Raudne kand. Jack LondonЧитать онлайн книгу.
minu klassi laimanud, et karmid ja kibedad sõnad, mis ta oli öelnud, olid tõepoolest õigustatud, hakkasin ma jälle igatsema tema lähedust. Ernestist sai minu oraakel. Ta rebis ühiskonnalt teeskleva maski ja võimaldas mul heita pilku reaalsusesse, mis oli küll ebameeldiv, kuid selle-eest vastuvaidlematult tõelisusega kooskõlas.
Ma juba mainisin, et Ernest ei sarnanenud tavalisele austajale. Ülikoolilinnas ei olnud ühtegi tütarlast, kellel kahekümne nelja aastasena ei oleks olnud armastusküsimustes kogemusi. Mulle olid avaldanud armastust nii habemetud üliõpilased kui ka hallipäised professorid, atleedid ja jalgpallihiiglased. Kuid ükski ei olnud käitunud nii nagu Ernest. Ma isegi ei teadnud, kuidas sattusin ta embusse. Ma ei jõudnud vastu vaielda ega avaldada vastupanu, kui tundsin ta huuli enda omadel. Ernesti siiruse ja lihtsuse juures oleks paistnud koomilisena teeselda haavunud tütarlast. Ta tormas mu ellu temale omase hunnitu, võitmatu tuhinaga. Ernest ei teinud mulle abieluettepanekut. Ta haaras mind vaid oma käte vahele, suudles ja pidas seda loomulikuks, et me abiellume. Selle üle ei olnud üldse kõnelust. Ainuke arutelu – ja seegi toimus hiljem – puudutas küsimust, millal me abiellume.
See oli ennekuulmatu, ebatõeline. Arvestades aga Ernesti tõekriteeriumi, pidas see paika: ma usaldasin sellele oina elu. Ja see usaldus oli õnnetoov. Ent ometi, mõeldes tema armastusavalduste ägedusele ja tormakusele, tundsin ma meie armastuse esimestel päevadel rohkem kui üks kord hirmu tuleviku ees. Kuid mu kartus osutus asjatuks. Ei olnud leebemat ja õrnemat abikaasat kui Ernest. Leebus ja ägedus tema iseloomus segunesid niisama omapäraselt nagu kohmetus ja sundimatus tema käitumises. See põgus kohmetus! Ta ei saanudki sellest üle ja mind see alati liigutas. Tema käitumine meie võõrastetoas meenutas mulle portselaniärri38 sattunud taltsutatud elevanti.
Kui minus oli veel säilinud kahtlusi oma armastuse sügavuses (olgugi et alateadlikult), siis varsti haihtusid need lõplikult. See leidis aset filomaatide klubis – too suurejooneline sõnalahingu õhtu, kus Ernest trotsis oma vaenlasi otse nende endi koopas. Filomaatide klubi oli muide kõige peenem ja väljavalitum Vaikse ookeani rannikul. Seda peeti miss Brentwoodi – tohutult rikka vanapiiga – väljamõeldiseks, kellele see klubi asendas nii meest, perekonda kui ka mänguasja. Klubi liikmeteks olid linna jõukaimad elanikud, peamiselt kindlameelsed reaktsionäärid ja endastmõistetavalt ka käputäis teadlasi, et anda klubile vaimset sära.
Filomaatide klubil ei olnud oma hoonet. See ei kuulunud sääraste liiki. Üks kord kuus kogunesid filomaadid mõne oma liikme juurde ja kuulasid seal loengut või ettekannet. Lektorid olid tavaliselt, kuigi mitte alati, tasulised. Kui New Yorgis õnnestus mõnel keemikul avastada midagi uut, näiteks ütleme raadiumi alal, siis tasus klubi talle mitte üksi edasi-tagasi reisikulud, vaid lisas juurde ka vürstliku tasu ajakulutuse eest. Täpselt samuti kutsuti esinema polaaraladelt tagasi jõudnud uurija või viimane kirjandus- või lauakuulsus. Külalistel õhtutest osa võtta ei lubatud, sest filomaatide eesmärgiks oli vältida diskussioonide sattumist ajalehtedesse. Tänu sellele said väljapaistvad riigimehed võimaluse – ja seda juhtus nii mõnigi kord – avaldada vabalt oma arvamusi.
