Nukitsamees. Oskar LutsЧитать онлайн книгу.

      „Ei tea,“ sosistab Kusti. „Võib olla tuldi meile kodust järele. Ole aga vagane, oota, ära tee ühtki häält. Küll me näeme, kes seal on.“

      Vanamoor ronib ahjult maha, paneb lambi põlema ja avab ukse. Kusti vaatab ahju nurga tagant välja, tõmbab aga pää kohe tagasi, sest tulijad on nii kohutavad olevused, et ta esiteks nende poolegi ei usu vaadata.

      „Kes seal on? Kes seal on?“ raputab Iti Kustit särgikäisest.

      „Ole vait, Iti,“ vastab vend, „ma ei tea veel isegi, kes nad niisugused on. Aga meilt nad küll ei ole.“

      Mõninga kõhklemise järele püüab poisike öiseid võõraid uuesti vaadelda. Need on kaks suurt jämedat meest nagu kaks sõnni. Mõlemil on mingisuguse looma nahast tehtud vammused seljas, suured lootsiku sarnased kotad jalas; mõlemad on ühteviisi tõmmud, näod täis vistrikke ja käsnu. Meeste pikad punased juuksed on nii sasis, justkui poleks neile kunagi kammi näidatud. Ja kõige hullem: sarvis juukseist vahivad välja samasugused sarve-kühmud kui vanamehelgi.

      „Süüa!“ karjuvad tulijad ühest suust, istuvad laua juure ning hakkavad kohe konte ja teisi jäänuseid järama. Meestel on nii kõvad lõuapärad, et peenemad kondid hammaste all aina prõgisevad.

      Vanamoor toob nurgast terve pangetäie mingisugust vedelat toitu lauale, mida näljased sõnnid üle serva kordamisi lõrpima hakkavad. Senikaua kui üks sööb, päästab teine oma vammuse puupöörasid lahti ja röistab hoolega, et ikka rohkem sööki kõhtu mahuks. Nii saab pang varsti tühjaks, aga sööjate isu ei näi raugevat.