Libahunt. August KitzbergЧитать онлайн книгу.
teid ära?
PEREMEES: Ei olnud meil viga midagi. Ei näinudki teisi.
JAANUS: Eks nende kõlin ikka läinud läbi Pähnipalu Sooniite poole. Siis olid ka vanal ruunal jalad!
PERENAINE: Meil tahtsid või tuppa tungida!
PEREMEES: Jah, niisuguse ilmaga on nad näljas!
VANAEMA (tähtsalt): Nad on kurjad, et ühte sõsärat kirikutulbas peksti!
PEREMEES (pealisriideid ära pannes, raskelt): Jah, hirmus see oli, ja veel niisuguse külmaga! Mina küll vaatama ei läinud, aga – eks teised ikka käisid!
JAANUS: Raudaas oli ümber kaela ja teine ümber keha. Siis timukas lõi…
MANN (ema ümbert kinni hoides): Näin, mina pelgan!
PERENAINE: Jah, pelga, latseke, pelga pattu!
JAANUS: Seni kui ta neile kätte ära närvetas, pea rippuma jäi ja suu vait. Võtsid küll veel sambast maha – mis valmis, see valmis!
Piinlik vaikus, Margus on tuppa tagasi tulnud.
PERENAINE: Kust see niisugune siis õige pärit oli?
PEREMEES: Kes teda teab! Meie kiriku kirjas ta ei olla seisnud. Olla kihelkonna teisel piiril kuskil laanes poolest saadik koopas elanud. Inimesi käinud ikka kaugelt tema juures abi otsimas. Olla saanud ka. Üks vanamees jutustas ise, et kui uss tema ära nõelanud ja paistetus südameni jõudnud… Räägiti teisest ikka head ja kurja, mõlemat. Kes teab, kust ta siia oli tulnud ja saanud – õieti ei teadnud seda keegi.
JAANUS (vähe aja pärast): Tal oli laps ka. See oli ka sinna toodud pealt vaatama, kui ema pekstakse. Kes teab, kust nad ta kinni olid saanud. Kätkenud ja narmetanud, nälginud ja kõvaks külmanud! Ju ta sestsaadik, kui ema kinni viidi, hulkumas oli. Kes nõia last ikka tulihoone katuse alla laseb… Kui timukas esimese hoobi lõi, pani laps karjudes metsa poole. Joosti küll ka järele – kust veel kätte saad!..
Piinlik vaikus. Peremees tahaks piipu seadma hakata, aga jääb äkki kuulatama – läbi tormi kiunumise on selgemini ja selgemini kuulda, kuidas huntide ulumine lähemale tuleb.
PERENAINE (pead tõstes): Kuule, juba tulevad jälle!
Keegi ei vasta ega liiguta ennast. Äkki kraapimine ukse taga. Kohkumine, kõik kargavad üles. Mann jookseb savikule püsti.
PERENAINE: Issand jumal, sisse tikuvad nüüd! VANAEMA (hakkab pomisedes lugema, siis tulevad sõnad selgemini kuuldavale).
..Meid kaitse oma vere sees, oh, issand jumal, abimees!
Oh, Peeter, püha sulane, pane koerad kale'eie, hurdad ümber rõnga'eie, küüned kütkesse vajuta!
Sellega ühel ajal.
PEREMEES (kargab üles, toob püssi ja tõmbab ukse lahti. Torm ja tuisk tungivad tuppa ja üle läve kargab LAPS, niisugune, kuidas Jaanus kirjeldanud. Huntide kirglik ulumine kõlab tema kännul): Mis see siis on? (Nagu tahtmatult tõmbab ta ukse lapse järel paugutades kinni. Huntide kisa kajab kaugemale ära.)
MANN (jookseb karjudes tagakambrisse): Hunt! Hunt!
Kõikide ehmunud silmad on lapse peal kinni, see ise on kohkunult, tulevalgusest pimestatud silmadega keset tuba seisma jäänud.
JAANUS (kõigepealt toibudes): See on tema laps!
PERENAINE: Püha jumal! See ka inimeseloom! Sel ka hingekene sees!
Kõik kogunevad lapse ümber, see vaatab suurte silmadega ühe otsast teise otsa. Mann piilub äralt ukse vahelt ja vanaema kobab lähemale.
