastasin reipalt. Ma ei häbenenud oma alastust. Kui neiu oleks oma väikesed püksikud ära võtnud, oleks ka tema olnud täiesti paljas. Praegu võisin ma vabalt nautida ta imelisi, lausa hullutavaid rindu. Piiga nägi mu himurat pilku, kuid tüdrukut see ei häirinud. Ta naeratas. Neiule meeldis ennast näidata ja mind ahvatleda.
“Tule,“ kutsus ta ja ulatas mulle käe. “Sööme kõhud täis ja ma näitan sulle meie saart.” lubas ta.
“Või õigemini randa, sest metsa me minna ei tohi.” lisasin.
“Võime küll, kui mina sinuga kaasas olen.” lausus neiu. “Aga ainult teatud piirini.”
“Teil on isegi piirid,” tögasin.
Neiu noogutas:
“Igal pool maailmas on olemas oma kakspoolsus. Kõik, mida me näeme, ei ole alati see, mida me tunneme. Elu on kahepoolsuse eksistents ja maailm püsib mõlemal poolel. Mitte kunagi ei tea, millal me võime ajatuse piiri ületada ja ühel hetkel muutub kõik. Selleks, et midagi saada, peame me midagi vastu andma,” seletas neiu üsnagi ebamääraselt. Ta vaatas mõtlikult kusagile metsasügavusse. Ma ei teadnud, mida ta seal nägi. Midagi olematut, suurt ja võimast, mis võis džunglist välja karata ja meid tappa. Elu oli üürike – ainult hetk kosmilises sädeluses, mis kustub samal hetkel, kui ta süttiski. Märkamatu paljudele ja unustuseks igavikule, mõtlesin. Pean selle mõttetera mafioosodele maha müüma. Ehk taipavad nemadki kõrgema jõu olemasolust. Nägin ju pealt nende ninamehe surma – mõttetut ja täiesti ootamatut.
Rannal oli väikene paadikuur. Vist ainuke ehitis kogu saarel. Küllap kasutas seda vanaisa oma kalavarustuse hoidmiseks, sest neiud magasid leheonnides ja neile sellest algelisest osmikust piisas. Kui me Innaga metsast tagasi tulime, viis tüdruk mind paadikuuri. Uhkusega näitas ta mulle torbiku mädanenud seinu ja ütles:
“Meie isa ehitas selle.”
Tõepoolest tähelepanuväärne saavutus, ent milleks oli vaja sellel osmikul lasta niiviisi mädaneda. Nagunii kukub ta varsti ise laiali. Parem lobudik kohe laiali lükata ja teha ruumi uue paadikuuri jaoks. Ent maad oli rannal niigi. Miks ei võiks siis lasta vanal paadikuuril omamoodi mädaneda, nagu õuntel…?
Neiu oleks nagu kuulnud mu mõtteid.
“Vahest sajab meil vihma,” ütles ta ja istus mädanenud kastile. Ta vaatas mind naeratades ja tegi lahti oma väikeste püksikute punase paela. Miks just punase, imestasin? Kas sellel oli mingisugune tähendus? Kõikidel asjadel oli maailmas oma tähendus ja iga värv, liigutus ja viibe tähendab midagi. Inna muigas tähendusrikkalt. Nägin, kuidas ta oma väikese riideeseme alakeha ümbert ära võttis ja kokku rullis.
“Ma olen alasti,” ütles ta. Muidugi nägin seda isegi.
Agne ei olnud sugugi pahane, et ma tema õega ringi jalutasin. Küllap ta aimas sedagi, et paadikuuris toimus meil midagi lähedasemat, kui see oli ainult tavaline sõbralik vestlus. Aga mis sellest! Nagu tundus, võtsid tüdrukud mind nagu suurt, heledapäist, ühisomandit. Neid see ei huvitanud, et võisin neist oma kümmekond aastat vanem olla. Aga nad olid minuga rahul ja see oli kõige tähtsam. Ma sõltusin täiel määral neist, sest ilma tüdrukute ja vanamehe sõbraliku vastutulelikkuseta oleksin ma Nelja Õe saarel nälga jäänud. Nad toitsid mind, pakkusid mulle varjualust ja sooja lembust, millesse ma aina sügavamalt sisse sulasin. Kõik oleks võinud nii jäädagi, kui mu vastikult piinav uudishimu ei oleks mind sundinud uurimisretkele saare salastatud poolele. Teadsin, et hulkumine oli mulle keelatud, kuid mulle ei andnud uudishimu rahu. Jätsin heledapäise Kelly leheonni magama ja pugesin ise hommikusele rannale. Ma suplesin ja tulin tagasi kaldale. Mitte keegi tüdrukutest ei olnud veel ärganud. Võtsin onnist oma särgi ja teksased ja tõmbasin need jalga. Kingad olid veidi lagunenud ja nende järele ei tundnudki ma erilist vajadust. Niisiis – hakkasin ma mööda randa metsa poole minema. Sealt leidsin väikese liivase metsaraja, mis mind üha kaugemale metsasügavustesse viis. Astusin mööda looklevat metsateed veidi kartlikult, kuid rahunesin; kõik ei olnudki nii hirmus, kui esialgu tunduda võis, rahustasin ma ennast. Puude rahu ja liivase tee pehmus jalgade all oli meeldiv, soe, mahe, nauditav…
Rada keerles puude vahel üha kaugemale. Ta möödus suurest haavapuust ja keeras järsult paremale. Meeldiv oli astuda varjuliste puude all, eemal päikesest pleekinud rannal. Ühtäkki arvasin midagi kuulvat. Tundus nagu oleks taamal kostnud meremüha, kuid ma ei uskunud seda. Meie rannal ei mühisenud meri kunagi. Kuidas võis see saare vastas kaldal nii olla? Läksin edasi ja veendumus minus kasvas – see oli meremüha – tormise mere lainete raevukas mäng, kus lained vastu kive sööstavad ja raevukate pitskardinatena õhku paiskuvad.
Jõudsin puude vahelt välja teravate kividega kaetud kidurale nõmmele. Teravad kivid ja karedad ogad kraapisid mu jalgu ja nüüd tundsin tõesti puudust oma lagunenud kingadest. Vähemalt oleksin saanud nende tallad enda jalgade ümber siduda, et praegu nii valus astuda ei oleks. Aga ma läksin edasi.
Süütasin sigareti. Viimastel päevadel olin nendega väga kokkuhoidlikult ümber käinud, sest teadsin, et lisa ei ole mul kusagilt võtta. Panin välgumihkli taskusse tagasi ja astusin edasi. Tuul puhus aina kõvemini. Mul hakkas jahe ja ma tirisin oma õhukest särki üha koomale, kuid erilist kasu sellest ei olnud. Nüüd asendus terav kiviklibu suurte rahnudega, mille vahel jahe meretuul uljalt keerutas. Ühel hetkel ei saanudki aru, kui lõppes rand ja algas meri. Nägin ainult vahuseid laineid, mis rannale sööstsid ja seal sillerdavaks vikerkaareks muutusid. Ometi oli kõik sünge ja masendav, nagu ei oleks saare teist poolt olemaski… imelik, kuid nii see oli. Ja siis nägin maja! Nagu sein, mis piirab lõputust seisis ta kulissina rannal, otse veepiiril. Suured kivid olid ta ümber ja vihaselt peksis laine vastu neid kive. Ma ei saanud aru, kes võis