Pillimees. Enn VetemaaЧитать онлайн книгу.
absoluutselt oskus teise inimese meeleolu märgata. Kui ma peaksin, rist seljas, Kolgata poole astuma, peataks ta mind ikka sama roosa rõõmsameelsusega, röögataks oma „terre õdangust” ja hakkaks mulle vadistama mõnd naljakat lugu, mis temaga eile trammis juhtus. Kui su tuju kõige parem ei ole, tekitavad sellised prisked, rõõmsad, võiks öelda – maasikaseeplikud inimesed peaaegu hirmu, tunned end sessinatses maailmas nii lootusetult üksi.
„Ja täna tulid siia… ee… inspiratsiooni otsima?”
„Just. Täna tulin ma siia.”
Ta heitis mulle kontrolliva volkspilgu.
„Ja leiad ka?”
„Ma mõtlen muide merekarpidest.”
„?”
„Merekarpidest ja inimese peast. Ütle, mis nende vahel vahet on?” „Polegi vahet. Mõlemad seest tühjad!” Ta hakkas mühinal naerma.
„Kõigil ei ole”
Raul uuris mind juba põhjalikumalt.
„Sant tuju, jah?”
„Üldsegi mitte.”
Raul kummardus vandeseltslaslikult mu kõrva juurde. „Vaata seda meest! Seda, seal akna all. Halli ülikonnaga. Seda, kes tuulepluusis poisile midagi räägib.”
„Näen. Ja mis temas nii erilist on? Sa tahad vist öelda, et ta on homoseksualist.”
„Kuule, sul on ikka vist tõesti sant tuju!”
„Oh ei!”
„No mis sa siis nii… nii…” Ta ei leidnud sobivat sõna.
„Aga sulle ju meeldivad niisugused teemad, Raul.”
„Tead, Ruuben, kui sa sedasi aasida kavatsed, siis ma lähen parem istun teise lauda.”
„Oleks kena küll.”
Seda ta siiski ei oodanud. Mina ise muide ka mitte.
„Ei tea, mis uss teda täna hammustanud on…” Ärritunult ütleb Raul ikka mõne lause kolmandas isikus. „Tead, ega ma ei solvugi. Ei! Ma mõistan – see on ületöötamisest… Ja alati ei tule inspiratsiooni. Mõistan…”
Ta püüdis hädiselt naeratada, tõusis ja sõitis nagu vihane väike vedur ägedasti puhkides eessaali tagasi.
Selle mehe juures on kõige hullem see, et ta alati „mõistab”. Raul-kes-kõike-mõistab! Ma võin ta põrgusse saata, aga sellest pole kasu midagi, sest tema ju „mõistab”. Ning päev hiljem on ta jälle kõik unustanud.
Aga miks ma täna siiski nii okkaline olen? Ah, milleks mängida peitust – ma tean seda ju liigagi hästi: üks pühapäev hipodroomil.
Üks pühapäev hipodroomil – nüüd juba rohkem kui poolteist aastakümmet tagasi.
Rüüpasin rummi.
Kruus rudiseb kaarikurataste all, hobused puristavad.
„Kas te siis tõesti ei mõista, miks seda tarvis on?” Prilliklaasid läiklevad nüüd juba üsna mu näo ees. See minu poole kummardumine peab vist väljendama usaldust, kuid on pigem peletav. Paksud klaasid moonutavad silmi – need on kentsakalt pungis, veel veidi, ja kohe kukuvad nad lauale ja veerevad taldrikute vahelt põrandale nagu piljardimunad. „Teie olete ju vana Karriku õpilane, ja kui õpilane oma õpetaja vastu välja astub, teda sõnavõtus pisut, noh, pisut nahutab, siis näitab see… jah, mida see näitab?” Silmad kaugenevad, nägematu kummipael tõmbab nad jälle pealuusse tagasi. „See näitab, et maestro pole oma õpipoisse mitte päriselt ära rikkunud! Noh, nakatas neid ehk natuke estetismiga, udutas sellest, kuidas ta nüüd ongi… l’art pour l’art’ist, aga poistele on ikka aru pähe jäetud. Siis pole ju asi veel kõige hullem… On ju nii, jah?”
Kurat sest aru saab! Mingi loogika ses jutus ju on… Ainult et… Tunnen, et ta on mu päris segaseks rääkinud.
