Kehade mets. Jim AshileviЧитать онлайн книгу.
see lollakas veepüss ja selle ta sai ka isalt. Emalt ei saanud ta ammugi midagi peale tasuta joogatundide.
Asusin teenuseid välja mõtlema ja esitasin osakondadele pakkumisi. Olin postiljon, tõin neljandalt korruselt jooniseid alla ja viisin adressaatideni. Istusin all valvelauas, et valvuritädi saaks vetsus käia. Pesin naiste kohvikruuse. Tohterdasin katki lõigatud näppe. Käisin teisel korrusel kangastelgedel töötavaid naisi lõbustamas, lugedes neile ajalehest anekdoote ette. Mõni voki taga sõtkuv naine ei põlanud ära ka jalamassaaži. Ma tegin kõike. Tühjendasin isegi suitsuruumi tuhatoose. Avastasin, et raha teenida on lihtne. Tuleb anda inimestele seda, mida nad vajavad. Mu taskud olid sentidest rasked ja kõlisesid, kui ma maja peal ringi käisin. Läksin ema juurde ja ladusin rikkused uhkusega lauale. Minu üllatuseks sai ta kurjaks ja käskis kogu raha tagasi viia. Ta ütles, et hindab mu initsiatiivi, aga nii need asjad ei käi. Tagastasin maja pealt kokku korjatud raha ja olin päeva lõpuks jälle vaene mees. Ainult viiekroonise lubas ema mul alles jätta. Ühesõnaga, tühi tiir. Võtsime oma pesu alt kaasa ja läksime väsinuna koju.
Mina pidin välja mõtlema, kuidas viie krooni eest armastust osta. Selleks oli mul veel terve pikk nädalavahetus. Vastus saabus pühapäeval turul. Olin mõelnud tobedatest roosidest, aga kujutluspilt viis krooni maksnud roosiga Laura ukse taga seismisest tundus kuidagi häbiväärne. Mida rohkem ma seda mõtet peas ketrasin, seda hädisem see tundus. Ehete ostmiseks polnud mul piisavalt raha, rääkimata Laurale uue kleidi ostmisest või millestki sellisest. Viimaks selgus, et vastus oli mul kogu see aeg olnud otse nina all. Juba laupäeval oli trepikoda Pagarite saiakeste magusat lõhna täis. Kui pühapäeva hommikul turul emaga nende leti juures peatusime, et naabritele tere öelda, läks mul pea kohal pirn põlema.
Tähtis ei ole, mida sa teisele kingid. Loeb hoopis mõte. Mõttes on tähendus ja tähendus on nagu kingitus kingi sees. Pagarid olid kogu oma armastuse saiakestesse pannud. Mina tahtsin võita Laura südant. Tahtsin, et ta mind armastaks. Ja armastus käib teatavasti kõhu kaudu. See oli geniaalne ja imelihtne võrrand. Kõik oli ühtäkki selge ja ma ütlesin kõva selge häälega: palun mulle kolm kaneelisaia. Naabrinaine pakkis oma suurte jõuliste kätega mulle kolm saiatäit armastust kilekotti ja andis veel raha tagasigi. Inimestele tuleb anda seda, mida nad vajavad. Nii tulevad raha ja armastus. Naabrimees istus oma priske kaasa varjus jalg üle põlve, kimus suitsu ja viipas meile hüvastijätuks käega.
Tol päeval tuli see asi ära teha. Minu vangipõlve viimasel päeval. Ma pidin saiad Laurale viima, kuni need olid veel värsked. Sain selleks puhuks isegi eriloa välja minemiseks. Laura kiikus turnikate kõrval. Vaatasin teda köögiaknast, samal ajal kui ema kolm saiakest väiksesse karbikesse pakkis, et oleks kenam üle anda. Saiad pakitud, võtsin südame rindu, panin botased jalga ja läksin.
Laura ei teinud mind märkamagi. Kiikus ja rääkis sõbrannadega juttu.
Ta ei taha sinuga rääkida, ütles üks neist.
Mine ära, ütles teine.
Ütlesin Laurale, et mul on talle kingitus.
Laura vaatas pakki.
Tõid koerakakat vä? küsis kiikuv sõbranna.
Ei toonud, need on kaneelirullid, ütlesin.
Laura võttis hoogu maha ja sirutas käe. Ulatasin talle paki ja läksin punastades koju tagasi.
Raskem osa oli möödas. Laura võis mu peale veel vihane olla, aga see ei saanud enam kaua kesta. Need polnud ometi mingid tavalised saiad. Need olid võlusaiad. Oleks ma tollal teadnud sõna „afrodisiaakum“, oleksin Laurale öelnud: need on afrodisiaakumirullid.
Kui ma oma toas jälle akna peale läksin, nägin tüdrukute ümber kajakaparve. Plikad loopisid saiatükke õhku ja linnud sahmisid laiade valgete tiibadega, püüdes üksteise nokkade vahelt palukesi napsata. Tuvidki olid platsis, aga neil oli raske löögile pääseda. Pahaaimamatult ja rõõmsalt pildusid tüdrukud magusat armastust tükk tüki haaval röövlindudele. Kajakad ajasid Laurat lausa õue peal taga. Ja siis nägin kõige hullemat vaatepilti. Turnika otsas istus Jonte ja järas saia.
