Nora. Jan BeltranЧитать онлайн книгу.
Ta polnud kunagi sellist sõna kuulnud, ent taipas, et tegu on tõenäoliselt siiski inimestega.
„Risti kummardajad,“ selgitas Faisal selle peale. „Kui teie nimetate meid moro’deks, siis meie teid rumi’deks.“
„Moorlased ja kristlased?“ noogutas Nora. Ta ei mõistnud, miks moorlaste peale tihti viltu vaadati. Sama lugu oli juutidega.
Faisal naeratas. Ka Nora näole kerkis naeratus. Miski tekitas temas ootamatult sellise tunde, nagu oleks õhk kahte lehte löönud ja Guadalquiviri jõest vee üles tõstnud. See võimas lainetus andis justkui mõista, et lenda ja liugle, siruta käed ja ava süda. Nora võttis Faisali käe alt kinni.
„Lähme?“ küsis Nora.
Mees vaatas teda üllatunult: „Kuhu?“ Järgnes aga siiski neiule kuulekalt.
Vaikides jalutasid nad piki Génova tänavat jõe poole. Kell hakkas lähenema kaheksale ja tänavatel sõelus palju inimesi. Norale tundus, et vastutulijate nägudes peegeldus uudishimu. Muidugi polnud Nora kindel, kas inimesed Faisali ära tundsid, kuid tänases Diario de Sevillas oli avaldatud pikk reportaaž filmi võttekohast. Ühelt fotolt vaatas suurelt vastu ka Faisali nägu. Pilt oli võetud Plaza de Españal, kus araablaste sõdurid veoauto kastist maha hüppasid. Teisel, Nora meelest ebaolulisemal pildil oli filmi kangelane Peter O’Toole, kes mängis Araabia Lawrence’it. Tüdruk ei teadnud, kas Faisalil endal oli aimu, et tema pilt lehes oli, kuid Norale oli see kohe silma hakanud.
Mariost polnud enam tükk aega midagi kuulda. Norale tundus, et see, mis kunagi nende vahel oli, muutus kaugeks ja vajus unustusse. See murrang oli toimunud 1959. aasta sügisel, kui Mario viibis kolm päeva Sevillas. Ühel pärastlõunal olid nad käinud paadiga Guadalquiviril, kuid ootamatu vihmahoog sundis lõbusõidu enneaegselt lõpetama. Läbi ligunenutena läksid nad Nora poole, kuid peagi oli saabunud Mario isa, kes viis poja õhtusöögile. Ka järgmisel päeval polnud Mariol Nora jaoks aega – tagasisõit Madridi nihkus härra Torrese tööülesannete tõttu plaanitust kolm tundi varasemaks.
Norale tundus, et saatus mängis igati ta soovide vastu, kuid ometi oli Mario endiselt seesama lapsepõlvesõber ja esimene armastus. Samuti oli Mario ainus, kes teadis Nora suurt saladust.
Jõudnud Faisaliga Guadalquiviri äärde, tõstis Nora pea ja märkas mehe läbitungivat pilku, mis mööda tema põski, suud ja kaela ronis.
„Pole midagi parata, sa pead vist koju minema?“ päris mees.
„Ei, ei! Ma tulen sinuga! Ükskõik kuhu…“ oleks tahtnud Nora hüüda, kuid sõnad kleepusid suulakke. Ka Marioga oleks ta läinud Pariisi.
Vaadates Nora suuri helepruune meekarva silmi, mis loojuva päikese valguses tumeroheliste küpsete oliividena tundusid, Faisal vakatas. Miski röövis temalt rahu.
„Täna pean ma küll koju minema,“ sõnas Nora. Endalegi märkamata oli ta öelnud: täna. Aga homme? Ta kordas iga sõna rõhutades: „Täna pean ma koju minema.“
Faisal leppis paratamatusega ja saatis Nora koju. Mitte küll päris väravani – ta jäi seisma mõni meeter enne rohelist planku, mis Bernardole kuuluvat maalappi märgistas. Tee peal oli Faisal rääkinud kodusõjast, oma väikesest üürimajakesest Villaverde del Ríos, mis jäi Sevillast umbes kolmkümmend kilomeetrit põhja poole. Neiu saatis Faisalile õhusuudluse ja kadus väravast sisse. Uks sulgus tuttavalt kolksatades.
Tõmmu mees hakkas aeglaselt mööda Agua tänavat jõe suunas liikuma. Vahel tõstis ta parema käe kõrgele ja lasi sõrmedega üle müüride kaarduvate ronirooside. Talle tundus, et tema elu parim päev oli just täna. Siis ta seisatas, naeratas ja noppis sõrmedest rooside okkaid.
„See, mis juhtus järgmisel nädalal, muutis kõik,“ ütles Nora kohviku akna taga La Ramblasel sõeluvat rahvamassi silmitsedes. Ta vaikis hetkeks. Naise silmades heiastus mineviku terav helk, mis lõikas kui noaga, andmata võimalust tagasi pöörduda. Ka La Ramblasel voolava inimjõe harud hargnesid vanade valkjate plataanipuude varjus märkamatult edasi – igaüks oma sängi, aja poolt vormitud ojakesse, kandes endas mingit lugu või saladust.
