Kaevajad. Terry PratchettЧитать онлайн книгу.
jahti pidada. Noomid kaevandasid kartuleid ja lähedalasuvalt viljapõllult oli saadud suur saak, kuigi masinad olid põllust juba üle käinud. Masklinile oleks rohkem meeldinud, kui nad oleksid endale ise toitu kasvatanud, aga noomidel ei õnnestunud seemneid karjääri kivikõvas pinnases kuidagi kasvama panna. Kuid nad said süüa, see oli peamine.
Masklin tundis, kuidas ümberringi tuhanded noomid oma elu elavad. Lapsi kasvatavad. End sisse seavad.
Ta kõmpis tagasi oma urgu, mis oli ühe igivana kuuri all. Mingi aja pärast jõudis ta otsusele ja võttis Asja seina sisse tehtud august välja.
Ükski Asja tuluke ei põlenud. Need põlesid ainult siis, kui ta oli elektrijuhtmete lähedal – siis läksid Asja tuled põlema ja ta sai rääkida. Karjääris olid mõned juhtmed ja Dorcas oli need tööle saanud, Masklin aga ei viinud Asja nende juurde: kõva musta kasti kõnemaneer tekitas Masklinis alati kõhedust.
Ta oli aga üsna kindel, et Asi kuuleb kõike.
„Läinud nädalal suri vana Torrit,” alustas Masklin mõne aja pärast. „Me olime natuke kurvad, aga lõppude lõpuks oli ta juba väga vana ja suri lihtsalt ära. Ma mõtlen seda, et keegi ei söönud teda enne ära ega sõitnud temast üle ega midagi sellist.”
Masklini väike hõim oli kunagi elanud tee ääres, künklikul maastikul, mis oli täis olendeid, kes ihkasid värsket noomiliha. Arusaam, et surra võib ka lihtsalt selle kätte, et sa enam ei ela, oli sealsetele noomidele täiesti uus.
„Niisiis me matsime ta kartulipõllu äärde, nii sügavale, et ader temani ei ulatu. Kaubamaja noomid ei ole matmise põhimõttest vist veel päris aru saanud. Nad arvavad, et Torrit hakkab võrseid ajama või midagi sellist. Nad vist ajavad selle seemnete muldapanekuga segamini. Muidugi, nad ei tea, kuidas midagi kasvatada. Nad ju elasid Kaubamajas. See kõik on neile uus. Nad kurdavad kogu aeg, et peavad maa seest tulnud toitu sööma, nende meelest pole see loomulik. Ja vihm on nende arust tulekustutussüsteem. Ma arvan, et nende meelest on maailm lihtsalt suurem kaubamaja. Mm…”
Ta vaatas tükk aega kuubikut, mis kuidagi ei reageerinud, ja otsis, mida veel öelda
„Igatahes on Morki-memm nüüd kõige vanem noom,” jätkas ta lõpuks. „Ja see tähendab, et tal on õigus kohale Nõukogus, kuigi ta on naine. Kloostriülem Gurder oli vastu, aga meie ütlesime, et olgu pealegi, mine ja ütle talle, aga ta ei tahtnud, nii et nüüd ongi Memm Nõukogus. Mm…”
Ta vahtis oma sõrmeküüsi. Asi oskas kuulata viisil, mis oli üsna heidutav.
„Kõik muretsevad talve pärast. Mm… Aga meil on suur hulk kartuleid varutud ja siin on üsna soe. Aga teistel on imelikud arusaamad. Nad räägivad, et kui Kaubamajas oli Jõululaada aeg, siis hakkas seal ringi hulkuma mingi elukas, keda hüütakse jõuluvanaks. Ma lihtsalt loodan, et see pole meile siia järele tulnud, muud midagi. Mm…”
Ta sügas kõrva.
„Kokkuvõttes on kõik hästi. Mm…”
Ta kummardus Asjale lähemale.
„Kas sa tead, mida see tähendab? Kui sa arvad, et kõik on hästi, siis on midagi, millest sa ei tea, halvasti. Mina ütlen niimoodi. Mm…”
Mustal kuubikul õnnestus kaastundlik välja näha.
„Kõik ütlevad, et ma muretsen liiga palju. Aga mina arvan, et liiga palju muretseda pole võimalik. Mm…”
Ta mõtles veel natuke.
„Mm… Praeguseks on uudistest vist kõik.” Ta tõstis Asja tagasi selle auku.
Ta oli mõelnud, kas rääkida Asjale ka oma vaidlusest Grimmaga, aga see oli, noh, isiklik teema.
See kõik oli raamatute lugemise pärast, need olid kõiges süüdi. Ta poleks tohtinud lasta Grimmal lugema õppida ja oma pead igasugu mõttetu kraamiga täita. Gurderil oli õigus – naistel kuumeneb aju tõesti üle, kui nad lugema hakkavad. Paistis, et Grimma aju oli viimastel päevadel kogu aeg kõrvetavkuum.