See oli mu vangipõlve viimane päev, aga ma polnud kindel, kas ma üldse enam välja tahtsin minna. Mul polnud enam kuskile minna ja mul polnud enam midagi anda. Isa tuli ja kutsus mind telekat vaatama. Ma keeldusin ja süvenesin Legodesse.
Isa ütles: noh, sa ei öelnudki mulle, millist lindu kella sisse panna.
Pidin vanduma hakkama. Ei öelnud jah. See oli mul täiesti meelest läinud.
Kas nüüd on juba hilja? küsisin.
Nüüd on juba hilja, ütles isa.
Mis linnu sa sinna siis panid? küsisin.
No kuna mul ühtegi paremat mõtet ei tulnud ja metsas polnud aega käia, siis ma pistsin sinna esimese ettejuhtuva linnu.
Mis linnu? küsisin.
Kajaka, vastas isa.
Ei! hõikasin. Mitte kajaka!
Mis teha, ütles isa. Teinekord, kui lubad aidata, siis aita ka.
Ei! kordasin meeleheites, näoli maas.
Isa sulges ukse. Lamasin Lego varemete keskel, süda tühjust täis. Õuest kostsid laste kilked. Peagi oligi juba õhtu käes ja kilked vaibusid, sest kõik lapsed kutsuti tuppa. Ehitasin Legodest suure sünge vanglatorni, mille tippu ääristasid teibasse aetud inimeste pead. Õhtupäike langes mu seljale ja tornile. Kajakate karmid varjud liuglesid üle Lego-meeste elutute nägude.
II
Otsiv süda rassib edasi ka siis, kui enam midagi otsida pole. Ma otsisin alati teises inimeses kodu. Otsiv süda on kodutu. Ta äratab vahel kaastunnet, sageli aga haletsust. Mida vähem kodutu süda haiseb, seda lähemale julgevad inimesed talle astuda. Tavaliselt minnakse kaarega mööda. Mõni viskab möödaminnes mündi, mõni isegi peatub, et juttu teha, tundes muret, kas kodutul ikka ulualune on olemas, kuhu pugeda, kui õues läheb liiga külmaks. Kodutu süda mädaneb kõigi nähes ja äratab möödujates pahameelt, sest ta nõuab midagi. Kui sa mädaned avalikult teiste silme ees, siis sa nõuad midagi. Sa nõuad, et keegi võtaks su endaga kaasa ja viiks koju. Nõuad surma ähvardusel. Jah, nõuad, mitte ei palu. Mädanev süda ütleb möödujale: kui sa mind endaga kaasa ei võta, siis ma roiskun. Mädanev süda tuksub keset linnaväljakut ja pritsib verd möödujate mantlitele.
Süda on nagu ilmatusuur jaanalinnumuna, mille sisse lööb esimene armastus mõra. See on parandamatu mõra, millest voolab välja uut ja tundmatut vedelikku. See on voolus, millega ei harju elu lõpuni, sest see on muutliku lõhna ja värviga ning alati üllatav. Vahel see saab otsa ja süda kuivab ära. Siis mööduvad mõned aastad. Sa kõnnid mööda tänavat ja tunned äkki ammu unustatud lõhna, mis raputab su meeled ärkvele. Vahel me isegi ei tea, kui surnud me oleme olnud enne, kui miski meid surnuist ei ärata. Sellepärast ma pole ka kunagi surma kartnud. Ma arvan, et surres inimene lihtsalt unustab elu ära. Unustab ennast ära. Samamoodi nagu unustasime lastena sündimise ära. Ka süda unustab. Ilmatusuur jaanalinnumuna voolab tühjaks ja kajab õõnsalt, kui tuul tema sisse pesa teeb.
Minu veri voolas Laurale veel kuid ja kuid. Kuigi ma ei mäleta enam täpselt Laura nägu, suudan siiani meenutada seda tunnet – tema armastamise tunnet. See oli truu tunne. Ma tundsin, et olen talle truu. Mida iganes ma ka , hoidis mu süda ikka tema poole nagu väljasirutatud käsi. See oli minu esimene päris armastus. Esimene mõra minu jaanalinnumunas. Laura.
Lapse elu on muutlik nagu ilm ja justnagu ilma puhul pole sinna midagi parata. Sellega tuleb arvestada, kaasa minna ja leppida. Kohaneda. Need on vääramatud muutused. See, et Laura Mustamäelt ära kolis ja ma teda enam kunagi ei näinud, oli vääramatu muutus. Sama paratamatu nagu pilved, mis üksteisest lahku triivivad ja kuju muudavad. Laurast sai viirastus õue peal. Mälestus mänguväljakul. Kiikuv kummitus. Tuul puhus hallide majade vahelt läbi, pühkides minema Laura lõhna ja näo. Ma unustasin tema käed. Unustasin ta hambad ja hääle. Alles jäi valge lehv tumedates juustes ja süüdistav pilk: ma arvasin, et sina oled teistsugune.
Nüüd ei tunneks ma teda enam äragi.