Kaks paari ja üksainus. Anton Hansen TammsaareЧитать онлайн книгу.
rüppe langeda. Nõnda istub ta natuke aega liikumata. Siis tõuseb ta jällegi üles ja kisub rohtu edasi.
Kui Juuli ja isa koju tulevad, jooksevad lapsed neile karjas üksteise võidu vastu ja karjuvad nagu salaja, tähendusrikkalt, siiski nii kõvasti, et seda kahe-kolmekümne sammu peale võib kuulda: „Meie eidel on titt!“
,,Tasa!“ vastatakse neile: „mis te, pimedad, karjute!“
Isa ja tütar lähevad tasahiljukesi kambri ja vaatavad väikest puhkajat. Siis ruttab Juuli välja, kuna vanamees hämarlises toas poja ette seisma jääb, teda norus peaga vaatab, tükk aega tema juures mõttes seisab. Kui ta ümber pöörab, pühib ta silmi. Ega ta ometi ei nutnud? Kas ta poja pärast siis kurvastama peaks? Need olid ehk rõõmupisarad? Mine tea, mis nad olid. Väsinud vanamees räägib niisugustel kordadel vähe, ta ei oskagi rääkida.
Tasakesti astub ta kambrist välja, läheb toa otsa, jääb aia ääres seisma ja vaatab eite, kes tuikudes, siiski kärmesti ja kärmesti rohtu katkub. Siin ei tule vanamehele enam pisaraid silma, võib olla sellepärast, et ta õues on, kus teda teised näha võivad. Ta ronib otsekohe üle aia ja läheb oma teisepoole juure, et rohtu aidata ära tuua.
Ei sa taha puhata sugugi, juba oled aga platsis“, räägib ta eidele. „Ma ei arvanudki, et nii ruttu juba. Mis ta on – jällegi poeg?“
„Jah, jällegi sinu abi, et Juulil pole õde ühti“, vastab eit ja vaatab vanamehe peale, kes häbelikult silmad maha lööb, nagu oleks ta mõne kuritöö ära teinud.
Täna õhtul on Laia peres kõik nii vagased, nagu kardaksid nad midagi. Peaaegu sõnagi ei räägita tervel söögiajal. Ka lapsed vaikivad, ainult supi rupsimine lusikatest, selle allaneelamine ja suude matsumised on kuulda. Peale söögi ei lähe isa harjunud viisi järele mitte kohe sängi, vaid istub akna alla pingile. Ta näib midagi mõtlevat, mida aga, sellest ei või videvikus keegi aru saada. Aga ka valges oleks võimata sellelt päevast kõrvetatud, kurnatud ja väsinud näolt midagi üles lugeda; muretseb või on ta rõõmus, see teeb peaaegu üks välja. Kui kõik nõnda vagaselt nagu mõttes seisid, kuuldus läbi seina korraga Kaasi Tiina käre hääl.
„Sina, nir… rak, ka veel siin! Käi välja, ehk muidu tõmman sulle n’a et su kondid kobisevad. Sinust närust ei saa ka enam lahti, nagu mõni heategija, poeb kös, kös tuppa, küll ma sind ehitan. Mine Laiale, seal võid mädaneda, täna tuli sinna üks pääsukene veel juure, prääksuge seal üheskoos“.
„Tiina ajab Taidi-Laidit välja“, ütles Juuli tasa.
„Mis sa sest vanast inimesest tahad, ega ta sul ees ole, las’ ta istub“, kostis läbi seina mehe hääl.
„Hakka sina ka veel urisema; sa tahaks kõik vallavaesed oma juure korjata… Niisuguseid rojusid pole mulle tarvis, sa oled muidugi juba…“
„Noh, ega sulle tohi sõnagi lausuda, siis tuleb kümme vastu. Kas ma sulle paha pärast seda rääkisin, ja sa hakkad kohe mõnama, tohoo peletis!“
„Sinu tarkust ma ei tarvitse, ma tean isegi, mis ma teen. Temasugused laiskvorstid peksan ma alati uksest välja…“
„Sinul pole siin midagi peksta, mina olen alles peremees. Vanamees, ä’ä kuulagi, pane asjad maha, ära mine kuhugi“.
Taidi-Laidi jääb seisatama, mitte selleks, et siia jääda, oh ei. Ta teab väga hästi, et mis Tiina on ütelnud, see peab ka olema, kas või tükk küljest: ta seisatab ainult selleks, et pererahva juttu kuulata.
„Ei sa saagi veel minema!“ karjub Tiina. „Ma võtan kaelkoogud, küll ma näen, kas siis on jalad all või mitte“.
Vanamees läheb uksest välja.
„Eks sa katsu nüüd seda vanainimest puutuda, aga ma tahan sulle näidata, kas sul tuleb meel-mõistus pähe või mitte“.
„Kiis, kiis, kus mul ka näitaja! võite oma vanamehega mõlemad tulla, nagu ma õige kardan. Kas habe juba täiskasvanud?“
„Eks su oma juuksed ole asjad küll! Nagu kassisaba, vaata tõmman sellegi veel ära“.
