Raudne kand. Jack LondonЧитать онлайн книгу.
teie „Töölisklassi filosoofiat”,” laususin mina ning Ernesti silmis oli märgata rõõmuhelki.
„Te võtsite muidugi arvesse lugejaskonda, kellele see on määratud?” küsis Ernest.
„Võtsin, ja just seetõttu ongi mul põhjust avaldada rahulolematust,” heitsin ma talle väljakutse.
„Ka mina ei ole teiega rahul, mr. Everhard,” ütles piiskop Morehouse.
Ernest kehitas vaid kergelt õlgu ja võttis vastu temale ulatatud teetassi.
Piiskop tegi kummarduse, andes mõista, et mul on eesõigus.
„Teie õhutate klassivaenu,” algasin mina. „Ma pean ebaõigeks ja kuritegelikuks kõike seda esile tuua, mis. on töölisklassis piiratut ja brutaalset. Klassivaen on antisotsiaalne nähtus ja mulle näib, et ka antisotsialistlik.”
„Ei tunnista end süüdlaseks,” vastas Ernest. „Sõna „klassivaen” ei esine üheski minu kirjutuses.”
„Oo!” hüüdsin ma etteheitvalt, võtsin ta raamatu ja avasin selle.
Ernest rüüpas teed ja jälgis muheldes, kui ma lehitsesin raamatut.
„Lehekülg 132,” lugesin ma valjusti: „Ühiskonna arengu käesoleval etapil leiab klassivõitlus seepärast aset tööjõudu ostva ja tööjõudu müüva klassi vahel.”
Vaatasin võidurõõmsalt Ernesti otsa.
„Seal ei ole sõnagi klassivaenust,” nentis ta naeratades.
„Kuid siin seisab ju sõna „klassivõitlus”,” laususin mina.
„See termin ei tähenda veel klassivaenu,” seletas Ernest. „Uskuge mind, meie ei õhuta vihkamist. Me räägime sellest, et klassivõitlus on ühiskonna arengu seadus. Mitte meie ei ole selle eest vastutavad. Mitte meie ei tekitanud klassivõitlust. Meie ainult püüame seda lugejale selgeks teha nii, nagu Newton selgitas gravitatsiooniseadust. Me teeme arusaadavaks klassivõitlust põhjustavate vastandlike huvide iseloomu.”
„Kuid ei tohiks olla mingisugust huvide vastuolu!” hüüdsin mina.
„Ma nõustun teiega täiesti,” vastas Ernest. „See ongi, mida meie, sotsialistid, püüame saavutada – huvide vastuolu kaotamist. Vabandage! Lubage mul lugeda üht lõiku!” Ta võttis raamatu ja keeras mitu lehekülge tagasi. „Lehekülg 126: „Klassivõitluse ajajärk, mis algas ürgaegse kommunismi lagunemise ja eraomandi tekkimisega, jõuab lõpule eraomandi kui ühiskondliku eksisteerimisvahendi hävitamisega”.”
„Ma ei ole teiega ühel arvamusel,” katkestas teda piiskop Morehouse. Nõrk puna piiskopi kahvatul askeedinäol reetis ta sisemist erutust. „Teie seisukoht on ebaõige. Töö ja kapitali huvide vahel ei ole mingisugust vastuolu – või, pigemini, seda ei tohiks olla.”
„Tänan teid!” ütles Ernest tõsiselt. „Oma viimase märkusega te andsite minu seisukohale siiski õiguse.”
„Kuid miks peaks seal esinema vastuolu?” nõudis piiskop ägedalt.
Ernest kehitas õlgu. „Ma oletan, et selle põhjustab asjaolu, et me oleme sellisteks loodud.”
„Ei, inimesed ei ole sellisteks loodud!” hüüdis piiskop.
„Kas te räägite ideaalsest inimesest?” küsis Ernest, „omakasupüüdmatust ja jumalasarnasest olevusest, milliseid leidub niivõrd vähe, et neid võib lugeda tegelikult mitteeksisteerivaiks, või kõnelete te harilikust, keskmisest inimesest?”
„Ma mõtlen harilikku, keskmist inimest,” kõlas vastus.
„Kes on nõrk ja ekslik ning teeb vigu?”
Piiskop Morehouse noogutas pead.
„Ja on väiklane ja isekas?”
Piiskop noogutas uuesti.
„Ettevaatust!” hoiatas teda Ernest. „Ma ütlesin „isekas”.
„Tavaline inimene ON isekas,” kinnitas piiskop vapralt.
„Ta ahnitseb kõike, mida ta iganes võib omandada?”
„Jah, ta ahnitseb kõike, mida ta iganes võib omandada. See on tõsiasi, kuigi kahetsusväärne.”
