Direktor. Ühe turu erastamise lugu. Andres AnveltЧитать онлайн книгу.
turu erastamisel kandideerima,” rääkis Lauri asjast toonil, nagu ta teeks selliseid asju iga jumala päev.
„Sa mõtled seda praegust erastamist, kus konkurss käib?” küsis Toomas igaks juhuks üle, kuigi mõistis väga hästi, et mingeid muid turu erastamisi käimas ei ole.
Lauri ei vaevunud nii rumalale küsimusele isegi vastama, vaid võttis uue lonksu.
„Kurat! Mina küll ei viitsi mingi turu majandamisega tegelema hakata!” ei tahtnud Toomas vedu võtta.
„Toomas, kallis! Sul seal linnaviletsuses on vist ajud täitsa ära triigitud! Kus on vana hea Toomas, kes esimesena Viru mentuura19 eest uhke sammuga teksaseid ja fimme20 välja tassis, ah?” puhkes Lauri taas nakatavalt naerma. Tema hirnatus äratas hetkeks tähelepanu isegi kõrvallauas.
„Mõtle natuke, siis räägime edasi! Palju praegu konkursile on end esitanud?” pilgutas ta kavalalt Toomasele silma.
„Praegu on ainult üks. Prooviti veel, aga tehti sellised tingimused, et kui vastavat aktsiakapitali ja ajalugu ei ole, siis ära tule proovimagi!”
Toomas ei saanud veel ikka aru, kuhu Lauri tüürib.
„No räägime nüüd asjadest ikka nii, nagu nad on! Sina tegid sobivaks, oli ju nii? Ega muidu Erakond ju sind seda vedama ei pannud? See ju elus raha, aga valimised pole mägede taga,” lasi Lauri ennast tugitoolis lõdvemaks, kuna mõistis, et selle vestluspartneriga läheb tal tiba kauem, kui ta plaaninud oli.
„Noh, päris nii ei olnud! Seal oli ka opositsiooni karistamise soov mängus. Kui nad nii tõmblevad, milleks me neile nii tulusat tükki närida anname,” proovis Toomas näidata, et teab asjade tausta rohkem kui Lauri.
„Oli, mis oli, aga minu mõte on minna, ja kui aeg küps, siis ära tulla! Kartuleid müüma ei hakka, garanteerin!” kergitas Lauri tasahilju oma äriplaani eesmärgilt tekki.
Nüüd jõudis see kõik lõpuks pärale ka Toomasele. Keha, kes ennast tänaval pakub, ei pea ju kindlasti veel prostituut olema. Ta võib niisama kavalusega kliendilt raha ära võtta.
„Kust sa sellise firma võtad?” läks ta juba tärkava huviga järgmise faasi juurde.
„Võetud juba!” viipas Lauri ukse juures seisvale isiklikule, seni kõigile märkamatuks jäänud turvamehele, kes koos nahkmapiga nende laua juurde ruttas. Lauri võttis ta käest mapi, avas selle ja ulatas Toomasele notariaalselt köidetud ostu-müügilepingu.
„See on Kivimäe turgu opereeriva firma ostu-müügileping. Nemad jätkavad muu firma all ja see siin, see Turuteeninduse AS on minu oma ja kui tahad, ka sinu oma, noh diil?” vaatas Lauri uhkelt pabereid lehitsevat Toomast.
„Palju sa arvad küsida Direktorilt leppe tarbeks?” küsis Toomas pilku tõstmata ja pabereid sirvides edasi.
„Ma arvan poolteist kuskil! Eks näeb,” jäi Lauri rahulikuks.
„Mida poolteist?” ei suutnud Toomas mõista, kuigi aimas hullemat.
„Taala muidugi!” hakkas Lauri naerma ja võttis Toomase käest paberid.
„Oled dooljas?”
„Kuidas raha arvad kätte saavat?” uuris Toomas tehnilist poolt edasi.
„Ma arvan, et ta tuleb ise pakkuma! Peaasi, et sina teda kägistad ja hirmutad, ma mõtlen viisakalt. Noh, et teha pole midagi, et teine pool ka toetab Erakonda! Küll sa oskad, Virus said ju mentidega ise hakkama,” valmistus Lauri naerdes minekuks ja viipas kelnerile.
„Pane pudel minu arvele. Las Toomas joob! Kui tahad, võta kaasa!” pöördus ta naeratades Toomase poole.
„Ei, las jääb! Ma pean mõtlema,” oli Toomase pea kangest konjakist, äkilisest ettepanekust ja silmapiiril terendavatest miljonitest kergelt pööritusse läinud.
„Mõtle!” tõusis Lauri püsti, surus oma arvatavasti patenteeritud naeratuse saatel Toomase kätt ja väljus kõigile lehvitades ning kiirel sammul Sigarimajast. Ka turvamees oli äkitselt koos mapiga kadunud.
Toomas süütas sigari ja üritas eneses selgusele jõuda.
