Luus. Peeter SauterЧитать онлайн книгу.
tunne, nagu ma oleks mingi kohutav hädavares. Midagi pole elus teinud. Kuhugi pole sobinud. Ja ema ei ole ka elus õieti midagi teinud. Ja mis see meie kodugi õieti on? Ema ja poeg. Seda viletsust ongi meie vahel tunda, kui me oleme jäänud kahekesi õhtut veetma. Küllap sellepärast olengi vahel tema vastu julm. Vahel nii julm, et sellele on paha mõeldagi ja hiljem piinlik. Me mõlemad püüame seda närvilisust vältida. Ja sellest tekkivaid tarbetuid konflikte. Aga vahel nad ikkagi tulevad ja vahel sööstame neisse lausa vihase januga.
“See oli väga kena film, nad mängisid nii hästi.” Ta läks vannituppa solistama. Ma jäin elutuppa istuma. Teadsin, et jälle on õhtu, ema läheb magama, mul pole mõtet voodisse minna, sest ma ei uinuks nagunii. Ei saa uinuda, kui tuleb selline erutus.
“Sa ei lähe enam kuhugi, ega,” rääkis ema köögist.
Ma seisin akna juures. All põlesid tänavalaternad, trollid sõitsid veel.
“Ma räägin, et ega sa ju täna ei lähe kuhugi.” Ema seisis uksel ja ma pidin vastama. Ma ei tahtnud vastata. Muidugi tundis ta seda. Aga ta tahtis, et temaga räägitakse. Igal juhul oli tal vaprust sellest üle olla.
“Nojah, ma lähen siis magama.”
“Mine peale.”
Ta läks oma tuppa. Ma seisin veel tükk aega akna juures. Mõtlesin, et tea, kas ta on juba magama jäänud. Otsustasin, et lähen jalutan pisut. Ei tahtnud isegi kellelegi helistada ega ka külla minna. Aga mida ma pidin seal kodus tegema?
Mõtlesin, et lähen seisan all tänava ääres, tõmban mõne suitsu, siis tulen üles tagasi ja kobin kotile. Lasin ukse vaikselt kinni ja panin koridoris suitsu põlema. Seisin väljas ja tõmbasin suitsu. Aga kui sa oled üksi ja midagi pole teha, hakkavad tulema igasugused imelikud luulud. Hakkad näiteks kartma inimesi, kes tänaval liiguvad, ja kardad isegi autosid, mis mööda sõidavad. Mõtlesin, et ema võibolla tuli akna peale ja vaatab, kuhupoole ma lähen – jalutan parem valgusfoorini.
Kaugelt tuli üks mees vastu. Imelik, ühest küljest ma pelgasin teda, teisest küljest oleks tahtnud, et ta minult midagi küsiks, et ta tahaks kontakteeruda. Me astusime teineteisele vastu ja tundsime mõlemad ebamugavust. Peaaegu oleksin ise talt midagi küsinud. Kui ma poleks suitsu teinud, oleksin võibolla talt sigaretti küsinud. Vaatasime lähenedes teineteisele näkku, siis pöörasime mõlemad pilgu ära.
Seisin valgusfoori juures ja tõmbasin juba teist sigaretti. Oli tunda, et inimesed möödasõitvates autodes vaatavad mind. Kui mul oleks olnud mingi eesmärk, tahtnuks ma takso või marsa peale saada – poleks seda tunnet tekkinud.
Läksin laternavalgusest välja ja seisin varju. Miks pidin ma muretsema, polnud mul mingit muret.
Teiselpool teed tuli üks tütarlaps. Ta kingade kõpsumist oli juba kaugelt kuulda. Tükk aega ta ei märganud mind üle tee seismas. Märkas siis, kui oli juba üsna minu kohal. Ma olin kogu aeg tema poole vaadanud. Samal hetkel, kui ta mind märkas, hakkas tal hirm. Ta ehmatas ja astus kiiremini. Vist sellepärast, et ta mind kartis, tekkis sant tunne. Oleks tahtnud talle järele joosta või talle midagi karjuda, sest miks pidi ta mind kartma. Hakkasin ainult rahustuseks vaikselt vilistama. Plika pani jooksu.
Ma läksin ja seisin keset tänavat. Seisin seal, käed taskus. Midagi ei juhtunud.
Astusin tagasi kodu poole. Siis hakkasin jooksma. Jooksin ühe jutiga meie majani ja trepist üles. Pugesin voodisse, aga und ei tulnud.
Nüüd olin jälle kodus. Toas oli soe. Väljas oli kevadepoole talveilm. Päike paistis läbi akende ja see tegigi toa soojaks. Paari päeva eest oli juhtunud, et tänavamüra läks valjuks – nii tuleb ikka kevadiste suladega, kui lumi enam hääli ei summuta. Trollide sõitmine kostis äkki väga selgelt. Nüüd oli kodusolek puhkus. Oli hea tänulik meeleolu, vaikne, õnnelik. Umbes poolteist nädalat olin löönud Tallinnas ja Tartus tuttavate ja võõraste pool aega surnuks, ateljeedes ja korterites ja pugerikes vahel teed, vahel veini juues. Mitte eriti tihti end pestes. Vahel oli olnud külm magada. Põgenesin kodust, sest oli masendav. Päevast päeva ei teinud ma midagi. ärkasin poole lõuna ajal ja saatsin kuidagi päeva õhtusse. Ja tundus, et ka ümberringi ei toimu midagi. õigemini, et toimub mingi absurdne, naeruväärne, tõsimeelne asjaajamine ja elu.
