Risti rahvas. Enn VetemaaЧитать онлайн книгу.
tegu olema.
Selge, et siia istuma jääda polnud enam võimalik. Andreas kargas püsti ja otsustas jätkata oma märtrisönkimist. Aga kuhupoole?.. Ja just siis nägi ta äkki endast paarisaja sammu kaugusel meest – noort valges riides meest, kes käega kutsuvalt viipas. Jumal tänatud – nüüd on jälle pääsemislootusi! Ent too imelik mees – Andreasele tundus nimelt, et ta naeris (?!) – mis sündsusetu ülalpidamine! – andis mõista, et Andreas peab oma kitsukese jalgraja jätma ja lausa porimülkasse kargama. Võis teda uskuda? Äkki mingi sookoll ja laukasse meelitaja?!
Kuid Andreas otsustas lõpuks siiski mehe käsku täita. Kuuepuudane mees lartsatas kõrini porri; kuid samas tundis ta rõõmuga, et kusagil all on siiski nagu kindlam pind. Ähkides ja puhkides asus ta kutsuja suunas teele. Kuid mis see siis nüüd on: äsja nähtud meest enam polnudki!.. Kuhu ta ometi sai? Siin lagedal soomaal polnud ju peidukohtagi. Ning samas tajus Andreas kohe, et jalg on siiski toetust leidnud: külamehe soovitus oli olnud kuldaväärt. Kuid kuhu ta ise jäi?
Ent Andreasel polnud aega pikemalt aru pidada – porirada taga, sumpas ta kindlama maa poole.
II (JÄRG)
Pikka pikutamist Andreas endale ei lubanud. Päike varsti lõunas, temal aga veel kes teab kui pikk tee ees. Ja varsti sammuski ta juba mööda rajakest, mis ju ometi kuhugi välja peab viima, ähkides edasi. Kes see tema abimees oli? Väga tõenäoline, et äkitselt just soomees ise… Siis oli ju tema endaga juhtunud sama lugu, mis kerjusmunkadega?!.. Võis, aga muidugi ei pruukinud ka. Aga see oli küll imelik, et teeotsale juhataja ise kuhugi kadus – iga mõistlik inimene oleks hättasattunud munka ilmtingimata ootama jäänud.
Oma lökerdatud, porist, rokast väljanägemist häbenedes jõudis munk Andreas vana pärnasaluni. Ja ennäe! sealt paistis ka üksik talu. Päris suur talu oli. Tahutud palkidest, kõrge kaevuvinn kesk õue püsti.
Maja lähedal ei hakanud ainsamatki hingelist silma; eks Andreas avanud siis ettevaatlikult toaukse. Talle lõi vastu kuivatatud taimede lõhn – ju need kuulsad metsarohud, mis pühakirjale teinekord tublideks abimeesteks (jah, ütleme pigem sedapidi) võivad olla. Seejärel ehmatas munka hiiglasuur helevalge sinilille-karva silmadega kõuts, kes ahjult alla volksas ja uksest välja tuhises. Andrease käsi tegi ristimärgi; ega ta ju mingi kassikartja olnud, aga sihuke vasikasuurune elukas ehmatas ära.
Andreas astus taas õuele. Vana pärna otsas istus tuttav kull ja seiras teda, pea viltu. Oh sa pele! Ent kull tõusis kohe lendu ja – imelik küll! – laskus jälle kohe; nüüd aida juurde, ühe põõsapuhma taha.
Andreas hakkas tasapisi samas suunas liikuma. Aga põõsapuhma taga ei olnud kullist jälgegi. Hoopis noor valges hõlstis mees lesis laial linal ja oli just tukastusest ärkamas.
Mees ajas end istukile, vaatas Andreast terasel pilgul ja sõnas siis rahulikult:
«Näh, tuleb välja, et mu uni mind jälle pole petnud…»
Heledat verd mees oli – sinisilmne ja lahke, kuidagi eriliselt koduse olemisega. Munga ilmumine ei paistnud teda põrmugi üllatavat.
«Uni?.. Kas siis sina mind soost välja ei juhatanudki?!»
«See on nüüd … kuidas võtta.» Oh, mis magusasti haigutas noor talumees. «Ja mis soost siin õieti rääkida saabki. Paar laukakest. Sinna päris kunst ära uppuda…»
«Mis jutt see on?! Vaata, mihuke ma välja näen!»
«Ei mina saa küll miskit aru… Ah jaa – ühe hõlma peal on natuke nagu pori küll. Aga sest pole häda – kaev siinsamas. Ja eks suure palavaga kulu ikka natuke külma vett vastu silma uhada.»
«Või polegi väga porine… Sumasin kõrist saati mudas, mõtlesin juba, et mu viimne tunnike ongi käes. Ja sina ütled, et sood polegi… Aga kõigepealt muidugi suur aitäh, et mu hädast päästsid!»
Andreas heitis pilgu porisele mungarüüle – tohoh! see polnud tõesti kuigivõrd porine… Suured mudalarakad olid kadunud nagu tina tuhka. Mis silmamoondus siis see veel olgu?!