10
Direktori kohtumine aserite liidriga toimus äärelinnas, vaikses Armeenia söögibaaris ehk šašlõtšnajas21. Tõelisele ja isamaalise eelarvamusega aserile oleks selline valik tundunud imelik: kuidas saab aser tulla rahulikult kallistades ja tervitussõnu öeldes sisuliselt armeenlase koju, istuda maha ning tellida endale maitsvat ja mahlast šašlõkki kohas, kus aserite vihkamine peaks kestma sajandeid. Kus mälestus genotsiidist, mida islamistlik suurrahvas koos türklastega vanima ristirahva suhtes oli toime pannud, ei tohiks kunagi kustuda. Aga ei, Eestis, siin endise N Liidu euroopalikus nurgakeses anti andeks kõik Mägi-Karabahhiast koostööni türklastega. Kõik, mis ei puudutanud raha ja väärtuste jagamist. Seal polnud rahvustel vahet.
Valera-Aser, olles teinud läbi kõik vajalikud ja kohustuslikud rituaalid šašlõkibaari omaniku, peakoka ja veel mõne tähtsa kohalviibinud sugulasega, istus oma lemmikkohale – see oli boksilaadne, saalist eraldatud nurgakene, kus lihtsureliku šašlõkiaustaja taltsutamiseks rippus ees nöör. Mingit laua reserveerimise silti ei olnud, kuid boksi isoleeritus muust saalist ja tavapärasest parem mööbel osutasid tõsiasjale, et igal jorsil sinna asja ei olnud. Valera turvamees, olles veendunud, et peremehel on kõik korras, eemaldus lähimasse lauda – kohta, mis oma positsioonilt näis olevat lausa tema ametivendadele mõeldud. Sealt sai kontrollida nii ust, boksi, lähedal olevat akent kui ka tagatipuks kogu saali. Istuda oli seal ebamugav, sest koht oli suhteliselt kitsas ja seina vastu surutud, seeeest stardipositsioonina oli see igati kvalifitseeritav.
Valera võttis kohaliku baarirahvaga lepituse märgiks pudeli seitsmetärnist Armeenia konjakit. Margikonjakit ei võtnud kelner üldisest letist, vaid jooksis seda tooma kuhugi tagaruumi. Ei tea, kas põhjuseks oli asjaolu, et letil oli samasugune pudel juba avatud, või hoopis see, et letil olev pudel oli juba kordi täitunud muu konjakilaadse joogiga, aga igal juhul oli see konjak omaette elamus. Õigesse pokaali valatuna lõi ta lahti kõik hingamisteed ja kandis sind Ararati eelmäestiku lõhnavatele väljadele – nii vägev oli tema aroom ja kangus.
Mekkinud paar lonksu head konjakit, lasi Valera ennast sohval lõdvaks ja läitis sigareti. Ta silmad sulgusid ning huuled sosistasid midagi laulda. Võib-olla kujutas ta ette oma mägist kodumaad või hoopis mõõtmatuid naftavälju, aga võib-olla üldse mitte midagi ja siunas lihtsalt oma naist ja maist elu. Selle unelemise segas ära tema isiklik turvamees, kes oli märkamatult oma kohalt tõusnud ja Valerale ettevaatlikult õlale koputanud. Valera unistav pilk täitus hetkeks rahulolematusega, kuid kuulanud ära turvamehe mõned fraasid, jäi ta hoopis uudishimulikult aknast välja vaatama.
Akna taga oli peatunud Direktori džiip. Uudishimuks oli ka põhjust. Kõigepealt väljus turske turvamees, kes oli kõrtsi marssinud ja kiirelt pilguga üle saali käinud. Selle peale oli ka Valera turvamees reageerinud ja oma peremehe üles ajanud. Läinud tagasi auto juurde sosistas ta midagi tumedate akendega ukse vahelt ning jäi auto juurde ümbrust silmitsedes seisma. Kõik see reetis asjaolu, et mees oli tööl alles vähe aega, mistõttu ei tundnud ei külastuskohti ega ka muid oma peremehe kombeid ning proovis ennast võimalikult heast küljest näidata. Peagi avanes auto uks ja sealt upitas ennast välja Direktor. Ta astus turvamehe kõrvale, ringutas ja noogutas. Turvamees liikus taas kõrtsi poole ja sisenes. Direktor seisis ta turske selja taga ning naeratas juba eemalt Valera-Aserile, kes samuti avasüli püsti tõusis. Direktor andis turvamehele märku maha jääda ja astus Valera boksi. Tema turvamees omakorda astus Valera ihukaitsja laua juurde ning jäi tervitust ootama. Valera turva sirutas käe välja ja mehed istusid teineteise kõrvale lauda, nii, et mõlemal jäi saalis toimuvast suhteliselt võrdväärne ülevaade.
„No kuidas siis seltsimees Direktoril asjad lähevad?” alustas Valera vestlust oma kaukaasia aktsendi ja lõunamaiselt sentimentaalse paatosega.
„Ise näed, et mitte kõige paremad ei ole need asjad,”
Viru hotellis välismaalastega tegelev miilitsa eriüksus
Soome margad FIM
Kaukaaslaste söögikoht