Kivid, tulnukad ja sekt. Reeli ReinausЧитать онлайн книгу.
põrunud ja võib seetõttu vabalt ohtlik olla.
„Ivirlased on tavaarusaama järgi tulnukad. Nende planeet asub hoopis teises galaktikas kui meie oma. Kuid nad käivad siin, et meid aidata, kuna nad on meist oma arengus tohutult ees. Nende kehad on peenmateeriast, nii et palja silmaga tavainimene neid ei näe…”
Laura neelatas. Miski Sandri silmades sundis teda kuulama. Noormees ei paistnud välja hull ega vaimselt ebastabiilne. Aga tema jutt ei saanud ju ometi tõsi olla?
„See, et sa eile sinna juhtusid, ei olnud juhus,” sõnas poiss, kui oli ivirlaste tutvustamise lõpetanud.
„Mis see siis oli?”
„Nad saatsid su meie juurde. Minu juurde, et sa neist teadlikuks saaksid.”
Laura ohkas. „Mida te oma koosolekutel teete?”
„Me püüame edasi jõuda.”
„Kuhu edasi?”
„Hinge arenguteel on kokku kakskümmend üks tasandit. Inimkond on praegu alles kolmandal tasandil, kuid osa on juba neljanda poole teel. Iga tasand jaguneb omakorda kümneks tasandiks, mille hing peab läbi tegema, et jõuda edasi.”
Laura noogutas. Ta oli ju põhimõtteliselt aru saanud. Hing ja tasandid ja… Jutu mõttest ei taibanud ta aga tuhkagi.
„Ja su isa on teie juht või midagi taolist?”
Sander noogutas. „Nad võtsidki kõige alguses temaga ühendust. Ja rääkisid, et nad tulid meid aitama.”
„Ja kõik teised inimesed, kes teie pool käivad? Kuidas nemad sinna sattusid?”
„Samamoodi nagu sina – hakkasid lihtsalt kivide vastu huvi tundma või tulid isa käest midagi küsima, ja nii see läks.”
„Kuidas sa nendega üldse suhtled? Kas mõtte jõul või kuidagi muudmoodi?”
„Teatud mõttes küll. Ma tajun nende lauseid ja mõtteid,” tunnistas noormees. „Varem nägin seda nagu kirjutatult, kuid nüüd tulevad mulle valmis vastused kohe pähe.”
„Millised nad välja näevad?”
„Sa pead neid ise nägema,” lausus Sander. „Nad ilmuvad kõikidele inimestele erinevalt. Kuna nad on peenmateeriast, pole neil üht kindlat kuju. Nende jaoks on isegi raske silmaga nähtavat kuju võtta.”
„Millisena sina neid nägid?” kordas tüdruk trotslikult küsimust.
„Nad on umbes meeter kolmkümmend pikad. Suud ja nina ei ole, selle asemel on üks auk, samuti on silmaaugud. Käed ja jalad on neil ka, nii et nad on kujult ikka inimesesarnased, ainult natuke moonutatud.”
„Aga kui hing peab arenema, kas ta läheb siis kuhugi edasi?” küsis Laura. „Ja kas see tähendab, et eelmised elud on olemas?”
Sander naeratas. „Suurem osa inimestest on ühekordsed hinged, neil ei ole reinkarnatsiooni. Aga arenejatel hingedel on. Ühekordne hing elab ainult selle elu ja kui inimene ära sureb, kapseldub hing keha küljest lahti ja tema aura haihtub kosmosesse. Teised kehastuvad uuesti. Siin, kolmandal tasandil, kus meie oleme, on väga palju ühekordseid hingi.”
„Kas ise saab midagi selleks teha, et hing jääks alles?”
„Arenevaks hingeks muutub hing, kelle sees on varem kehastunud hingede energiat üle viiekümne protsendi,” seletas Sander. „Aga see on selline juhuse mäng. Iga arenev hing peab käima läbi kümme erinevat ringi, et areneda. See on nagu mööda spiraali ülesminek. Esimese ringiga haarad kümme protsenti teadmistest, teisega juba kakskümmend ja nii kuni lõpuni. Ja kui oled süsteemi selgeks saanud, hakkab sul jälle järgmine areng. Aga ka arenev hing võib kapselduda lahti, kui ta ei arene mitmekülgselt. Sest ega keegi sunni teda arenema, kui ta on jäänud näiteks musta poole peale kinni.”
„Mis see must pool on?”