„Aga edasi pol…“ Ta katkestas poole sõna pealt.
Barcelona pärastlõuna Opera kohvikus oli tavapäraselt inimrohke – sisse astusid turistid, igipõlised kliendid ja lihtsalt möödujad. Turistide rohkusele vaatamata oli säilinud siin vana ja klassikaline.
Mees vaatas Norat. „Aga edasi polnud… mida?“ päris ta.
„Kuula nüüd,“ sõnas Nora. Ja naine jätkas.
Kui Nora oli värava kinni lükanud, seisid ta ees Concha ja Eloy, mõlema suul kaval naeratus ja pilgus uudishimu.
„Kes see mees oli?“ pärisid nad ühest suust, ise silmadega suurt õde puurides.
„Üks vana tuttav,“ vastas Nora ükskõikselt, kuid mõistis, et öeldu ei kõlanud kuigi veenvalt. „Ja mis te luurate plangu vahelt!“ sõnas ta etteheitvalt.
„Me ei luuranud! Me tulime siia pildistama,“ õigustas Eloy. Ta viipas aianurgas kivimüüri najale püsti aetud redelile, mis oli seal viinapuude pügamiseks.
„Teil ei ole vaja sellel turnida,“ manitses Nora ja tegi minekut, lootes, et Concha ja Eloy ei tee õhtulauas teda väravani saatnud mehest juttu. Neid ette hoiatada polnud aga Nora arvates arukas – kaheteistkümnene õde ja kümnene vend ei olnud nii rumalad, et neid keelates vaikima sundida, pigem vastupidi. Concha oli pärinud ema iseloomu, Eloy seevastu võttis üha enam isa vorme.
„Seisa seal!“ käsutas Eloy redeli kolmandale pulgale roninud Conchat, et õest pilt võtta.
Nora kangestus ja toetas selja vastu koridoriseina. Sein oli jahe ja esik pime. Üks pilt ei tahtnud kuidagi tema mälust kustuda. Nagu painajalik unenägu viirastus see tahtmatult. Sellel mälupildil oli ta umbes sama vana nagu Concha praegu. Habras, alasti ja seljaga vastu seina, seisis ta ema-isa magamistoas, mida vaevu valgustasid kinni tõmmatud aknaluukide ribide vahelt sisse tungivad hämused päikesekiired. Isa istus alussärgi väel voodiserval, ta käsi silitas karvapuhmakast välja turritavat peenist.
“Seisa seal! Seisa seal! Tule lähemale! Seisa, lits, seal! Seisa, tule, seisa, tule…“
Nora ei liigutanud. Hirmunult silmitses ta vaid ust lootuses, et keegi selle avaks ja ta sealt päästaks. Kuid ema oli Eloy ja Conchaga linnas. Seda oli juhtunud neljal korral. See kord, kui Bernardo esmakordselt tahtis tütre tärkavaid rindu puudutada, jäi õnneks viimaseks. Nora lükkas isa käe eemale ning jooksis julgust kokku võttes toast välja.
„Kedagi ei saa usaldada,“ sisendas ta endale, võttis kingad jalast ja läks trepist üles. Köögist kostis ema askeldamist ning õuest Concha ja Eloy vaidlemist.
„Su inglisilmad on kui loodud väetitele lohutuseks,“ ütles ema söögilauas Norale. „Ja arstimeid tunned sa varsti paremini kui isa!“ avaldas ta tunnustust.
Ega Noral põetajaks õppimise vastu midagi ei olnud. Parema meelega oleks ta läinud küll Madridi, kuid isa arvates oli kohalikul põetajate ametikoolil mitmeid eeliseid.
„Seal on juba üle sajandi õdesid koolitatud,“ targutas isa. Seejärel päris ta justkui muuseas, kuidas tütar oma õhtupooliku veetis. Küsimus oli küll kõlanud ükskõikselt, kuid isa pilk reetis, et vastust oodati suure huviga. Pannud käed risti, vaatas Bernardo naise poole, kes parajasti saagis lahmakat antrekooti. Lihatükist nirises roheliste salatilehtede alla hüübimata verd, segunedes oliiviõli ja veiniäädikaga hallikaspruuniks kastmeks.
„Kirikus,“ vastas Nora laisalt.
„Täna, neljapäeval?“ imestas isa.
„Mis vahet sel on?“ Ta silmad käisid isa sõrmede ja ema taldriku vahet. Talle tundus, justkui oleksid need isa kõhnad, mustade karvadega kaetud sõrmed, mille kallal ema parasjagu ametis oli. Ta võpatas.
„Millises kirikus?“ päris isa.
„Katedraalis,“ sõnas Nora. „Selles rüvetatud…“ Faisali sõnad kumisesid endiselt ta kõrvus.
„Mis