Möbiuse leht. Teine raamat. Enn VetemaaЧитать онлайн книгу.
degradeerima peab. Jah, ma hellitan isegi lootust, et Jahvele on sümpaatsed need, kes teda kannast näksata julgevad… Muidu ei oskaks ma vaimusuurust tõsiselt võtta. Aga isegi sellesse olendisse, kelle reaalsesse eksistentsi ma uskuda ei saa, tahaksin ma lugupidavalt suhtuda – kõlagu see nüüd nii narrilt kui tahes.”
Jakob Vägede Jehoovat kannast näksamas – oi, see oli tõesti tore kujutluspilt, eriti veel seepärast, et nimi Jakob just nimelt kannast näksajat tähendavatki. Doktori hapukasse kriips-suletusse tõmbunud suujoon õgvendus naeratuseks: tüse, kelmikas kiilaspea käpuli maas, hambad Jehoova pronksivärvi kannas. Ja Dorépäraselt võimukas Looja vaatab teda üle õla ning naeratab lõbus-pahaselt…
“Võib-olla valmistavad talle sihukesed väikesed vastuhakkajad, minidemiurgid, teatud lusti. Jah, kuid paraku on see siiski nagu koerakese klähvimine kaamelikaravani peale. Koer klähvib, aga karavan astub edasi. Astub oma imelikke, arusaamatuid teid, mille mõtet me hoomatagi ei või.”
Doktor tundis, et naps on talle pisut pähe hakkamas; küllap oli siider Jakobitki ergutanud, sest ta pidulik-pühalik ilme mahenes, ootamatult hakkas ta itsitama ning ütles, et talle meeldib siiski kujutleda, et kaamelid hauguvad, pisike koeranähvits sammub aga uhkesti edasi. Oma teed, samuti äraarvamatut. Muidugi – miks ei võiks kaamelid haukuda, kui nad sülitadagi oskavad. Sülitav kaamel viis aga doktor Karl Mooritsa mõtted mujale – teadagi, millistesse aegadesse, ja selleks korraks kaks kõrkuse- ja alandlikkusevaimu üle vaidlejat lõpetasid oma dispuudi.
5
Viktooria saabus Karl Mooritsa lapsepõlve-suvekodusse lühikeseks jäänud matkapükstes. Turjal taris ta päratut seljakotti.
Viktooria oli aastat kuueteistkümnene, pikk, laudsileda rinnaga tüdrukuvibalik. Ta juuksed vapustasid Karli oma tulekahjulõõsaga: see põlev põõsas aja end veel ka turri, sest tüdrukul olid loomulikud lokid. Viktooria silmad olid hele-helesinised ja peaaegu ripsmeteta, tema väikene suu mõjus aga rangelt ja printsiibikindlalt. Karli matemaatikaõpetajal, napisõnalisel naisterahval, oli just selline suu – täpsete-matemaatikaterminite-suu, nimisõnade-suu; selliste huulte vahelt omadussõna, eriti veel poeetiline, lihtsalt välja ei pääsenudki, teda ei lastud läbi.
Viktooria suu lasi siiski läbi igasuguseid sõnu, kuid ega õpetaja-paralleel päris alusetult kah tekkinud, sest üsna pea sai Karl kuulda, et tüdruku unistuseks on saada vanempioneerijuhiks. Selleks aga tulevat väga palju õppida, eriti ühiskonnateadusi ja psühholoogiat.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.