Ma laotan enese ees lahti kortsunud kirjakese, mis oli kirjutatud Ernesti poolt kakskümmend aastat tagasi, ja kirjutan sellest välja järgmised read:
„Sinu isa on filomaatide klubi liige. Kasuta seda võimalust ja tule nende järgmisele õhtule, mis toimub tuleval teisipäeval. Tõotan, et Sa lõbustad end seal rohkem kui kunagi varem. Oma hiljutistel kohtumistel meie peremeestega ei läinud Sul korda neid mõjutada. Tule, ja ma teen seda Sinu eest. Sa näed, kuidas ma panen need isandad huntide kombel urisema. Sina koputasid vaid nende südametunnistusele ning see koguni tõstis nende enesega rahulolu ja muutis nad veelgi üleolevamaks. Kuid mina ähvardan nende rahakotti ja see sunnib neid lõplikult paljastama oma tõelist olemust. Tule, ja Sa näed frakki riietunud koopaelanikku, kes võideldes kondi pärast lõgistab hambaid ja toob kuuldavale tigeda urina. Ma tõotan, et lõbustan Sind enneolematu kassikontserdiga ja annan Sulle ainulaadse võimaluse pilku heita kiskja olemusse.
Nad kutsusid mind selleks, et kiskuda mind tükkideks. See on miss Brentwoodi idee. Midagi taolist ta vihjas, paludes mind oma õhtule. Sel viisil on miss Brentwood lõbustanud oma külalisi varemgi. Neile valmistab nimelt heameelt näha enda ees usaldava hingega leebeid radikaale. Miss Brentwood oletab, et ma olen mahe nagu kassipoeg ning heasüdamlik ja flegmaatiline nagu jõehobune. Ma ei salga, et ma püüdsingi jätta talle sellise mulje. Esmalt, kui ta ei olnud mu ohutuses veel täiesti veendunud, katsus ta selle kindlakstegemiseks igati pinda sondeerida. Ma saan muide ilusa honorari – kakssada viiskümmend dollarit nii nagu on kohane mehele, kes, olles radikaal, kandideeris kord kuberneri kohale. Mind paluti ilmuda frakis. See on sunduslik. Mina aga pole elus veel kordagi riietunud õhtuülikonda. Arvan, et pean selle siiski kuskilt üürima. Kuid ma teeksin veel enamatki, et pääseda kord filomaatide õhtule.”
Klubi liikmed kogunesid sel õhtul Pertonwaithe’i paleesse. Suurde saali oli toodud lisatoole ning Ernestit võis olla tulnud kuulama umbes kakssada filomaati. Need olid tõelised seltskonnatuusad. Ma lõbustasin end sellega, et arvutasin mõttes kokku varanduse väärtust, mis avanes mu silmadele: see ulatus tublisti sadadesse miljonitesse. Nende miljonite omanikud ei olnud aga tegevuseta rantjeed, vaid ärimehed, kes etendasid ärielus ja poliitikas väljapaistvat osa.
Me kõik istusime juba oma kohtadel, kui miss Brentwood juhatas Ernesti saali. Nad läksid otsekohe saali etteotsa, kus Ernest pidi esinema. Viimane oma mustas frakis, mis tõi eriti hästi esile ta laiad õlad ja kuningliku pea, nägi välja lihtsalt suurepärane. Ernesti liigutustes võis märgata kerget kohmetust, kuid üldmuljet see ei rikkunud. Mina aga oleksin võinud ainuüksi selle poisikeseliku kohmetuse pärast temasse armuda. Ja kui ma teda nõnda silmitsesin, läbistas mind ääretu õnnetunne. Ma tajusin nagu ilmsi tema kätt surumas minu oma, tema huuli minu omadel ja haaratuna uhkuselainest tundsin ma vajadust tõusta ja kogu saalile hüüda: „Ta on minu oma! Mind on ta hoidnud oma embuses ja mina, tähtsusetu mina, olen vallutanud ta meeled, tõrjudes sealt välja isegi ta tähtsad ja üllad mõtted.”
