Kapten Hatterase seiklused. Jules VerneЧитать онлайн книгу.

      I PEATÜKK

      PRIKK “FORWARD”

      Homme mõõna ajal väljub New Prince’i dokkidelt teadmata suunas kapten K. Z. ja vanemleitnant Richard Shandoni juhtimisel prikk “Forward”.

      Niisugune kuulutus ilmus “Liverpool Heraldis” 5. aprillil 1860. aastal.

      Inglismaa suurimas kaubasadamas on priki väljumine harilikult tähtsusetu sündmus. Kõikmõeldavas suuruses ja igasugu päritoluga laevade keskel, mis kahe miili pikkusesse dokki vaevu ära mahuvad, ei suudakski keegi sellele tähelepanu pöörata.

      Ent 6. aprillil kogunes New Prince’i dokkide kaile juba varastel hommikutundidel hulk rahvast. Liverpooli meremehed oleksid siin nagu üksteisega kohtamise määranud. Naabruses asuvate laevatehaste töölised olid jätnud oma töö sinnapaika, suurärimehed olid lahkunud oma süngetest kontoritest ja kaupmehed oma tühjadest kauplustest. Piki dokkide välismüüre sõitvatest mitmevärvilistest veokitest väljus iga hetk uudishimulikke, tervet linna paistis valdavat üksainus soov: võtta osa “Forwardi” mereleminekust.

      “Forward” oli saja seitsmekümne tonnine prikk, varustatud vindi ning saja kahekümne hobusejõulise aurumasinaga. Teda oleks võinud teiste sadamas seisvate prikkidega kergesti ära vahetada. Ent kuigi ta vilumatule silmale näis üsna hariliku kahemastilisena, märkasid asjatundjad tema juures teatud iseärasusi, mille suhtes meremees juba ei eksi.

      Seetõttu tegi rühm madruseid “Nautilusel”, mis seisis sealsamas lähedal ankrus, “Forwardi” kohta tuhandeid oletusi.

      “Misjaoks on tal niisugune taglas?” küsis üks neist. “Aurulaevadel ei ole ju harilikult nii palju purjesid.”

      “See laev seal loodab nähtavasti rohkem tuule kui oma masina peale,” vastas laia punase näoga pootsman, “ja tema ülemised purjed on kindlasti sellepärast nii suured, et alumistel tuleb sageli olla tegevusetult. Mina ei kahtle põrmugi, et “Forward” sõidab kas Arktise või Antarktise meredele, sest seal peavad jäämäed tuult palju rohkem kinni kui tublile ja vastupidavale laevale meeldib.”

      “Teil on arvatavasti õigus, pootsman Cornhill,” sõnas kolmas madrus. “Kas te märkasite, kui järsult ta käil merre langeb?”

      “Jah, ja seda ümbritseb veel nii vahe teraskest nagu habemenuga; “Forward” lõikaks ükskõik missuguse kolmetekilise pooleks, kui ta sellele täiskäigul külje pealt otsa sõidaks.”

      “Selge see,” kinnitas üks Mersey lootsidest, “sest selle vindiga teeb prikk ilusasti oma neliteist sõlme. Tore oli vaadata, kuidas ta proovisõidul laineid lõikas. Uskuge mind, see laev on tubli käiguga.”

      “Purjedega ta samuti hätta ei jää,” jätkas pootsman Cornhill, “ta sööstab tuulde nöörsirgelt ja allub hästi roolile. Pange tähele, see laev suundub polaarmeredele, või minu nimi ei ole Cornhill! Pidage, veel midagi! Kas märkasite, kui avar on ta helmport1, kust ta baller välja ulatub?”

      “Tõesõna,” vastasid pootsmani vestluskaaslased, “aga mida see näitab?”

      “See näitab, kulla sõbrad,” vastas Cornhill kähku üleoleva rahuldustundega, “see näitab, et te ei oska ei vaadata ega mõelda. See näitab, et rooli tahetakse keerata võimalikult vabalt, et rooli tahetakse vajaduse korral ära võtta ja uuesti tagasi asetada. Teate ju isegi, jääoludes tehakse seda tihti.”

      “Tõsi jah,” vastasid “Nautiluse” madrused.

      “Ka “Forwardi” laadung tõendab Cornhilli juttu,” sõnas üks meestest. “Kuulsin Cliftonilt, kes ei kartnud ja läks prikile, et “Forward” võtab kaasa toiduaineid viieks või kuueks aastaks ja sütt niisama kauaks. Tema laadung koosnebki ainult söest ja toiduainetest, lisaks veel villased riided ja hülgenahad.”

      “Pole kahtlust,” sõnas pootsman Cornhill, “aga kuule, sõber, kui sa Cliftonit tunned, kas ta ei öelnud sulle, kuhu see laev läheb?”