Sõimates võttis vana Kaas enese riidest lahti ja heitis sängi, kuhu ka eit sõimates talle järele kobis. Vanamees pööras selja väljapoole – ta magas taga ääres – ja tõmbas enese kõverasse, nii et eidele vähe ruumi jäi.
„Kas sa märkad ilusti magama heita, aja sirgeks ennast!“ kärgib eit. Vanamees ei tee asjagi. Eit ootab natuke aega, siis läheb ta vanamehe kõrvale, pöörab selja tema poole ja püüab teda tahapoole suruda, aga ta ei jõua. Nüüd hakkab ta küünarnukiga vanamehele selga laduma.
„Eks ole kurat väljas, ei lase magada ka“, kirub vanamees ja hakkab vastu andma. Mõlemad tõmbuvad kõverasse ja püüavad teineteist kokku vajutada.
„Ennäe nirakat, ei lase magama heita“, kiristab eit ja annab vanamehele kõigest jõust küünarnukiga. See aga on siiski kõvem; ka on ta taga ääres, kus sein toeks, ja nõnda pugib ta eide viimaks põrandale.
„Mine kus kurat, aga sängi ma sind enam ei lase. Poe lakka, mine külapoissa taga ajama, ega sa seda ametit veel ära pole unustanud“.
„Nirrak, röövel! Esimese naise tapsid sa ära, nüüd tahad minuga sedasama teha, küll ma sulle näitan!“
Ja eit võtab seina äärest kõik, mis talle kätte juhtub, ja loobib vihatujus asemele, et vanameest tabada. Müts käib mütsu peale, üks sängi alla, teine vastu seina, aga vanamees jääb ikka ilma. Siin on pastlad, saapad, kaljakapp, paar puulusikat, ka tool. Eide süda saab veel rohkem täis, miks ükski asi pihta ei lähe, ja hakkab nutma, mitte valu pärast, vaid sellepärast, et ta lahingu kaotanud. Vanamees parastab teda, noomib ja pilkab. Viimaks võtab Tiina mehe pika halli kuue, laotab selle keelust hoolimata seina ääre põrandale ja heidab magama. Ka taat vajub unehõlma.
Teiselpool seina on juba ammu kõik vait. Ainult vahel häälitseb keegi tasakesti: „Poo ä’ä, poo ä’ä!“ Aga ka sedagi ei ole kuigi kauaks. Surmlik vaikus valitseb peagi terves majas, kuid ainult inimestest, sest kilgid lasevad seda tublimini laulu, saevad krägiseva poognaga.
Kaasi rahva viimasel suurel lahingul oli oma hea tagajärg: Tiina käis Viiu juures katsikul, titeputru viimas, ehk ta küll päev enne seda vandus, et ta oma jalga üle selle läve ei tõsta. Ta poleks tõesti seda vist niipea teinud, kui ta vanamehega riieldes lahingut poleks kaotanud. Ta tahtis meest sõimata ja vanduda, aga kelle vastu? Hakka selle pärast külasse minema, parem on ju Viiuga ära leppida; ehk õigust ütelda, leppimist polnud tarviski, oli vaja ainult Viiu juure minna ja temaga lahkelt rääkima hakata. Aga see on juba liig, sest see tähendab jällegi, et sa alla vannud. Kuid viha mehe vastu ei annud järele. Tiina läks poodi, mis paarsada sammu eemal, tõi mannajahu, keetis putru, küpsetas veel kolm, neli tükki liha, mis ta viimase seakintsu küljest lõikas, ja läks Viiu poole, nagu poleks nende vahel iialgi midagi olnud. Katsikult tagasi tulles oli ta süda enam kui pool kergem. Ka mehe peale polnud ta enam nii vihane. Ta mõtles jälle hakata temale leivakottigi valmis panema, kuna ta seda paar hommikut ei teinud.
Laial oodatakse täna Jürit – linnas teenijatest nooremat poega – koju. Viiu väriseb Jüri peale mõteldes. Mis ütleb ta? Juba endise venna sündimisel, kes nüüd käia tätsab ja teistega õues kaasa kriiskab, sõimas ja haugutas ta ema. Aga mis saab veel nüüd? Aga ka siin mõtleb Viiu, et tulgu mis tuleb, mis ta siis ikka teeb.
Jüri tuli alles õhtu eeli. Juba õueväravas kisendasid väikesed vennad talle vastu: „Meie eidel on titt!“ Teretamisega polnud kellelgi asja. Jüri kulm kukkus kohe kortsu.
„Tere, juba oledki kodus, me ei mõistnud veel arvatagi, et nii ruttu. Said ehk mõnega küüti..?“ rääkis Juuli õnnelikult, vennale õues vastu minnes. Ta ei saanud oma sõnu lõpetada, kui Jüri, ilma et ta tervist oleks vastu võtnud või õele kätt annud, ütles:
„Mis kuradi tere? Jälle üks juures! Ma ei mõista, mis te nendega tegema hakkate, kellel neid tarvis on..?“
„Jüri, helde aeg küll, ära hakka jälle, nagu teisel korral…