Masklin oli läinud Grimma juurde ja öelnud: näed, nüüd on kõik juba rahulikum, aeg on abielluda – Kaubamaja noomide kombel, nii, et kloostriülem pobiseb midagi ja kõik muu sinna juurde.
Aga Grimma ütles, et ta ei tea.
Selle peale ütles Masklin, et nii see ei käi: kui naisele öeldakse, et abiellume, siis tulebki seda teha.
Aga Grimma ütles, et enam mitte.
Masklin läks Morki-memmele kaebama. Tema meelest oleks Memmelt ikka võinud toetust loota. Memm oli väga suur traditsioonide pooldaja. Masklin ütles: Memm, Grimma ei tee, nagu ma ütlen.
Aga Memm ütles hoopis: Tubli tüdruk! Kahju, et minul ei tulnud pähe vastu hakata, kui ma ise tütrik olin.
Siis läks Masklin kurtma Gurderile, kes ütles, et jah, see on väga halb, tüdrukud peaksid tegema, mida öeldakse. Ja Masklin ütles, et väga hea, mine ja räägi Grimmale. Aga Gurder ütles: noh, ee… Grimma on hirmus tulise loomuga, võib-olla oleks parem see asi natukeseks sinnapaika jätta, pealegi praegu ajad ju muutuvad…
Ajad muutuvad. Jah, see oli igatahes tõsi. Masklin oli suuremale osale neist muutustest ise alguse pannud. Ta oli pidanud noomid uutmoodi mõtlema panema, et nad Kaubamajast lahkuksid. Muutused on vajalikud. Muutused on õiged. Masklin oli kogu hingest muutuste poolt.
Aga sugugi ei meeldinud talle see, et asjad samaks ei jää.
Tema oda oli nurgas seina najal. See tundus nii armetu… nüüd. Lihtsalt tükike ränikivi, mida hoidis varre küljes heinapallinööri kiud. Kaubamajast tulles olid noomid saage ja igasugu muid asju kaasa võtnud. Nüüd suutsid nad juba metalli töödelda.
Masklin vaatas oda tükk aega. Siis võttis ta selle kätte ja läks välja, et mõelda pikalt ja tõsiselt järele elu üle ja enda koha üle selles. Ehk, nagu teised oleksid öelnud, korralikult mossitada.
Vana karjäär asus künkanõlval. Karjääri kohal oli järsak, millest ülespoole jäi põldmarja- ja viirpuurägastik. Selle taga olid põllud.
Karjäärist allpool lookles kitsas tee kängus hekkide vahel, kuni jõudis peateele. Kaugemal oli raudtee – kaks pikka metallriba suurte puuprusside peal. Vahel sõitsid mööda raudteed mingid väga pikka veoautot meenutavad asjad, mis olid kokku ühendatud.
Raudtee mõttest ei olnud noomid veel päriselt aru saanud. Oli aga selge, et see on ohtlik, sest karjääri paistis selle ristumiskoht tavalise teega, ja alati, kui raudtee peal liikuv asi tuli, laskusid tee peale ette väravad.
Noomid teadsid, mille jaoks väravad on. Neid võis näha karjamaadel, seal ei lasknud need igasugu loomadel välja pääseda. Sellepärast tundus loogiline, et siin olid väravad selleks, et pikk koletis rööbastelt ei põgeneks ja mööda maanteid ringi kihutama ei hakkaks.
Edasi tulid jälle põllud, kruusaaugud – head kalastuskohad noomidele, kellele meeldis kala –, siis aga tuli lennujaam.
Masklin oli suvel tundide kaupa lennukeid jälginud. Ta pani tähele, et need sõitsid alguses maa peal, siis tõusid järsult üles nagu linnud, muutusid aina väiksemaks ja väiksemaks ning lõpuks kadusid.
See oli tema kõige suurem mure. Masklin istus algava vihma käes oma lemmikkivil ja hakkas selle üle muretsema. Viimasel ajal tegid talle muret nii paljud asjad, et ta pidi need üksteise otsa virna laduma, aga kõige all oli alati olemas see suur mure.
Nad peaksid minema sinna, kuhu lennukid lähevad. Niimoodi oli Asi talle öelnud, kui see temaga veel rääkis. Noomid olid tulnud taevast. Tegelikult veel kõrgemalt kui taevas, ja seda oli natuke raske mõista, sest taeva kohal saab ju ometi olla jälle ainult taevas. Ja nad peaksid tagasi minema. See oli… midagi e-tähega. Ettemääritus? Jah, ettemääritus. Kunagi olid noomidel olnud oma maailmad. Kuidagi olid nad aga siia sattunud ega pääsenud enam minema. Aga – see oli selle juures kõige murettekitavam – see laevaks nimetatud asi, see lennuk, mis lendas kusagil tõeliselt kõrgel taevas, tähtede vahel, oli seal kusagil veel alles. Esimesed noomid olid selle maha jätnud, nad tulid väiksema laevaga siia alla, see aga kukkus puruks