Otsa uus perenaine. Jüri V. GraubergЧитать онлайн книгу.
ise koha võtnud, küsis: “Mis see Ants sind siis niimoodi peksis? Oli ta siis purjus või?”
“Purjus jah!” lausus Pille ilmse vastumeelsusega kuid lisas siis kohe justkui selgituseks juurde: “Ta pole kaine peagagi õige mees, joomasena on aga päris loll! Ajab ilget juttu ja tikub käperdama… Ja mõtleb vist, et ta on lausa üle küla mees!”
“Mõnel mehel on jah, niisugune komme, et tahab purjus peaga hirmsasti võõraid naisi vaadata, kuid, et kohe kätega kallale tuleb, niisugust pole nagu enne näinud.” arutles Ella ja küsis siis: “Miks naine laseb tal niimoodi mürgeldada?”
“A-ah, mis Hilja sinna teha saab?” lõi Pille käega. “Alguses ikka tuli vahele, aga siis sai korra Antsu käest ise keretäie kätte ja sellest saadik peale ei ütle enam sõnagi.”
“Leppis siis niisuguse olukorraga või?” imestas Ella.
“Mis ta leppis… Kes see ikka niisuguse asjaga lepib?” küsis Pille ja arvas: “Mis tal muud üle jäigi teha – neli last ju kaelas!”
“Kas sa siis konstaablilt ei saanud abi?”
“Ma pole konstaablile sellest sõnagi rääkinud!”
“Miks siis?” imestas Ella.
“Siis ma oleksin pidanud rääkinud kõik nii, nagu oli ja siis oleks Ants võihbolla vangi pandud ning Hilja sinna jumala üksi jäänud.” seletas Pille. “Ta poleks seal hakkama saanud – terve majapidamine jäänuks siis tema kaela ja väikesed lapsed peale selle!”
“Mispärast siis kohe vangi?” küsis Ella.
“Vägistamiskatse on minu teada seadusega karistatav!”
“Või kohe nii hullusti!” ahhetas Ella. “Mis ta siis sai…”
“Midagi ta ei saanud!” tõrjus Pille ägedalt. “Kui midagi niisugust oleks olnudki, siis ma poleks enam pühitsenud, oleksin pannud ta sinna, kus temasuguste koht on!”
Kristjan kuulas vaikides naiste juttu ja tema hinge tekkis jälle tasapisi väikene vastumeelsus ning kahetsustunne kõige selle suhtes, mis ta oli täna teinud. Mida rohkem ta selle üle mõtles, seda kindlamalt juurdus tema peas mõte, et ta oli täiesti ilmaaegu kuulanud Ellat ja võtnud omale selle nuhtluse kaela. Ja see kaela võetud nuhtlus oli seesama, tema kõrval istuv Pille – siniseks pekstud silmadega ja võib-olla ka isegi vägistatud, jumala võõras naine!
“Ma oleksin need kuradi lehmad isegi kuidagimoodi ära lüpsnud… Kuula veel naabri Ella loba!” vandus Kristjan mõttes ja siunas edasi: “Ja mis kuradi pärast ma selle kirjaliku töölepingu pidin Pillega tegema?!” mees katsus vaistlikult pükste tagataskus olevat rahakotti, mille vahel oli ka see talle äkki nii vastikuks muutunud leping, kus olid peale tema ja Pille allkirjade ka veel Ella ning Elleni allkirjad. Neid kahte viimast allkirja oli sellele lepingule nõudnud just Ellen, põhjendades seda sellega, nagu oleks Pillel niimoodi kindlam võõrasse kohta minna. Järgides Ella tahtmist, tegi Kristjan Pillega töölepingu terve aasta peale ja ükskõik, kui vastumeelne see talle ka praegu polnud ning kui palju niisugune paber seadusemeeste silmis maksis, pidi ta sellega ikkagi arvestama. Ja teine samasugune eksemplar oli Pille taskus. Kristjan koukis pikkamööda teksapluusi rinnataskust välja kõvera varrega piibu ja ilma, et oleks seda põlema pannud, toppis selle otsapidi kuhugile oma suure vuntsipuhma alla.
“Peremees tõmbab autos piipu?” küsis Pille pead pööramata.
“Pole plaanis… Ma panin piibu niisama suhu…” porises Kristjan, kellele ei jäänud tähele panemata Pille pöördumine tema poole kolmandas isikus ja ka see, et tüdruk tunnistas teda peremeheks nimetades ennast juba ametis olevaks.
“Kristjanile kõlbab mõnikord ka tühi piip hambusse!” teadis Ella ütelda. “Temal on ükskõik, mida imeda!”
