Põlvini elumeres. Jüri V. GraubergЧитать онлайн книгу.
om kaits ilusat sinist silma pääs ja paksud neegrimokad ka!”
„Võrumaalt vist …” mõtles Jaanus kuuldes tüdrukult samasuguseid sõnu, kui tema võrumaalt pärit grupikaaslasedki tarvitasid ja vastas trotslikult:
„On jah sinised silmad! Ja mis siis sellest on? Kas tüdrukud ei küünista üksteist, kui kaklema lähevad?”
„Ha-ha-haa!” naeris tüdruk. „Teinekõrd ikka sikutatakse üitstõist õkva juustest, kuid too om rohkem poiste pärast!”
„Mis need poisid siia puutuvad?” ei saanud Jaanus aru.
„Kuidas sa nii loll oled? Hull, mis hull!” imestas tüdruk ja selgitas: „Kui katele tüdrukule meeldib üts ja tuusama poiss, siis tehasse kätega selgess, kes tohib poisiga kohtingule minna, kes mitte!”
„Üks tüdruk käib teie ühiselamus hoopis kiilakana ringi. Kas see on ka poiste pärast?”
„Ei! Tol es ole poistega mingit pistmist. Too tüdruk varastas teiste tagant ja jäi vahele.” selgitas nöbinina ja jätkas: „Tüdrukud võtsid ta ütel õdagul kinni ja ajasid juuksed karistuseks massinaga maha.” ja tüdruk näitas käega, kuidas see oli käinud.
„Ah soo!” jäi Jaanus selgitusega rahule. „Mis raamatut sa siit endale otsid? Kas ka seiklusjuttu?”
„Häh, mina noid seiklusjutte es taha! Üts tagaajamine, muud es midagi. Mina tahan midagi ilusamat ja huvitavamat!”
„Mis see ilusam ja huvitavam siis sinu arvates on?” tundis Jaanus huvi.
„Om, vot jälle!” ajas tüdruk oma nöpsnina ninakalt püsti ja tegi asja nende selja taga asuva pika raamaturiiuli juurde.
„Heleni vastu ei saa, aga muidu pole plikal vigagi.” arvas poiss tüdruku säärejooksu üle oma paistes silmaaluste uurides, limpsas keelega üle kärnas huulte ning läks siis väljavalitud raamatut raamatukoguhoidja juurde kirja panema.
Õhtul, kui poiss end magama sättis, tuli talle see raamatukogus nähtud tüdruk millegipärast jälle meelde.
„Kui läheks temaga ühel päeval linna kinno?” arutles Jaanus. Venna antud kopikad olid tal veel ju alles.
Juhtumisi toa seinal rippuvasse peeglisse saadetud pilk pühkis selle hea ja ilusa mõtte kaugele, lausa ebamäärasesse kaugusesse paremaid aegu ootama.
„Niisugust mõlkis näoga kavaleri pole küll ühelgi tüdrukul vaja.” oli enda peegelpilti vaataval poisil asi kohe selge.
Tuli oodata, kuni silmnägu jälle oma loomulikud vormid ja värvid tagasi saab. Kas ka rahakotis olevad kopikad seda ootavad, selles ei olnud Jaanus sugugi kindel.
Ühel pühapäeval, kui Jaanusel jälle linnaluba oli, otsustas ta Ritale külla minna. Õde oli korteris Vossi ema sõbranna juures. See brünett, umbes viiekümneaastane naisterahvas osutus väga lahkeks inimeseks ja pakkus Jaanusele kohe taldrikutäie auravat suppi süüa. Poiss polnud oma elus nii head suppi saanud ja sõi selle taldrikutäie suure kiiruga ära, justkui kartes, et keegi taldriku tema käest ära võtab.
„Mis sa ahmid!” keelas Rita. „Söö viisakalt!”
„Ma ju …” kogeles Jaanus lusikat puhtaks limpsides.
„Mis „Ma ju!”” osatas Rita. „Sa sööd nii nagu meie kirju Muri, kelle hundid ära viisid. See sõi ka ikka lomps, lomps ja lomps, lomps! Ime veel, et sa tema moodi ei urise.”
„Nii hea supp! Ma pole elus kunagi midagi nii head saanud.” Jaanus vaatas kahetsevalt tühja taldrikut.
„See on seljanka supp.” teadis Rita ütelda. Temast pidi mõne aasta pärast saama paberitega kokk.
„Jaanus! Kas sa tahad veel suppi?” küsis naerusuine korteriperenaine kööki tulles. Enne kui Jaanus jõudis vastata, sai ta laua alt Rita käest jalaga kiire müksu.