Aga nüüd ma enam taolistele asjadele ei mõelnud. Nüüd oli korraga üsnagi kena olla. Ja ehkki müra akna taga oli valjem kui kahe nädala eest, oli see minu jaoks vaiksem ja meeldivam kui too, mida ma varem kuulsin.
Oli hiline aeg ja tänavad tühjad. Ma losutasin rinnuli aknalaual ja vaatasin tänavale. Tahaks öelda: nagu väike laps. Aga et ma ise seda vahel teen, siis vaatan teinekord ka aknaid. Ja akendel näeb üsna tihti väljavaatajaid. Enamasti on need hoopis vanad inimesed.
Üks valge Žiguli peatus täpselt meie maja ees teispool teed. See pole parkimiskoht. Ma mõtlesin, kas juht peatus, et kedagi välja lasta. Aga ei, ta tuli ise välja. Ta oli kenasti ja moodsalt riides, puhtalt, aga mitte edevalt. Nii tundus mulle sealt kõrgest vaatepunktist. Ta käis ümber masina ja uuris midagi parema esiratta juures. Siis uuris järjest kõiki teisi rattaid. Ta oli rahulik ja asjalik. Mees, kes sõidab autoga.
Ma mõtlesin korraks, et näed, tema sõidab üksi vaikselt autoga, on vait ja tema mõtted on vait ja mina näiteks olen üksi üleval akna peal samamoodi vait. Et see on meie aeg.
Aga see ei ole meie aeg.
Võibolla see on inimese asend. Vaikijate jaoks on rääkimine rumal ja mõttetu. Rääkijat teeb vaikijate vaikimine nukraks.
Ma teadsin, kus ta võti on. See oli koridoris kapi nurga taga naela otsas.
Teda polnud kodus, aga ma lootsin, et ta tuleb varsti. Oli veidi nukker ja äraspidine tuju. Läksin sisse ja süütasin tule. Tuba oli tal piinlikult korras. Ta korras tuba tegi meele nukraks. Jäin seisma ja toetasin selja vastu ust. Miks nii jube korras? Masendav.
Siis ma istusin tugitooli ja endine vaikne meeleolu kestis veel mõnda aega. Vaikne meeleolu, mille puhul ei taha rääkida ega enamasti ka midagi teha, vahid lihtsalt kõike veidi kummastatud pilgul. Ajapikku see möödus ja minusse tuli toimekus. Otsisin, mida teha. Võinuksin teed keeta või midagi lugeda, aga ma ei tahtnud Katti oodates kumbagi teha.
Mulle meenus. Kord ta palus, et ma ühe pildi seinale riputaksin. Tookord polnud mul tuju ja üldse, mulle ei meeldi, kui midagi palutakse ja pärast tänatakse. Aga nüüd oli tuju ja ma otsisin selle pildi üles. See oli kapi taga. See oli vist mingite matemaatiliste valemite järgi joonistatud graafika, võibolla mõne Kati matemaatikust sõbra tehtud. Aga võibolla ka mitte. Raamitud. Leidsin ka haamri ja naelad kirjutuslaua alumisest sahtlist. Katist oli kena, et ta polnud seda pilti vahepeal ise üles riputanud. See oleks rippunud nagu etteheide. Olgu kõigele oma aeg.
Kui Katt tuli, olin hoopis tarmukas tujus ja oleksin heameelega millestki vestelnud. Aga Katil oli selline tuju nagu mul alguses. Tuli sisse, vaatas mind säraval pilgul ja ei rääkinud ühtegi sõna. Selle asemel pani ühe plaadi peale ja läks kohvi keetma. Pilti märkas ta kohe, aga ei pööranud sellele mingit tähelepanu.
Siis tuli kahe tassi kohviga. Seljas oli tal üks lilla kleit, mida ma varem polnud näinud. Ta võttis kardina tagant aknalaualt konjakipudeli ja valas ühte suurde klaasi kõik, mis pudelisse oli jäänud. Seda polnud palju. Oli hea mahe ja kerge konjak. Ta andis mulle klaasist lonksata ja lonksas ka ise. Siis seisis mu ette ja vaatas otsa: tantsime?
Me püüdsime, et kõik see kestaks kaua, aga et ei muutuks pingutatuks ja ebaloomulikuks. See polegi kerge.
Kes ma olen?
Ma ei tea.
Kas mul pass on?
Jah, jah, jah, on küll. Muide ma ei tea, kus ta praegu on. Paistab, et olen ta ära kaotanud.
Vedelesin diivanil ja kuulasin raadiomängu kõrvalkorterist. Oli pühapäev ja valgus paistis aknast sisse. Tundsin ennast umbes nii, nagu ma oleksin olnud väike poiss. Muusika, mis raadiost tuli, oli vanaaegne – vist Uno Loop.
Tuletasin meelde eelmist õhtut. Oli purjus peaga seigelnud ja lõpuks pikka teed jala koju tulnud ja mul oli olnud see “kõik see on minuga juba varem olnud” tunne. Püüdsin