Kehade mets. Jim AshileviЧитать онлайн книгу.
trepist üles sööstmiseks. Sammud peatusid. Teritasin kõrvu ja surusin palli pihkude vahel kokku. Siis taipasin järsku üles vaadata ja seal seisiski Hanno, kes lajatas mulle palliga otse silma.
Korraks läks pilt eest. Nägin punaseid ja siniseid täppe ja silmast voolas vett. Nägu surises. Jooksin raevuhoos Hannole järele. Ta oli juba üsna kaugele jõudnud. Kooliõue keskel tabasid mind igast suunast uued lumepallid. Jooksin küürutades edasi ega lasknud teda sekundikski silmist. Ta oli päris hirmul. Sumpasin talle järele nagu metslane. Tegime Hannoga õuele mitu tiiru peale ja viimaks jooksis ta üldse kooli peitu. Sinna ma talle järele ei läinud. Passisin hoopis tükk aega kooli ukse taga, aga mul hakkas enne igav, kui jõudsin ära oodata, millal ta ükskord tagasi välja tuleb.
Naasin lahinguväljale, kus sõdijad olid vahepeal jagunenud kahte leeri, ühel pool tüdrukud ja teisel pool poisid. Õue keskmine osa oli nüüd tühi. Poiste salk oli kogunenud ühele poole lahinguvälja pikka kaevikusse ja tüdrukud varjusid teisel pool väljakut erinevate lumekuhjade taha. Üle välja ei julgenud keegi joosta. Pallid lendasid risti-rästi kaares üle õue. Jooksin poiste poole ja sain tabamuse selga, enne kui jõudsin kraavi, kus suurem osa poistest olid väejuhi ümber kogunenud. Hugo Bossil oli plaan. Ta joonistas selle näpuga lume sisse.
Väljak on kolmest küljest kaitstud, ütles ta. Tüdrukute taga ja vasakul küljel on müür, paremalt kaitseb neid koolimaja ja sinna suunda saaksid nad ka ära joosta. Neli meest peaksid paremalt poolt tormijooksu tegema ja põgenemistee ära blokeerima. Samal ajal peaksid mõned tüübid jääma kraavi, et hoida lõunapoolset kaitseliini pidevalt töös. Pidevalt peaks loopima palle, et tüdrukud siia ei jookseks. Kamikaze᾽d peaksid ajama tüdrukud väljaku nurka ja kui nad on nurka aetud, lendame kogu mansaga peale. Davai, kes kamikaze᾽d tahavad olla, tõstavad käe.
Kohe oli neli kätt püsti.
Väga hea, ütles Hugo Boss.
Kutid hakkasid lumepalle tegema. Hugo kummardus ettepoole ja andis märku, et tal on üks oluline teadaanne veel. Poisid katkestasid tegevuse ja kui kõigi pilgud olid temale pööratud, ütles ta sosinal: kes esimesena Karolinile lumepalli püksi paneb, võib mu sünnipäevale tulla.
Kui kõik sõdurid olid uue laskemoonaga varustatud, ütles Hugo: läks. Neli klassivenda jooksid koolimaja poole, üritades justkui lahinguväljalt põgeneda. Tüdrukud loopisid neid pallidega ja kutid varjasid nägusid, nagu nad kardaksid haiget saada. Siis muutsid nad järsku suunda ja sööstsid palle loopides tüdrukute poole. Koolimajale lähemal olevad plikad tahtsid kohe poiste kaeviku poole joosta, aga sealtpoolt tabas neid veelgi suurem valang. Kamikaze᾽d pressisid peale ja tüdrukud põgenesid tagumise õuenurga poole. Nad hülgasid üksteise järel oma valvepostid.
Nüüd, nüüd, nüüd! hüüdis Hugo kraavist. Lendame peale! Kõik lendame peale!
Kraavis varjul olnud poistekari jooksis karjudes tüdrukutekamba poole. Kõik läks nii, nagu Hugo oli plaaninud. Tüdrukud aeti nurka ja poisid tormasid igast suunast peale. Ainus põgenemistee oli üle müüri. Nii nad siis ronisid üksteise järel üles. Mõni tüdruk kisti müürilt alla. Teised juba müürile jõudnud tüdrukud aitasid klassiõdesid üles. Mõni vapper ja üleni lumine plika võitles visalt vastu, loopides poistekamba poole pimesi kiiruga kokku pakitud palle, mis juba õhus lagunesid. Keegi vähkres ja kiljus müüri ääres lumes. Ervin hoidis Karolini lumes pikali ja tüdruk vehkis jalgadega. Tema jope alt paistis paljas selg ja mida rohkem ta siples, seda rohkem talle lund särgi alla ja krae vahele läks. Tema erk tamagochikollane sall vedeles maas. Kaarel tallus selle peal. Ervin käskis Kaarlil võtta Karolini jalgadest kinni. Kaarel haaraski tal jalast, aga Karolin virutas talle kohemaid vaba jalaga kõhtu. Ervin tõmbas Karolini endale lähemale ja tõstis ta selja tagant üles. Karolin siples nüüd õhus, rippudes abitult tornikõrguse Ervini käte vahel. Kaarel proovis uuesti Karolinile läheneda, aga Karolin vehkis jalgadega niimoodi, et Ervin kaotas tasakaalu ja kukkus selg ees vastu müüri. Karolin pääses korraks vabaks ja roomas neljakäpakil Ervinist eemale, aga see sai kohe oma pikkade kämmaldega tüdruku jalgadest kinni. Nüüd oli Karolin kõhuli maas. Kaarel istus talle turjale. Teised tüdrukud karjusid müüril poiste peale, et nad ära lõpetaks. Ervin ja Kaarel ei kuulnud midagi. Nad olid nii õhinal. Suud aurasid ja silmad põlesid. Ervin haaras Karolini pükstest ja hakkas neid alla kiskuma. Plikad hüppasid müürilt alla ning läksid Ervinile ja Kaarlile kallale. Nad rebisid poisid Karolini küljest lahti ja sõimasid neid šimpansite kombel kriisates. Hugo Boss kükitas müüri ääres ja naeris. Tüdrukud peksid Ervinit ja Kaarlit käte ja jalgadega. Poisid üritasid end kuidagi kaitsta, aga kuna tüdrukud olid selges ülekaalus, pistsid mõlemad jooksu. Karolin nuttis lumes, paljas selg külmetusest punane. Nähes oma võimalust, hiilisin Karolini taha, krahmasin maast peotäie lund ja pistsin selle talle püksi. Hugo hoidis kätt suu ees ja vajus hääletult naerdes kägarasse. Otsisin ta pilku, et saada kinnitust, kas olin nüüd sünnipäevakutse välja teeninud või mitte. Ilmselgelt olin. Põgenesin sündmuskohalt.