„Oh ei, tänan! Väga hea supp oli!” ütles Jaanus, kellele õe jalamüks arusaamatuks ei jäänud.
„See naine annaks või viimase ära, et sulle, või kellelegi teisele head teha.” ütles Rita, kui ta oli venna oma tuppa viinud. „Kuid niimoodi ka ei saa. Piinlik on ja vastu pole talle ka ju midagi anda … Kuidas sul koolis läheb? Varsti koolitatud elektrik valmis, mis?”
„Jaa-ah! Üks talv veel ja siis peaks amet käes olema.” arvas tulevane elektrik, „Koolis läheb normaalselt. Mulle meeldib seal õppida.”
Jaanuse nägu oli selle paari nädalaga, mis peale järidega kaklust rahulikult mööda olid läinud, jälle oma õiged värvid tagasi saanud ja kas tasus siis sellest õele rääkida, et koolis mõnikord ka rusikate abil asju aeti?! Rita poleks võib-olla niikuinii neist poistevahelistest asjadest aru saanud.
Veidi aega veel õe juures istunud ja juttu puhunud, kiirustas Jaanus minekule:
„Ma lähen vaatan, kas Voss on kodus. Tahaks temaga linnapeale minna!”
Vossi kodu oli samas majas, kus Ritagi üürilisena elas.
„Kas seltsis segasem?” küsis õde muiates.
„Vanalinnas on, pagan, kõik tänavad nii ühte nägu, et lihtsalt õudne. Ükskord kolasin seal kitsastel tänavatel ligi tund aega, enne kinoteatri „Sõprus” üles leidsin. Minu film oli muidugi selleks ajaks juba peal ja see jäigi nägemata!” seletas Jaanus, „Mallangi metsades on tüki lihtsam ringi käia … Olgu! Ma siis lähen ja vaatan, kas Voss on kodus.”
„Ha-ha-haa!” naeris Rita. „Maakas sa oled ja selleks sa ka jääd, vaat mis! Ma tuleks ise sinuga linna peale kondama, aga kohe-kohe peaks siia tulema üks mu sõbranna ja meil on omad plaanid.”
„Hea küll!” Jaanus pani palitu juba nööpe kinni. „Kas järgmisel laupäeval sõidame maale?”
„Mina ei saa tulla!” ütles Rita kahetsevalt. „Mul on laupäeval võistlused!”
„Lähed laskma?”
„Jah! Niimoodi on see asi plaanitud!” oli Rita vastus.
„Ma siis lähen. Pakaa!”
„Pakaa!”
„Saa neist plikadest aru!” mõtles Jaanus mööda kitsast ja poolpimedat puutreppi ülespoole ronides, sest Voss elas Ritast korrus kõrgemal. „Kodus ei tundnud Rita mingisugust huvi Pauli susspüsside ja muu sellise vastu. Nüüd, näe paugutab sportpüssist nii, et las aga olla. Kolmas järkki juba käes!
Äkki kuulis poiss kedagi suure müdinaga trepist alla jooksmas ja tõmbus veidi kõrvale, et kiirustaja temast mööda pääseks.
„Kuhu sa …” hüüatas Jaanus, tundes jooksjas ära tädipoja.
„Tule minuga kaasa!” ähkis Voss ja jooksis, palituhõlmad laiali, kaks astet korraga võttes trepist alla.
„Kuhu?”
„Tule, tule! Ära seleta!” Voss oli juba maja välisukse juurde jõudnud.
„Ime, et ta kurivaim sellel kitsal ja kõveral trepil oma kaela ei murdnud!” imestas Jaanus, kui ta tädipojale järele jooksis.
„Vanamehele on vaja järgi minna!” seletas Voss, kui Jaanus oli talle tänaval järele jõudnud. „On vaja välja uurida, kuhu ta läheb!”
„Vanamehele?” ei saanud Jaanus asjale pihta.
„Isale, noh!” vihastus Voss. „Kuidas sa nii loll oled ja aru ei saa? Vanamehel on kusagil mingi armuke ja ema käskis järele uurida, kus see eit elab.”
„Aa-h! Selge!”
„Vanamehel on hall mantel seljas ja sama värvi kaabu peas. Läks just kodunt välja! Sa pane jooksuga ees, nii on kindlam. Ta ei tule selle pealegi, et sa siin oled ja ei oska sind tänavalt otsida. Püüa vaadata kuhu ta läheb. Ma pean sinul eemalt silma peal.” õpetas Voss.
Jaanus jõudis peagi tädimehele järele ja tasandas sammu. Päris ligi ka ju ei