      “Kus ta siis ütles, kui ta isegi ei tea. Mitte keegi meeskonnast ei tea. Kuhu nad sõidavad, seda kuulevad nad alles siis, kui pärale on jõudnud.”

      “Küllap sõidavad vanakurja enda juurde,” tähendas keegi skeptik.

      “Aga missugust palka nad saavad, missugust head palka nad saavad!” sõnas Cliftoni sõber hoogu sattudes. “Viis korda kõrgemat kui harilik palk! Teisiti poleks Richard Shandon saanud niisugustesse tingimustesse värvata ainsatki meest. Imeliku kujuga laev, sõidab ei tea kuhu ja tagasi pöörduda eriti ei paista tahtvat. Mis minusse puutub, siis minule niisugune asi küll ei passiks.”

      “Passiks või mitte, sõber,” lausus pootsman Cornhill, “aga sinust niikuinii “Forwardi” meeskonnaliiget ei saaks.”

      “Miks mitte?”

      “Sest et sina ei vasta nõutud tingimustele. Mulle räägiti, et abielus inimesed ei sobi, ja eks sina kuulu ju nendesinaste hulka. Ära nüüd pirtsakaks muutu, oleks see vast temp!”

      Madrus ja ta kaaslased hakkasid naerma, millest ilmnes, et Cornhilli naljatuses leidus tõetera.

      “Selles prikis on kõik kuidagi iseäralikult uljas, isegi ta nimi!” jätkas Cornhill endaga rahulolevalt. ““Forward”, aga siis kuhu? Ja kui veel mõelda, et keegi ei tunne tema kaptenit!”

      “Miks ei tunne!” sõnas lapseliku näoga noor madrus.

      “Kuidas? Kapten on siiski teada?”

      “Muidugi.”

      “Vaeseke,” lausus Cornhill, “ega sa ometi pea Shandonit “Forwardi” kapteniks?”

      “Aga…” alustas noor meremees.

      “Tea siis, et Shandon on ainult kapteni abi, mitte midagi rohkemat; ta on tubli ja vapper meremees, kogenud vaalapüüdja, suurepärane kaaslane, kes igati sobiks laeva juhtima, aga tema siiski seda laeva ei juhi. Ta on niisama vähe kapten kui sina või mina, teatan alandlikult. Mis sellesse isikusse puutub, kes on priki tõeline komandör peale jumala, siis teda ei tunne isegi Shandon. Kui paras aeg kätte jõuab, saabub tegelik kapten – mil kombel ja missuguselt Uue või Vana Maailma rannikult, seda ei tea keegi aimata, sest Richard Shandon ei ütle, tal pole lubatud öelda, millisesse maailmanurka ta laeva viib.”

      “Mis jutt see on!” lausus Cornhill otsaesist kipra tõmmates. “Tähendab, sina tahad mulle selgeks teha, et “Forwardil” on siiski kapten?”

      “Teadagi on, pootsman Cornhill.”

      “Ja seda ütled sa mulle, mulle!”

      “Ütlen küll, sest kuulsin seda Johnsonilt, priki pootsmanilt.”

      “Pootsman Johnsonilt?”

      “Muidugi, ta ütles seda mulle isiklikult.”

      “Johnson ütles seda sulle isiklikult?”

      “Ta mitte ainult ei öelnud seda mulle, vaid ta isegi näitas mulle kaptenit.”

      “Ta näitas sulle kaptenit!” hüüatas Cornhill imestunult.

      “Ta näitas mulle kaptenit.”

      “Ja sina nägid teda?”

      “Oma ihusilmaga.”

      “Kes ta siis on?”

      “Koer.”

      “Koer? Neljajalgne?”

      “Neljajalgne.”

      “Nautiluse” meremeeste imestusel polnud piire. Igas teises olukorras oleksid nad lihtsalt naerma pahvatanud. Naera kas või lõhki – saja seitsmekümne tonnise priki kapteniks on koer! Kuid tõesõna, “Forward” oli nii eriskummaline laev, et enne naermahakkamist või vastuvaidlemist tuli pisut järele mõelda. Isegi pootsman Cornhill ei naernud.

      “Ja Johnson ise näitas sulle seda uut sorti kaptenit, seda koera?” küsis Cornhill noore madruse poole pöördudes. “Ja sina tõepoolest nägid teda? …”

      “Nägin, nagu näen praegu teid, lubage lahkesti.”

      “Noh, mis te asjast arvate?” küsisid madrused pootsmanilt.

      “Midagi ma ei arva,” vastas Cornhill järsult, “midagi ma ei arva, vahest ainult seda, et “Forward” kuulub saatanale endale või mõnele

---

Скачать книгу