Ohtlik lend. Isa ja tütar. Mihkel UlmanЧитать онлайн книгу.
täitmist ja teenimist. Muidu kaob äkki ära – hakka veel õnnelikuks. Aga permanentne õnneseisund on teatavasti nagu vangla. Paigalmarss. Hapnemine.
Andres vahtis isukalt paati ja vetevälja ja kättesaamatut kalapüüdmisvõimalust – ääh! – ja kergitas kurvalt kulmu: «Aga?»
Rita kas: «Ei ole võimatu, et teda on löödud.»
Ja ta sulges karmiini karva kangaräbala kilekotikesse. Krõpsti.
Andres ei olnud mõrvaversiooni kuuldes entusiastlikum kui Rita.
«Miks sa seda arvad?»
Rita lõi käega, äkki polegi vaja arvata.
«Kukkumine kõlab ikkagi loogiliselt. Paadipõhi on ju nii märg ja libe.»
Just. Ja Andres ei tahagi tegelikult niisuguse tapja-paadiga merele popsutada.
Rita ja Andres kummardusid laibale lähemale.
Rita põrkas vastumeelselt sirgu: «Ma tean teda. Jaak Rooväli. Hästi tuntud kuju Pärnus. Pururikas. Tegeles parimal ajal ehituse ja kinnisvaraga. Nüüd on rantjee. Piirdub oma osalusega sadamas… Jättis naise, kellega tal on täiskasvanud lapsed, maha. Abiellus oma sekspommist sekretäriga…»
Naine oli endale märkamatult peaaegu karjuma hakanud. Vehkis kätega, loopis juukseid ja tõstis häält.
Andres sattus sellise ägeduse peale segadusse ning ütles otse: «Mulle ei meeldi su toon.»
Nii hullusti siin nüüd ilusa päeva surnuks kukkumise pärast ka põrkama ei pea.
Rita käratas: «Mis mu toonil viga on?»
Eks ta ise ikka natukene teadis ka, mis toonil viga on. Õigemini mis tal endal viga on. See Jaak siin oli Gunnariga pealiskaudselt sõbrustanud. Nii, nagu ühe väikelinna tegijamehed paratamatult eksistentsiaalset trips-traps-trulli mängivad. Ritagi oli mõnel kohustuslikul vastuvõtul Gunni käevangus kõlkunud, kui ristpistes seotud koorekiht üsna tüütut small talk’i veeretas.
Jaak oli Gunnarist rikkam, aga vanem.
Gunnar oli samas vormist rohkem väljas kui Jaak, ja ometi suhteliselt elusam. Just nimelt suhteliselt. Sitke, sportlik ja seksikas Jaak oli sale ja lihastes. Gunnari oli rahast tulenev enesekindlus ära vaalastanud. Mõned mehed omandavad teatud asjaoludel eriliselt tünja vaalakere. Kes lodevusest ja isekusest. Kes hirmust ja rumalusest. Jaaguga polnud seda juhtunud.
See fakt ajas Rita veel vihasemaks, kui ta niigi oli.
Jaak oli kenam kui Gunnar. Surnuna kah.
Gunnar aga oli kõigest suhteliselt elus. Kusagil. Tiksus.
Vaaljas ja ülbe, ja aina kaugemal ära. Ehkki samas linnas.
Kui Rita oleks ikka tõesti tahtnud, ju ta oleks kontsertideks ja vastuvõttudeks aega leidnud. Nii ülekere ment ta nüüd ka ei olnud, et valsi tantsimise ja vallatuste tegemise totaalselt ära oleks unustanud. Aga ta ei leidnud. Seda Gunni-aega. Ja nüüd oli Gunnar tema elust kuidagi välja surnud. Oli oma vaalja korpusega minema veerenud. Ilma et midagi oleks nii väga juhtunud.
Mitte midagi ei olnud juhtunud.
Selle Jaaguga, kelle sitke ja kena küps lihastekogu siin nüüd sirakil oli, polnud Rita tegelikult kah midagi rääkinud. Sulin-mulin. Sõnad-naeratused. Null infi ja pool protsenti emotsiooni. Kusjuures see säga oleks ilmselt täiesti kihvt vestluspartner olnud.
Rita oli vist jälle valesti valinud. Järjekordne valik seisis tal nüüd kohe ees.
Surnud Jaaguski Gunnarist parema mehe nägemine seda asja just kergemaks ei teinud. Teoreetiliselt oli veel täiesti mõeldav taastada lähedus tolle kinnisvara-morsaga ning hakata kena kodanlasena pärnulikku kaupmeheelu elama. Nagu kõik. Nagu kombeks. Rita oleks pidanud ennast lihtsalt kokku võtma ja Gunnarile sammukese vastu astuma. Küllap Gunn oleks õnnelikult tagasi näoga tema poole pöördunud.