Hannole mõeldud lumepomm oli mul ikka veel teises käes. See oli juba täitsa kõvaks läinud. Jooksin koolimajja, lootes kohata Hannot, aga ta oli juba läinud. Leidsin garderoobist hoopis Hugo Bossi seljakoti. Ja mul tuli nii hea mõte, et seest läks soojaks. Tegin Bossi koti lahti, tõstsin õpikud ja vihikud välja ning panin koerasitaga lumepalli kotipõhja. Seejärel panin asjad kotti tagasi ja tõmbasin luku kinni. Siis võtsin oma koti selga ja läksin naeratades koju.
III
Tordid olid imemaitsvad. Jäätisetordid. Hugo Bossi ema võttis neid suurest metalluksega külmikust välja, karp karbi järel. Hugo Bossi vanaisa lõikas neid lahti ja pani väikestele taldrikutele. Ma ei hoolinud sellest, et Bossi vanaisa lõikamisega vaheldumisi oma näppe jäätisest puhtaks limpsis. See oli rikka inimese sülg rikastel sõrmedel. Oleksin ta näpud ise puhtaks lakkunud, kui ta oleks palunud. Valge tordinuga (just nimelt, spetsiaalne nuga, millega sai torti lõigata ja mis toimis ka tordilabidana) viilutas jäätisetorti ja õhuke šokolaadiglasuur prõksus. Bossi vanaisa jagas taldrikuid laiali. Lapsed istusid pika laua taga ja ootasid maiuspala.
Soolane toit oli kõigil juba söödud. Hugo Bossi ema lasi nõusid kraani alt läbi, et ketšupit maha pesta, ja ladus neid masinasse. Ahjuplaadil oli veel jahtunud kuldpruune friikartuleid ja mõned üksikud viinerid, mida lootsin pärastpoole veel süüa. Ootasin magustoitu ja samas ootasin kannatamatult, et kõht uuesti tühjaks läheks. Hugo Bossi ema lükkas sügavkülma sahtli kinni ja avas külmiku ülemise osa, mille riiulitelt paistsid suured Coca-Cola ja Fanta pudelid.
Kes veel juua tahab? küsis ta.
Lapsed sirutasid oma plastiktopsid Bossi ema poole.
Kellele Fantat, kellele kokat? küsis ta.
Mina tahan segu, ütles Hugo Boss laua otsast.
Selle peale tahtsid kõik lapsed segu, mina nende hulgas.
Ajasime jäätisetordid näost sisse ja läksime ülemisele korrusele, kus ootasid Bossi avamata sünnipäevakingitused. Lapsed täitsid oma topsid uue seguga ja jooksid tema kannul üksteise järel üles. Boss istus ülemise korruse elutoa põrandal ja avas kinke. Pakkidest tuli välja igasugu väiksemaid ja suuremaid imesid. Teismelisi mutantninjakilpkonnasid, jojosid, autokaarte, Digimonidega sokke, Kaubamaja kinkekaarte, Star Warsi Legosid. Mina kinkisin Hugole kilekaantega fotoalbumi 36 pildile. Ta sai veel kokkupandava Luftwaffe mudellennuki, dinosaurustega pusle, igavese nooruse eliksiiri ja karbitäie jahvatatud ükssarve sarvepulbrit. Tema tuppa paigaldati telepordiputka ja talle kingiti pilet Gotham Citysse, kus Batman lubas teda Batmobiiliga linna peale viia. Talle kingiti läbipaistev korvpall, mille sees oli Lennart Meri pea. Talle kingiti 5 tonni M&M᾽se ja ridaelamu katusele pandi suur batuut, millega Hugo sai nii kõrgele hüpata, et oleks võinud limapalliga vastu Kuu heledat põske lajatada.
Hugo istus värviliste ja läikivate pakkepaberite vahel ja küsis: millise ma järgmisena avan?
Lapsed näitasid näpuga kõige suurema paki poole. Juba kolmekümnendat korda.
See! Tee see lahti!
Hugo jättis selle meelega viimaseks, sest ta teadis, mis seal sees on. Me kõik teadsime, aga sellest räägiti ainult sosinal ja vihjamisi.