„Võtke sinepit ka! Värske sinep…”
Me istume – mina ja tema – hipodroomi einelauas. Ma poleks arvanud, et tema ka siin käib, kuid totalisaatoris, võitjate järjekorras, saime juhtumisi kokku. Sama hobune oli toonud meile võidu. Minul oli üks, temal kolm piletit. Nüüd siis peamegi väikest pühitsemis-söömaaega.
„Vahel tuleb ise lüüa. Selleks, et teised päris maha ei lööks,” ütleb tema elutargalt.
Ta on mulle antipaatne. Võib-olla on see ehk prillidest, mitte kuidagi ei sobi need sarnakasse pohlapunasesse maamehenäkku. Aga mine tea, võib-olla sobivad ka, sest nad rõhutavad just seda, mida muidu ei märkakski, seda, mis selle mehe maalõhnaga hoopiski kokku ei sobi.
Siin tribüüni all on hea jahe. Väljas, päikeselises pühapäevas sagib higine ja hasartne rahvamass. Reproduktor kallab neile kaela ehtsat plärisevat hipodroomimuusikat. Ennist ajas see muusika mind pisut muigama: magus tenor, kes alles aastapäevad tagasi laulis Veneetsia sametsinistest armuöödest ja gondlisõidust tõrvikute valgel, kuulutas täna puhkpillipolka saatel, et ta on üks tubli traktorist ja armastab lüpsjat ja et nad tööst vabal ajal muudkui vuhivad aga polkat tantsida. Polka aga annab neile aina uut tööindu. Ma ei arva, et külapolka gondlisõidust suurt kehvem oleks, kuid see hääl, alati nii külakauge ja antimatslik, lihtsalt tegi natuke irooniliseks.
Määrin vorstile sinepit ja pistan priske jupi ühekorraga suhu. „Hea pärastsõjaaegne vorst, mis? Parasjagu pekki, parasjagu soola,” naerab tema. „Mitte vorsti sümbol, vaid tõeline realistlik vorst! Ja maitseb hästi, eks?”
Mul on suu täis, ei jää muud üle kui pead noogutada. Ja ta jätkab kähku tõsisemalt, minu vaikimist nähtavasti ära kasutades: „Öelge mis tahes, aga see Karrik on esteet! Võite, käsi südamel, öelda, et ta ei ole? Ei või! On Karrik meie mees? Ei ole! Ega ju? Nii et ärge parem puigelgegi vastu. Teil tuleb sõna võtta! Eesti kirjanduse pärast, Karriku enda pärast. Ja mõnede teiste pärast ka veel!.. Ma lähen toon paki suitsu.”
Ta tõusis ja läks einelaua järjekorda. Keda ta mõtles nende „mõnede teiste” all, kelle pärast veel tuleb sõna võtta?
Kivipõrandal vedelevad katkirebitud totalisaatoripiletid – tühjaläinud lootused. Kassade ette aga kogunevad juba uued ostjad. Mulle hakkab silma veidrat sonitaolist kübarat kandev vanem naine. See naine on siin igal pühapäeval. Kõneldakse, et ta käib hipodroomil juba aastakümneid, kõneldakse, et ta põlvneb mingist Balti parunite suguvõsast ja on siin maha mänginud kaks maja. Veider naine – ta kannab suuri meheliku lõikega kingi, mis sääred õige peenikesteks ja torujateks teevad. Ja ta liigub nagu unes – järskude nõksudega, otsekui vastu tahtmist. Jääb mulje, et kuskil eemal, seal, kuhu meie (ammugi veel siis tema enda sissepoole-vaatavad morfinistisilmad) ei näe, seisab Suur Traaditõmbaja ning et see naine pole naine, vaid marionett.
Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!.. Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.
Sealt tulebki juba tema. Ja imelik, tal on käes pudel viina… Ta tabab mu üllatunud pilgu ning ütleb muiates:
„Miks te nii ehmusite? Ei, ega ma ei mõelnud, et me ise…” Ta paneb pudeli lauanurgale. „Muidugi, võiks ju ka ise, aga ma mõtlesin, et peaks sellele džokile – Rebane oli vist ta nimi – pisikeseks meeleheaks saatma. Nii-öelda: tema sõit, meie võit!”
Vastan, et võiks küll ja et ma tean ka, kus Rebase tallid on. Hakkan taskust raha otsima, et oma osa pudelihinnast kinni maksta.
„Mis te nüüd! Teil oli üks, aga minul tervelt kolm piletit.” Ta nägu kisub taas naerule. „Valida oskate küll, aga kogu pangale mängida ei julge!” On sellel lausel mingi tagamõte?