Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo KunnasЧитать онлайн книгу.
küsimus veel,” kuulsin kommodoori jälle minu poole pöörduvat, justkui vahepealset pikka mõttepausi poleks olnudki. “Sinu toimikus on kirjas, et lapsepõlves olid sinu loomupärased psii-võimed kõigest üheksakümmend viis ühikut, mis on isegi alla keskmise. Kuidas on võimalik, et sa oled praeguseks nii kaugele jõudnud?”
“Ilmselt on tegu mitme asjaolu kokkusattumisega. Olen ise ka püüdnud mõista ja analüüsida, millest see võib tuleneda, aga ma ei saa väita, et oleksin kaugeltki selgusele jõudnud.”
“Milliste asjaolude?” ei jäänud kommodoor minu umbmäärasevõitu vastusega rahule.
“Pean siis üsna kaugelt pihta hakkama,” alustasin veidi kõhklevalt. “Ma olen kõige noorem brigaadikindral Vo Nguyen Giap VIII kuuest lapsest. Kindral oli siis seitsmekümne kuue aastane, olin viimane laps, keda tal lubati võtta; mu isa sai selleks eriloa, sest nagu te kindlasti teate, seitsekümmend viis on juba üle kahesaja viiekümne aasta olnud siin piirvanuseks…”
“…mis on praeguseks ammu ajast maha jäänud,” katkestas kommodoor mu jutu poolelt sõnalt.“Teatud dogmad on visad muutuma, midagi pole teha. Laste võtmise lubatud vanusepiiri võiks väga rahulikult viie või isegi kaheksa aasta võrra edasi nihutada.”
Noogutasin. “Just enne, kui ma kaheteistkümneaastaseks sain ning kodust lahkusin ja lahingukooli läksin, jooksis mu isa veel kilomeetri alla nelja minutiga. Ning mulle tundus, et iga aastaga muutub tema taip hoopiski teravamaks, võib-olla sellepärast, et kasvasin ise suuremaks ja hakkasin maailma asjadest paremini aru saama,” jutustasin naeratades.
“Mu isa ja mu vanemad vennad Mohammad Saeed al-Faraj VI ja Rafael Eitan VIII olid minusse väga kiindunud. Mul vedas, sest olin Rafist ainult kaks aastat ja Mohammadist viis aastat noorem, nii saime olla terve aasta kolmekesi koos kodus, enne kui Mohammad lahingukooli läks. Mäletan hästi seda päeva, sest ma nutsin, aga mu isa ei karistanud mind selle eest. Nagu näete, olen üsna väikest kasvu, kaklesime mitu korda koos Rafiga suuremate poistega, kui need meile liiga tahtsid teha…” Jäin vait, sest taipasin, et olen teemast kõrvale kaldunud.
“Väga huvitav. See on üsna haruldane, et kolm last saavad korraga kodus olla,” vangutas kommodoor pead.
“Mu isal olid silmapaistvad psii-võimed, kakssada kakskümmend viis ühikut, nagu ka tema eelkäijatel kindralleitnant Vo Nguyen Giap VII ja kolonel Vo Nguyen Giap VI…” “Järelikult sama kolonel Giap, kes on „Psii-võimete ja nüüdisaegse sõja” autor.” See oli rohkem fakti möönmine kui küsimus.
“Jah. Sama kolonel Giap, kelle psii-indeks ühena esimestest inimestest ületas kahesaja ühiku piiri, kes juhtis kuuenda maailmasõja ajal erioperatsioone kaheksandas sektoris, teenis välja neliteist autasu, anti sõjakohtu alla käsu täitmata jätmise eest, mõisteti surma ja uuesti õigeks, sama kolonel Giap, kes hakkas uurima psii-võimete sõjalise rakendamise võimalusi ammu enne, kui meie teadlased sellega tegelema hakkasid, ning kelle brigaadikindraliks ülendamise esildise Maa Föderatsiooni president kolm korda tagasi lükkas,” täpsustasin.
“Kolonel Giap oli sõjakohtu all käsu täitmata jätmise eest? Tema eluloos see küll ei kajastu,” kergitas kommodoor kulme.
“Ei saagi kajastuda, sest ta mõisteti õigeks. See teadmine kuulub tema pärandi hulka. Mu isa kasutas seda näitena, kui ta selgitas, millised peavad olema sõduri moraalsed väärtused. Isa lasi mul üheteistaastasena kogu kohtuprotsessi läbi teha kolonel Giapi meelte kaudu ning osa saada tema mõtetest ning emotsioonidest protsessi ajal,” selgitasin.
“Isa lasi sul kodus lahinguarvutit kasutada? Kuidas on see võimalik?” Nähtavasti oli kommodooril täna imestamiste päev.
“Mu isa oli üks kahekümne viiest tuhandest vabatahtlikust, kes võtsid osa eksperimendist, mille mõtteks oli välja selgitada, millist mõju avaldab lapse arengule varane järkjärguline integreerimine lahinguarvutiga. Või on õigem öelda vastupidi, lahinguarvuti integreerimine lapsega. Sain endale lahinguarvuti juba kuueaastasena, kohe kui kooli läksin.” Mulle tundus, et kommodoor kuulab väga tähelepanelikult.