„Siin ma teid siis tabasingi,” Ernesti lõualuud tegid naksatuse, nagu oleksid nad püüdnud piiskopi lõksu. „Lubage mul anda teile seletus. Võtame näiteks mehe, kes töötab trammitöölisena.”
„Tal ei oleks võimalust töötada, kui kapitalistid ei annaks talle tööd,” tegi piiskop vahemärkuse.
„Tõsi, kuid te nõustute, et kapitalistid hukkuksid, kui töölised ei teeniks neile dividende?”
Piiskop vaikis.
„Kas te olete samal arvamusel?” nõudis Ernest. Piiskop noogutas.
„Sel juhul oleme tasa,” nentis Ernest asjalikul toonil, „ja me võime alata algusest peale. Trammitöölised annavad oma tööjõu, aktsionärid kapitali. Tööliste ja kapitali ühendatud pingutusega luuakse uus väärtus.18 See väärtus jaotatakse tööliste ja ettevõtjate vahel. Kapitalistide osa nimetatakse „dividendideks”, tööliste osa – „palkadeks”.”
„Väga hea,” segas piiskop vahele. „Ent miks ei võiks see jagamine olla sõbralik?”
„Te olete juba unustanud tõsiasja, milles me kokku leppisime,” kostis Ernest. „Me mõlemad nõustusime sellega, et keskmine inimene on isekas. Meid ju huvitas keskmine inimene. Teie olete aga tõusnud pilvedesse ja ehitate seal vaheseina inimeste vahele, kes peaksid olema ideaalsed ja kes seda mitte ei ole. Laskudes maa peale me näeme, et tööline, olles oma loomult isekas, soovib saada jagamisel võimalikult suurt osa. Kapitalist, kes on samuti isekas, ahnitseb omakorda suurt pala. Kuid seal, kus jagamisele kuulub reaalne väärtus ja kus kaks meest tahab saada sellest võimalikult palju, tekib huvide kokkupõrge. See ongi vastuolu töö ja kapitali vahel. Ja see vastuolu on lepitamatu. Niikaua, kui eksisteerivad töölised ja kapitalistid, niikaua kestab ka nende vaheline võitlus jagamise pärast. Kui te oleksite täna õhtul San Franciscos, siis tuleks teil kõndida jala. Ükski tramm ei liigu.”
„Jälle streik?”19 küsis piiskop ärevalt.
„Nii see on, nad tülitsevad trammiühingu tulude jagamise pärast.”
Piiskop Morehouse erutus.
„See on väär samm!” hüüdis ta. „See on äärmine lühinägelikkus tööliste poolt. Kas nad võivad loota meie toetusele…”
„Kui nad sunnivad meid jala käima,” lõpetas Ernest naljatades lause.
Kuid piiskop Morehouse laskis selle vahemärkuse kõrvust mööda libiseda ja jätkas:
„Nende maailmavaade on liiga piiratud. Inimesed peaksid olema inimesed, mitte metsloomad. Nüüd algab vägivald ja tapmine, mille tulemuseks on leinavad lesknaised ja vaeslapsed. Kapitalistid ja töölised peaksid. olema sõbrad. Nad peaksid töötama käsikäes ja taotlema vastastikust heaolu.”
„Nüüd te hõljute jälle pilvedel,” märkis Ernest külmalt. „Tulge tagasi maa peale. Meenutage: me leppisime kokku, et harilik inimene on isekas.”
„Kuid ta ei peaks seda olema!” hüüdis piiskop.
„Ma jagan teie arvamust,” oli Ernesti vastus. „Inimene ei peaks olema isekas, kuid ta on seda nii kaua, kui ta elab ühiskondlikus korras, mis on rajatud varjamatule sigadusele.”
Piiskop oli jahmunud, ent minu isa vaid muheles.
„Jah, varjamatule sigadusele,” jätkas Ernest halastamatult. „See ongi kapitalistliku korra tõeline olemus. See on see, mida teie kirik toetab ja mida teie ise jutlustate iga kord, kui te astute kantslisse. Sigadus! Selle jaoks ei ole teist nime.”
Piiskop Morehouse pöördus abiotsivalt isa poole, kuid see ainult naeris ja noogutas pead.
„Ma
Tol ajal omandasid saagiahned üksikisikute grupid kõik liiklemisvahendid ja nõudsid nende kasutamise eest elanikelt makse.
Neil mittemõistuspärastel, anarhistlikel aegadel olid sellised lahkhelid harilikeks nähtusteks. Mõnikord keeldusid töölised töötamast, teinekord ei lasknud kapitalistid töölisi töö juurde. Niisuguste lahkhelide tõttu tekkinud vägivallas ja segaduses hävitati palju varandusi ja inimelusid. See kõik on meile kujuteldamatu, nii nagu me ei oska endale ette kujutada ka teist kommet, tava, mis levis tol ajal alamate klasside hulgas – mööbli lõhkumine perekonnatülide puhul.