Rita oli just selline mudel, nagu Gunnar vajas.
Kas ja milleks Rita aga teda vajas? Neiu vahtis surnud Jaaku ja mõistis: mitte millekski.
Ei.
Aga see mõistmine ei teinud teda antud asjade seisu juures õnnelikuks. Ajas veel rohkem segadusse.
Andres imestas Rita süveneva ägeduse üle: «Sa nagu mõistad mehe kohe hukka.»
Jumal mõistis selle vana vobla hukka, mõtles Rita vihaselt. Ta kätsatas tuliselt nagu põlema lahvatanud hispaanlanna: «Mulle ei pea meeldima, et rikas vanameheraibe noore sekretäriga abiellub.»
Raibe? See ta siin nüüd sõna-sõnalt võttes oli tõesti. Näe, kuidas asjad ja sõnad pööravad…
Andres pakkus ettevaatlikult, ent samas siiski isase otsustavusega, mis püüdis seda temperamendipaugatust Valgeranna-liiva maandada: «Äkki ta meeldis oma sekretärile?»
Rita vastas nii standardselt, et ajas selle trafaretiga ise ennast veel vihasemaks: «Neil oli 35aastane vanusevahe!»
Paljudel tütardelgi pole nii vana isa, tõepoolest.
Andres mühatas Rita loosungile vastuseks kaks sama kulunud käibetõde: «Raha teeb vanusevahe tasa. Pealegi surnust halba ei räägita.»
Tõepoolest, kas nemad kui kaks professionaalset kõrvalseisjat teadsid midagi Jaagu hingesuurusest, huumorimeelest, elulisest haritusest? Võib-olla oli ta tõeline supermees, kes oleks tulistanud veel paarkümmend aastat täie laenguga, kui…
Kui oli nüüd ära juhtunud ning spetsialistid tegid oma tööd.
Partnerid kohmitsesid tujutult ümber laiba. Rita pildistas, ja äkki hakkas naisel halb, nii et Andres oli sunnitud teda toetama.
Säh sulle professionaalsust. Andres imestas: «Mis on? Pole ikka veel sellise vaatepildiga harjunud?»
Ega neid kogemusi tõepoolest siin Eestis ühelgi elualal kuigi laialt ei jagata – nii arstidel kui artistidel üha sama jama, vähe võimalusi harjutada. Politseinikega sama lugu. Õnneks või õnnetuseks pole nii lahedalt laibalugusid käes, et eluta inimkehade suhtes tuimaks muutuks.
Rita tõmbas end Andrese tuttavlikult võõrastest kätest lahti. Seda oli lihtne teha, sest Andrese mobiil helises oma reibast Wilhelm Telli. Andres vastas, kõndides veidi eemale. Rita jäi kurvalt luksudes pildistama.
Andres tervitas õõnsate sõnakõlksudega: «Tšau, kallis… ja nagu alati, õigel ajal.»
Katrin, kes oli uuemal ajal kõike muud kui kallis, küsis taiplikult: «Sul on mingi töö käsil?»
Andres arvas ekslikult: «Ei midagi erilist.»
Ta soovitas oma eksabikaasale, et see laseks oma tähtsal jutul tulla.
Midagi olulist Andrese kolleegist, kellega ta nüüd koos elas või…
«Kaja tuleb vähemalt paariks nädalaks sinu juurde.»
Kaja oli Andrese teismeline tütar. Gooti stiilis disainiga ja väga nipsakas. Nii ninakas, et Andres lausa kartis teda. Kusjuures Andres oli oma tütrest napilt 25 aastat vanem. Mitte 35, nagu see mehekere siin oma noorest… lesest.
Uudis oli ehmatav.
Nagu öeldud – Andres kartis oma tütre väliselt ülimalt enesekindlat nipsakust. Jahedat masknägu ja seletamatut üleolekut, millega ta isalt kõiki kohustuslikke hüvesid vastu võttis.
Appi!
Andres peaaegu karjatas: «Nalja teed? Kuhu mina ta siin pagenduses panen?»
Tõsised tööinimesed vaatasid üllatunult Västriku poole, kes mingi talumatu pakkumise peale kisa tõstis. Keegi pakub talle ametkorterisse boamadu või dogikoera?
Andres keeras volüümi maha: «Mitte et mul midagi selle vastu oleks, aga ma pole jõudnud ennastki sisse seada… teist voodit mul ka pole!»
Kui sul pole oma enesegi asjad paigas ning sulle keeratakse kaela midagi, mis tegelikult ju sinu juurde kuulub ka, siis sa võid mõnel juhul hakata päris inetult vastu põtkima. Sa ei taha näidata, kui pidetu sa ise oled. Sa ei