PEREMEES (on püssi ära pannud ja lapse ette astunud): Kas sa huntide käes olid ja pärajasti veel pääsesid?
Laps vaatab temale otsa, ega vasta midagi.
PEREMEES (õrnalt): Kas sa ei mõistagi kõnelda? Laps nagu enne. PERENAINE. Mis su nimi ka on?
Laps vaatab perenaise otsa, siis peremehe otsa tagasi, aga ei vasta.
VANAEMA (last nägema kummardades): Ta on ju heitunud ja hirmunud. Keelekene on suhu kinni kohkunud! Tea, kas sellega veel keegi inimese viisi sõna kõnelnud on või ei ole!
PEREMEES (lükkab last tasakesi ahjusuu poole): Mine sinna sooja! Sa oled ju kõvaks külmanud. Pärast kõnele, kuidas sa just meile juhtusid!
Laps, nagu enne, vaatab ühe otsast teise otsa. Soe õhk ahjust mõjub. Nagu ei oleks temal enam millegi muuga asja, sirutab ta käed tule poole sooja saama ja unustab kõik muu.
PERENEINE (kaastundlikult lapse poole kummardades): Kas sul kõhuke ka tühi on?
PEREMEES: Mis sa veel küsid! Kui sul midagi on – anna!
PERENAINE: Mulju teie jaoks leem pajas soe.
PEREMEES: Ei meil ole vaja midagi. Meie olime õemehe pool sees ja oleme küla head saanud.
PERENAINE (võtab paja koogu otsast, toob leiba, tõstab kopakese sisse leent ja paneb ahju kõrvale pingi peale): Tule, väikene külaline!
Laps vaatab temale korra tänulikult otsa, võtab siis ahnelt leivatüki ja lusika ja hakkab suure isuga sööma, ainult vahetevahel hiilgavate silmadega ringi vaadates.
PEREMEES: Kuidas tal toit läheb!
PERENAINE: Kes teab, kunas ta viimati iväraasu suhu sai!
Väike vaikus. Kõik vaatavad rõõmsalt, kuidas laps aplusega sööb.
MARGUS (jalad harkis, isa otsa vaadates): Kas see siis nüüd meile peab jääma või?
PERENAINE (nagu tõrjudes): Sellepärast siis nüüd kõhe meile!
PEREMEES (naeratades Margusele): Võib jätta ka, kui sa – teda endale noorikuks tahad.
MARGUS (naerdes): Noorikuks? Mina? Seda!
Kõik naeravad. Laps vaatab korra Margusele otsa ja sööb edasi.
PEREMEES (nagu enne): ära sa ütle midagi, kui sauna viime ja puhtaks peseme.
MANN (äralt): Näin, kas see on nüüd libahunt?
PERENAINE: Rumal! See on inimeselaps nagu sinagi.
Laps on kopakese tühjaks söönud, paneb lusika käest ja silmapilguks käed kokku. Vaatab siis tänulikkude silmadega ringi.
PERENAINE (peremeest müksates): Nägid, mis ta ka teha oskas?
PEREMEES: Jah! (Lapse poole astudes, sõbralikult.) Kas kõht on täis?
Laps vaatab temale otsa, aga ei vasta midagi.
PEREMEES: Küll sa homme kõnelema hakkad! Roni nüüd ära üles ahju peale, seal on sul soe magada.
Laps ei vasta ikka midagi, kaob kartsast mööda ahju peale, kus kõik vagusi jääb.
PEREMEES: Noh, Margustmanni, minge ka ära põhku!
MANN: Mina pelgan!
PERENAINE: Rumal! Margus läheb ka ja meie tuleme.
Lapsed kaovad tagakambrisse. Jaanus on enese riidest lahti võtnud, et koikusse kasuka alla pugeda; vanaema ehib ka magama minema.
PEREMEES (tõmbab korraks ukse lahti ja vaatab õue): Tuisk ja sadu on järele jäänud, tähed siravad taevas…
VANAEMA: Sest vaenelaps endale paiga leidis!
Peremees ja perenaine on mõtetes ja vaatavad salakesi teineteisele otsa.
PERENAINE