Miss Brentwood tutvustas Ernestit kolonel Van Gilbertile, millest ma järeldasin, et viimane oli määratud koosoleku juhatajaks. Kolonel Van Gilbert oli üks kuulsamaid aktsiaseltsi advokaate, kes samal ajal paistis silma ka oma ääretu rikkuse poolest. Kõige väiksem honorar, mis ta suvatses vastu võtta, oli sada tuhat dollarit. Oma erialal oli Van Gilbert virtuoos. Seadus oli tema käes nagu marionett. Ta vormis seda otsekui savi, keerates ja väänates teda soovitud vormi nagu hiina mõistatust. Välimuselt ja väljenduslaadilt võis koloneli pidada vanamoeliseks, ent kujutlusvõime, teadmiste ja leidlikkuse poolest oli ta noor nagu äsjakinnitatud seadus. Esmakordselt tõmbas ta endale tähelepanu Shardwelli testamendi tühistamise protsessil.39 Van Gilberti tookordne honorar oli viissada tuhat dollarit. Sellest protsessist alates tegi ta peadpööritavat karjääri. Sageli kutsuti teda meie maa esimeseks juristiks, silmas pidades loomulikult aktsiaseltsi juriste; kahtlematult võis teda lugeda ka Ühendriikide esimese kolme juristi hulka.
Van Gilbert tõusis ja lausudes mõned kerge irooniaga varjutatud hästivalitud fraasid, hakkas esitlema Ernestit. Tutvustades saalisistuvale seltskonnale ühiskonna reformaatorit ja töölisklassi esindajat, lubas kolonel endale naljatlevat tooni, mis pani kuulajad lõbusalt muigama. Mind see aga vihastas ja ma heitsin pilgu Ernestile. Tema ilme suurendas veelgi mu meelepaha. Ernestit, nagu mulle näis, ei riivanud need torked mitte sugugi. Olukord oli hoopis täbaram – ta ei olnud neist ilmselt teadlikki. Ta istus rahulikult oma kohal, heatahtliku, veidi unise ilmega. Sel hetkel võis teda pidada tõepoolest lihtsameelseks. Ja mind valdaski viivuks mõte: „Aga mis siis, kui Ernest on tõesti hämmeldunud sellest aukartust äratavast võimsuse ja eruditsiooni väljapanekust?” Ent sealsamas ma juba naerdes loobusin sellest oletusest. Mind ei saanud ta petta. Kuid selle eest pettis ta teisi, nii nagu see oli juhtunud miss Brentwoodiga. Viimane istus saali esimeses reas ja pööras korduvalt pead ühe või teise naabri poole, väljendades seejuures naeratusega oma heakskiitvat hinnangut kõneleja märkustele.
Kui kolonel Van Gilbert oli lõpetanud, siis tõusis Ernest ja hakkas kõnelema. Ta esinemine oli tagasihoidlik ja pisut kõhklev ning selles oli märgata ilmset kohmetust. Oma kõnet alustas ta tasasel häälel. Ernest jutustas oma töölispäritolust
Tol ajal oli kombeks täita eluruume ehteasjakestega. Inimesed ei olnud veel aru saanud lihtsuse hüvedest. Toad kujutasid endast sageli muuseume, mille korrashoid nõudis suurt vaeva. Igas majapidamises valitses tolmu-deemon, Eksisteeris lugematu arv leiutisi tolmu puhastamiseks, ent ainult mõned üksikud sellest lahtisaamiseks.
Testamentide tühistamine oli sellele ajastule iseloomustavaks kombeks. Tohutu suurte varanduste kokkukuhjamisega tekkis nende varanduste omanikel meelehärmi valmistav probleem – kuidas korraldada oma varandusasjad surma puhul. Testamentide koostamine ja nende tühistamine muutusid samasugusteks üksteisega seosesolevateks ametiteks, nagu seda olid soomuskatete ja püsside valmistamine. Kõige taibukamad advokaadid kutsuti kohale selleks, et nad koostaksid testamente, mida ei saaks hiljem tühistada. Kuid need testamendid siiski tühistati ja väga sageli just nendesamade advokaatide poolt, kes nad olid koostanud. Kõigest hoolimata säilis jõukate klassis pettekujutlus selle kohta, nagu oleks võimalik koostada absoluutselt tühistamatut testamenti. Nii kliendid kui ka advokaadid petsid end põlvest-põlve selle illusiooniga. See oli aga samasugune lootusetu taotlus, nagu keskaja alkeemikute katsed valmistada universaallahustit.