“Pole mul sugugi ükskõik mida imeda!” õiendas Kristjan vastu ja seletas: “Kui piip on ikka korralikult piibuseaduse järgi sisse suitsetatud, siis on ta ka tühjana mõnus hammaste vahele võtta!”
“Piibuseadus? Mis asi see on?” küsis Pille ükskõikselt jutujätkuks ja vaatas mornilt autole vastu lendavat maanteed.
“Noh… Uus piip tuleb enne, kui temaga üldse hakata suitsetama, näiteks konjakiga läbi immutada.” seletas Kristjan.
“Mida see konjak piibule teeb?” küsis Pille.
“Mis ta teeb… Annab piibule mõnusa maitse juurde, muud midagi.” vastas Kristjan. “Mis ta muud ikka teeb?”
“Ah, mis sa Kristjani juttu kuulad, tema on üks vanapoisijuurikas, muud midagi. Temal muud polegi peas kui ainult piip ja õlu!” ütles Ella auto tagaistmelt.
“Sa ei oska kummastki lugu pidada, sellepärast sa räägidki niimoodi!” arvas Kristjan, kes Ella öeldud vanapoisijuurika harjumusepäraselt kõrvust mööda laskis. “Isegi Kaarel jagab neid asju tüki rohkem!”
“Kes see Kaarel on?” küsis Pille pilku maanteelt pööramata.
“Kaarel on üks töötu mees Vaariku keskusest ja ta käib minu juures oma perele leivalisa teenimas…”
“… ja mille ta enamjaolt kõik ka kõrist kohe alla laseb!” suskas Ella vahele.
“Kaarel on siis sulane? Jah?”
“Mis sulane nüüd või…” arvas Kristjan. “Kui tal raha puudus on, siis käib iga päev Otsal… Saab aga raha kätte, siis on ta enamasti kadunud mees… Kui mul mingi suurem töö ees on, siis ma olen ikka teda kutsunud appi. Kui ta kaine on, siis teeb tööd enamvähem korralikult.”
“Kaarel on niisuguste imelike joomatuuridega mees – mõnikord ei võta mitu kuud tilkagi suu sisse, siis aga joob nädal aega järjest! Või veel kauemgi…” seletas Ella tagaistmelt.
“Ja siis pole ka selle mehega midagi peale hakata!” kinnitas Kristjan, kes oli eneselegi märkamatult jutukamaks muutunud. “Mõnikord tulevad tal joomatuurid peale just kõige kibedamal tööajal ja see häirib mind kõige rohkem!”
“Kas Vaariku keskuses pole siis niisuguseid mehi keda võiks Otsale sulaseks kutsuda?” küsis Pille.
“Mis mehi!” põlastas Ella, “Kes vähegi mees on, see rabeleb ise oma talus või on siis kusagilt kaugemalt mingisuguse tööotsa leidnud. Pooled mehed on siin aga niisugused tohmakad, kes ei otsigi midagi muud peale viinapudeli!”
“Kas peremees joob siis ka koos Kaarliga?” küsis Pille ja limpsas keelega üle oma paiste pekstud huulte.
“Kaarlil on omad semud…” lausus Kristjan. “Ja pole mina talle ennast ka kunagi paarimeheks pakkunud! Pole huvi tundnud…”
“Kristjan lakub ju seda va hobuse kust! Ma ju esteks ütlesin!” Ella paistis Kristjani asjadega vägagi kursis olema. “Kaarel aga joob jälle ainult vodkat, noh, ja nii nad ei sobigi kokku!”
“Mis asja peremees joob?” Pille pööras oma paistes silmad üllatunult Kristjani poole.
“Mina joon õlut!” muigas Kristjan. “Laupäeva õhtul peale sauna, või siis suvel kange kuumaga on õlu minu arvates ju üpris mõnus jook! Mõnikord joon aga lihtsalt siis kui tahtmine tuleb…”
“Sa jood seda ju kohe ämbrite viisi!” teadis Ella.
“Ikka pudelist, ikka pudelist!” täpsustas Kristjan. “Pole mina saanud ämbrist seda hüva kraami veel proovida… Ja pole õllejoomine mul veel kunagi töötegemist seganud ning üldse, kelle see asi on, millal ja kui palju ma õlut joon? Mis? Ah?”
“Ega ole jah, aga sul on nüüd naine majas ja temale ehk ei meeldi õllelõhnad!” arvas Ella.
“Mind võeti Otsale teenijatüdrukuks, mitte naiseks!” täpsustas Pille kohe ja lisas: “Pole minu asi mida ja kui palju peremees joob. Ainukene soov oleks, et ta ei annaks oma kätele voli!”
“Ena mul asja teid käperdada!” porises Kristjan ja võttis kiiruse maha – kohe, kohe tuli suurelt teelt kõrvale keerata.
“Kas