„Kellelegi pole saladus, et järsk integreerimine kaheteistaastasena lahingukooli minekul ei ole parim lahendus. Lahinguarvuti ei ole osa inimese loomulikust evolutsioonist, seepärast pole organism valmis äkiliseks sümbioosiks, mis inimese aju ja arvuti vahel aset peab leidma. Unetus, psüühilised probleemid ja isegi enesetapukatsed on lahingukoolis tavalised.” Mõistsin, et hakkan jällegi teemast kõrvale kalduma, korrutades iseenesestmõistetavusi, ning jäin vait.
“Mul on üks hea sõber, ta hüppas umbes saja meetri kõrguselt kaljult alla kiviplatoole. Õnneks oli talle kiiver pähe jäänud või oli ta selle pähe unustanud ning talle suudeti kiiresti esmaabi anda. Aga tema keha tuli täielikult regenereerida. Nagu saatuse irooniana salvestas lahinguarvuti kristalse täpsusega kõik, mis temaga juhtus, kogu šoki ja valu, mis kaasneb inimese vägivaldse surmaga, kui nii võib väljendada, loomulikult ka selle, mis järgnes pärast teadvuse kaotust,” rääkis kommodoor poolihääli. Tema nägu ei väljendanud midagi.
Järsku tajusin, et olen poiss, kes langeb, langeb keereldes läbi õhu, adudes meeletust koormast vabanemise tunnet, kuidas peaaegu seniidist paistev helesinine ja loojuv punane päike tekitavad kummalise värvidemängu valgel kaljupangal, kuidas kogu maailm ergab, nagu seda näeb mõnikord harva lapsepõlves, kuidas keha justnagu põrkab vastu maapinda, väga lühike, vaid osa sekundist kestev ülipikk hetk, mil närvilõpmetest tulvavate valuimpulsside hulk ületab aju taluvuse piiri ning inimteadvus kaob. Samas jätkab lahinguarvuti välivormi ja varustusse integreeritud sensorite kaudu ümbritsevast keskkonnast informatsiooni vastuvõtmist ning selle modelleerimist aistinguteks, nagu polekski midagi juhtunud.
Kui ma ennast taas iseendana tundsin, oli esimene pilt, mis mu silme ees avanes, kommodoori tõsiselt kohkunud nägu.
“Nagu näha, te olete… selleks võimeline,” ütlesin vaevaliselt. „Esimene ilma lahinguarvutita psii-kontakt on alati spontaanne, tekib iseeneslikult hetkel, mil mingi emotsioon on piisavalt tugev ja terav ning on olemas kanal, kuhu seda suunata, see tähendab, et on keegi, kes suudab selle vastu võtta. See on otse kolonel Giapi monograafiast. Olite surmale väga lähedal.”
“Ma tõesti ei tahtnud… sulle haiget teha, eriti sinu praeguses olukorras,” alustas kommodoor,“ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus. Oleksin pidanud seda ette nägema.” Arst polnud ehmatusest veel toibunud.
“See ei mõjuta kuidagi minu emotsionaalset seisundit. Kui olin Fort Deathrow’s, elasin läbi oma kõigi eelkäijate tähtsamad lahingukogemused, kaasa arvatud nende surma. Kõik nad, välja arvatud kolonel Anton Irv IV, kes lõpetas oma teenistuse 698. tankidiviisi staabiülemana ja sooritas üheksakümne kahe aastaselt seppuku, ning õppur Anton Irv III, kes sai surma viieteistaastaselt õppusel toimunud õnnetusjuhtumi tõttu, on langenud lahingutes või hukkunud teenistuses kahekümne viie kuni neljakümne kahe aasta vanusena, noorim, Anton Irv VI oli surmahetkel leitnant ja vanim, Anton Irv II kolonelleitnant. Ma olen sellega harjunud,” naeratasin taas.
“Vähe on neid, kes söandavad oma eelkäijate elude uurimisel nii kaugele minna. See nõuab ülihead sümbioosi lahinguarvutiga ja väga tugevat psüühikat,” märkis kommodoor. “Kuid mille eest sind Fort Deathrow’sse saadeti?” küsis ta seejärel. Selle küsimuse esitamist, kas varem või hiljem, olin oodanud.
“Kooli julgeolekurežiimi rikkumise, korduva loata viibimise eest väljaspool relvajõudude territooriumi ja ebaseaduslike kontaktide pärast tsiviilelanikega. Nii on sõjakohtu otsuses kirjas. Kui te juba nii põhjalikult selleks jutuajamiseks valmistusite, siis oletan, et nägite mu toimikus ka seda,” vastasin.
“Sa olid siis viieteistaastane?”
„Sain kuusteist täis, kui olin kartseris ning ootasin sõjakohtu otsust.”
“Jah, nägin seda. Mind huvitab, mis tegelikult juhtus?” päris kommodoor. Oli näha, et ta on oma kohkumisest üle saanud.
Libistasin parema käe sõrmedega masinlikult üle vasaku käe randme ning mu näpud puutusid vastu ebaühtlast armi, mis oli