Kivid, tulnukad ja sekt. Reeli ReinausЧитать онлайн книгу.
Imeväikest. Sõrmeküünesuuruste kividega. Siin oli tegelikult suuremaidki. Sääretirbil oli kohe mitu sellist soovitorni. Ta ei osanud neid kuidagi muudmoodi nimetada. Need olid kivihunnikud, kuhu igaüks võis ühe kivi juurde panna ja siis midagi soovida. Laura soovis praegu, et õhtu juba rutem kätte jõuaks. Taneli ema oli täna pidanud tööasjus kohtuma saare mõne elanikuga ja Tanel oli teda hommikul tungivalt palunud muuseas ka kividest juttu teha. Poiss lootis, et emal õnnestub midagi teada saada.
„Kas te usute UFO-desse?” küsis korraga Tanel. Ta oli juba nii pikalt vait olnud, et Laura oli veendunud, et poiss on rannal kivide varjus magama jäänud. Ta oli Tanelile isegi rätiku pea peale asetanud, et too päikesepistet ei saaks, kui päike peaks peale paistma hakkama.
„Ma ei tea,” lausus Marten pärast mõningast pausi. „Aga ma mõtlen, et miks me peaksime pidama end nii erilisteks, et ainult meie planeedil on elu. Arvestades seda, kui palju on planeete ja galaktikaid, võib juba tõenäosusteooria järgi eeldada, et kusagil peab tingimata veel elu olema.”
„Elu võib ju olla, aga me ei tea, mis faasis see on. Võib-olla on mõnel planeedil alles ainuraksete faas,” arvas Laura.
„Või siis dinosauruste,” pakkus Tanel.
„Kindlasti on dinosauruste ja ainuraksete, kuid ma usun, et kusagil on tingimata ka meist arenenumad olevused,” kinnitas Marten.
„Kellel on vägev vaim ja nõder keha,” konstateeris Tanel.
„Ja arenenumad näpud arvuti kasutamisest,” naeris Laura. „Aga ma pole senini aru saanud, mis põhjusel nad rohelist värvi on.”
„Äkki see on fluorestsentshelendus lihtsalt,” pakkus Marten. „Võib-olla on nende riided sellisest ainest tehtud?”
„Ole nüüd!” vaidles Tanel. „Neil on hõbedased skafandrid.”
„Ma olen kuulnud, et nad on hallid ja neil on kortsus nahk,” lausus Laura.
„Seda olen ma isegi ühes filmis näinud,” tähendas Tanel.
„Kuid ma pole ikka veel aru saanud, mida nad õigupoolest inimestest tahavad,” sõnas Laura.
„Võib-olla õpetada. Või hoiatada,” mõtiskles Tanel. „Ma olen kuulnud ka sellist teooriat, nagu oleksid just tulnukad meie planeedile elu toonud. Et me oleme neil nagu katseloomad, keda nad uurivad ning kelle arvukust nad haiguste ja sõdadega piirata püüavad.”
„Kui soojal rannal vedeleda, siis pole katsejänes just väga halb olla,” arvas Laura. „Aga ma ei saa aru, miks nad alles viimastel sajanditel välja on ilmunud.”
„Miks sa seda arvad?” küsis Marten. „Ma olen lugenud, et paljude rahvaste mütoloogias esineb kujundeid ja lugusid, mida võib tõlgendada kui maaväliseid kontakte. Võtkem kas või kõik need õhulaevad ning suured kotkad ja draakonid, millega mitmete maade müütilised tegelased lendavad. Neid võib samuti tulnukate kosmoselaevadeks pidada.”
„Viimaks oli Kalevipoeg ka tulnukas,” naeris Tanel. „Ma just eile öösel lugesin, et Jeanne d’Arcile ilmunud ingleid peetakse tulnukateks. Ja siis oli veel üks hispaania nunn, kes lennutati New Mexico indiaanlaste juurde, et ta neile ristiusku kuulutaks, ka tema olevat olnud tulnukate tööriist.”
„Kas teie öösel ei magagi?” imestas Laura.
Marten raputas naerdes pead. „No ja siis veel kõik valitsused, kes nendega koostööd teevad,” lausus ta seejärel.
„Mis valitsused?” küsis Laura. „Mis jama sa ajad?”
Marten muigas. „Väga paljud usuvad, et suuremate riikide valitsused, peamiselt küll USA oma, teevad tulnukatega koostööd. Lihtsalt tavainimestele sellest ei räägita.”
„Ja Elvis elab,” pomises Tanel.