«Rabalõhnad teevad inimese uimaseks. Ta võib nii sassi minna, et ei saa enam millestki sotti!» Seda lausuti õige ilmsüüta moel, kuid kas ei välkunud mehe silmis siiski kavalussädemeid?
«Eks minge kaevule! Suurt toobrit ärge parem tarige: teil ju song ja vana põieviga ka…» Andrease suu vajus lahti. Juhmilt astuski ta kaevu poole. Kust võis see mees tema ihuhädasid teada?! Ning kuhu kõik pori riietelt kadus? Ja mis kull see teda ikkagi jälgis? Ning lõpuks, kuidas sai mees magada, kui ta just soos oli?..
Andres pöördus. Teda tabas uus ehmatus: mingi ilmatu suur pullijõuram jõllitas teda, sõõrmed puhevil… Aga ei! See oli päratust kivist välja tahutud kuju! Kui hoolega vaadata, siis sai aru, et ega toda kivi vist palju tahuda vaja olnudki – see kivi ise oli juba loodud selline eluka moodi. Kuid need mõned vajalikud peitlilöögid pidid küll väga hea silmaga meistri tehtud olema. Ja veel üks põdrapealuu oli seal ning punaseid paelu, mis vana pärna okste külge seotud.
Aga ikkagi! Nüüd veel muudele nõiavärkidele ka mingi kuju takkaperra. Pull pole muidugi mingi kuldvasikas, mida pühakiri kummardada keelab, kuid kõik see värk kokku on siiski juba liiasti kahtlane! Muidugi pole oma elupäästjalt viisakas iga asja kohta seletust nõuda, aga … aga natuke ikka peab ka. Sest miks tema, Andreas, lõpuks üldse siia muidu tuli?!
«Kulla peremees! Mina olen sulle muidugi suure tänu võlgu, kuid seda tahaksin ma siiski teada, mis paelad ja põdrapealuud ja kivist kuldvasikad sul seal kaevu juures püsti on! Kas sa tead, et sinu kohta räägitakse, et sa nagu poolenisti nõid olla?.. Sa olevat musti munki teele juhatanud ja täna aitasid sa mindki. Aga see kõik on siiski väga imelik. Mis jõud siin õieti mängus on? Üks lihtinimene ju niisuguste tempudega toime ei saa…» küsiski Andreas, kaevult tagasi pöördunud.
«Kas munk siis tõesti arvab, et Kurat on iseäranis huvitatud eksinud jumalasulaste päästmisest?!» küsis noormees muiates. Ning Andreasele ei meeldinud, et ta pilgus vähimatki kartust polnud. «Ah sina usud siis, et pimeduse ja kurjuse jõud sind avitanud on… See oleks ikka uskumatu lugu küll, kui Vanakurat mungale appi tuleb. Niisugune asi võiks ehk siis kuidagimoodi kõne alla tulla, kui too munk on Jumala hoopis ära unustanud ja paturadu kristlikust teest paremaks peab… Aga niimoodi ju teiegi ei ole. Eks?»
Noh, see oli kaunis pilklik, koguni ülbevõitu vastus. Ent välja öeldud pigem siiski rohkem naerusui kui vastalise meelega. «Aga mis mu kaevuäärsesse puutub,» jätkati, «siis oli üks kivi nii metsapulli moega, et ma lihtsalt pidin teda natuke aitama. See kivi kohe justkui kippus sõnniks… Aga punased paelakesed pärnaokstes – mis siis nendes halba peaks olema?»
«Need on paganausuga seotud, ma tean seda päris kindlasti! Ja Vägede Jehoova silmis ei leia niisugused asjad armu!» Andreas kuulis oma hääles metalset tooni, mis talle endale väga meeldis.
«Ei mina usu, et Taevaisal ja Jeesusel midagi ilusate punaste riideribakeste vastu oleks. Mina ei oska taevasi…» ta näis sobilikku sõna otsivat, «nõnda väiklasteks pidada.»
Seegi oli kõrk vastus. Mis otsuselangetaja sihuke sooerak Vägede Jehoova üle on?!
«Ei, ei oska jah!» kordas talumees ennelausutut.
Kuid Andreasel polnud esiotsa plaanis laskuda ebamäärase vaidluseni Jumala kui sellise käsiteldamatu olemuse kohta. Jäägu skolastika õpetatuma seltskonna jaoks. Küll meenus talle aga nüüd kull, kes Andrease soos sulpamise aegu ta pea kohal oli tiirutanud.
«Mingi suur kull lendas kogu aeg mu pea kohal. Justkui jälgis iga mu sammu. Mida ma sellest peaksin arvama?» päris ta umbusklikult.
«Ah et seekord oli siis kull…» lausus talumees, ja ta häälde oli siginenud uudishimu. «Ma võin sulle kindla ausõna anda, et mina olen siin puu all pikutanud vähemasti kaks tunnikest. Sihuke lämb päev… Ei mina ole kusagil käinud. Aga unes nägin ma sind küll. Ja nagu kusagilt kõrgemalt. Justkui valget putukat. Jah, kohe nii selgesti nägin, et ma su siin kohemaid ära tundsin.» Andreasele tundus, et imelik mees tõesti ei valeta.
«Väga-väga