„See on raha, naudingute ja võimu kummardamine. Keegi ei sunni sind elus teadmisi otsima. Selle kõik valid sa ise. Aga kui inimesed alkoholi või uimasteid tarvitavad või kui neil on mingi muu sõltuvus, kaob side mõistuse ja hinge vahel ära. Hing ei saa enam anda käsku ja käsukanalisse võivad tulla võõrad. Ning anda ise käsu. Nii võidakse teha sinuga mida iganes. See oleneb muidugi ka sellest, missugused olendid su kätte saavad, kas head või halvad. Ja kui sa satud mustade tööriistaks, siis oled nagu zombie. Nad teevad sinuga täpselt seda, mida ise tahavad.”
„Kas zombie’d on siis päriselt olemas?” imestas Laura.
Sander naeratas. „Muidugi on. Enamik nähtusi on ühel või teisel kujul päriselt olemas, ainult et vähesed juhtuvad nendega kokku. Üldiselt inimesed ei näe ega taju neid lihtsalt. Zombie’d on mustade programmeeritud. Nad tegutsevad vastavalt sisestatud käsule. Väga paljud võimuahned inimesed, näiteks poliitikud, on tegelikult zombie’d. Keegi teine omab nende üle võimu.”
„Aga energiavampiirid?”
„See on normaalne nähe,” tunnistas Sander. „Kogu energia kulgeb ringis. Energia tuleb universumist. Põhiliselt võtab energiat vastu meie roheline loodus – taimed, aga ka kivid ja veekogud. Sealt saab inimene oma energia, nii positiivse kui ka negatiivse. Kuid negatiivse väljaga inimene ei saa loodusest energiat kätte ning siis on teised inimesed tema jaoks vahendajad, tal on vaja doonorit. Hea inimese doonor on loodus, aga halva doonoriks on teine inimene. Kuid head annavad ära tavaliselt just seda, mida neil vaja ei ole, seega on kõik jällegi tasakaalus.”
„Kuidas vampiirid selle siis kätte saavad?” imestas Laura.
„Sa oled kindlasti tundnud, et kui keegi sind vihastab või sinuga väga kena on, oled viimaks surmani väsinud. Nii see käibki. Võtmise meetodeid on väga palju. Need, kel pole püsidoonorit, võtavad võõrastelt või juhututtavatelt ja nende järgi on hakanud inimesed neist rääkima. Doonorid võivad olla ka pereliikmed või sõbrad, kes ei pruugi seda märgatagi. Kui doonor ära sureb, võib ka vampiir varsti surra, sest tal pole enam kuskilt energiat võtta. Paljud energiavampiirid ei pruugi ise seda teada, et nad teiste energiat vajavad.”
„Miks sa seda kõike mulle räägid?” Laura vaatas Sandrit imestusega. Ta kahtlustas ikka veel, et tegu võib olla naljaga. Jah, ta oli tahtnud kivide kohta kõike teada saada, kuid polnud osanud arvata, et kuuleb midagi nii pööraselt müstilist, et seda on peaaegu võimatu uskuda.
„Sest sa oled selleks õige inimene.”
Laura muigas. Ta teadis, et see on sellises olukorras tüüpiline jutt. Keegi on äravalitud ja talle avaldatakse saladus. See kõlas nagu ulmefilmis või muinasjutus. Ometigi ei osanud ta poisi käest rohkem midagi küsida – midagi, mille vastusest ta ka aru saaks. Et ta oli äravalitud, tundus tobe põhjendus.
„Poisid nägid ühel õhtul kivide juures küünlaid ja teisel õhtul kaht inimest midagi riituselaadset läbi viimas. Kas see on kuidagi teie ja tulnukatega seotud?”
Sander noogutas. „Küünlad küll jah. Aga sellest teisest asjast ei tea ma midagi. Kas ta nägi neid täpsemalt?”
Laura raputas pead. Ta silmitses noormeest uurivalt, kuid Sandri näost ei olnud võimalik midagi välja lugeda.
„Seal võib igasuguseid inimesi käia, kes teab,” lausus Sander õlgu kehitades. „Isa viib oma tervendamisi läbi küll ainult päevasel ajal.”
„Aga mida need küünlad tähendavad?” päris Laura edasi.
Sander kehitas õlgu. „Osa inimesi paneb neid sinna. Tules on ka energia, see on nagu valguse ring.”
Terve tagasitee mõtles Laura, mis see kõik nüüd siis õigupoolest oli. Üks osa temast tahtis Sandrit uskuda, teine osa oli skeptiline. Aga mis siis, kui poisil oli õigus? Mis siis, kui hingede liikumine ja arenemine on ikkagi olemas? Kui on tulnukad, kes inimkonda aidata tahavad? Kui on olemas teistsugune elu kui see, millega tema harjunud on? Kui inimene sünnib eesmärgiga midagi õppida ja oma hinge arendada, mitte vaid materiaalseid väärtusi taga ajada? Laura polnud kunagi varem inimese elule maa peal niiviisi mõelnud. Õigupoolest polnud ta vist kunagi