„Ma ei mõtelnud seda ise välja,” lausus Marten pisut nördinult. „Need jutud tekkisid pärast seda, kui USA sõjavägi olevat 1947. aastal Roswellis saanud enda kätte ühe purunenud lendava taldriku jäänused ja paar surnud või raskelt vigastatud humanoidi. Ja kuigi pärast väideti, et tegemist oli eksitusega, hakkas rahvas arvama, et kusagil sõjaväebaasis hoiti UFO-t, mida püüti avalikkuse eest varjata. Ja muideks, arvatakse, et säärane varjamine käib kogu aeg. Väidetavalt on USA valitsusel olnud tulnukatega kontakte, mille käigus on pandud paika edasine poliitika – see, et üldsus pole veel valmis tulnukatega näost näkku kohtuma. Seega suhtlevad tulnukad esialgu ainult valitsustega. Sellist seisukohta ilmestab eriti USA film „Men in Black” või 1995. aastal avaldatud väidetav dokumentaalfilm, milles näidatakse Roswelli tulnukate lahkamist.”
„Mhm. „Men in Black” oli lahe film,” märkis Tanel.
„Muuseas, UFO-sid püütakse põhjendada ka külma sõja aegsete relvakatsetustega,” jätkas Marten. „Sageli on selgunud, et mingi vaadeldav lendav objekt on olnud sõjaväe eksperiment. Usutakse, et sõjavägi mõtles salajaste eksperimentide jaoks välja UFO-legendi, mis rahva hulka jõudes vallandas tõelise UFO-maania, mida keegi oodata ei osanud. Ning kuna tulnukate olemasolu pole suudetud teaduslikult ümber lükata, usuvadki inimesed nüüd neisse.”
„Aga kas tulnukatega pole samamoodi nagu näiteks kummitustega, et neid näevad ja tajuvad ainult tundlikumad inimesed?” küsis Laura.
„Keda peetakse pärast põrunuteks,” tõdes Marten.
„Aga kust me teame, et nad seda ei ole?” küsis Tanel. „Räägitakse ju, et geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel on vaid üksainus samm. Ja mille järgi üldse otsustada, kes on hull? Kas see, kes näeb seda, mida meie ei näe? Äkki on ta meist lihtsalt palju arenenum ja tundlikum?”
„Hämmastav, kui palju inimeste poolt juba varem välja mõeldud mõtteid me ühe pärastlõunaga toota jõuame,” aasis Laura. „Aga ilmselt ei saagi enne midagi kindlat väita, kui endal kogemust pole.”
„Kas sa tahaksid sellist kogemust?” küsis Tanel.
Laura kehitas õlgu. „Ma ei tea ju, mis see endaga kaasa toob, seega ei oska ma midagi kindlat väita.”
„Sa ei oleks pärast seda enam kunagi endine,” naeris Marten.
„Just seda ma kardangi.” Kui Marten, Laura ja Tanel tallu tagasi jõudsid, polnud Taneli ema veel tulnud. Vanaema tegi köögis süüa ja paistis lapsi nähes kuidagi elevil.
„Teate, ma sain täna ühe oma lapsepõlvesõbrannaga kokku,” lausus ta, kui lapsed külmkappi pandud jääveepudeleid tühjendama asusid. „Ja tema teadis neid kivisid küll.”
„Mida ta rääkis?”
„Saime poe juures kokku ja meil polnud palju aega, kuid ta kutsus mind laupäeval endale külla. Ma arvan, et te võite kaasa tulla, kui tahate. Aga nii palju ta ütles, et selle kohaga on seotud paljud inimesed, kuid tema seda korralikult ei tea, sest sellest kõrvalistele eriti ei räägita.”
„Miks?” hüüdsid lapsed nagu ühest suust.
Vanaema kehitas õlgu. „Ta ütles, et seal käib koguni mingi salaselts või midagi seesugust. Ma ei saanudki täpselt aru, mida ta sellega mõtles.”
„Mis ma ütlesin, et maausulised,” lausus Marten.
„Pigem ikka siis UFO-usulised,” parandas Tanel. „Ma ju lugesin neist kividest. Mäletad?”
„Kuulge, nüüd mul tuleb meelde, et Helgi rääkis mulle ka midagi tulnukatest,” meenutas vanaema.
„Millal sa talle külla lähedki?” küsis Tanel.
„Laupäeval.”
„Ja me peame nii kaua ootama?” ahastas Laura.
„Ma arvan, et te võite sinna varem ka minna,” arvas vanaema. „Usun, et ta räägib teile hea meelega.”
„Ja siis ta räägib meile sellest sektist ka?” küsis Tanel lootusrikkalt.
„Ma usun küll,” noogutas vanaema.
Samal hetkel astus Taneli ema kööki. „Ma