Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi. Maniakkide TänavЧитать онлайн книгу.
paljast pealage. Taat tema vastas noogutas mõtlikult.
"Selles, et maailmas leidub nõidust ja musta kunsti, ei pea te mind veenma. Ka mina ise olen nõid ja seda lugu ma tean. Ainult seda, et Pimedus kedagi ära needis, ma ei teadnud."
Ravitseja vaatas taadile uskumatult otsa.
"Teie ja nõid?"
"Kas mitte seesama nõid, kes andis sulle omal ajal tagasi inimliku välimuse ja aitas siit minema pageda?"
Sergei Ivanovitš võpatas ja vaatas järsult ettepoole kummardades vanamehele teravalt näkku. Siis laskus ta aeglaselt tagasi ja üle tema näo venis laiali siiras rõõm.
"Tõepoolest," lausus ta. "See olete teie."
"Nii et elupäästmise olid sa mulle niikuinii võlgu. Kuid ma olen nõus sulle oma abi igal ajal pakkuma, kui sa seda ainult vajad. Ma saan aru, sul on tarvis see needus kuidagi peatada?"
Üle Sergei Ivanovitši särama löönud näo vajus seda kuuldes kerge kahtluse vari.
"Ma ei ole päris kindel," lausus ta. "Üldjuhul on mu eelkäijad ennast selle vanuse saabudes surmanud, sest miski muu pole aidanud."
Vanamehel vajus suu lahti.
"Surmanud?"
"Jah, ja teene, mida ma teilt oleks nõudnud, pole just eriti palju meeldivam. Ma arvan, et kui leidub keegi, kes loob selle surma ja hävingu riigi, siis needus lõpeb. Ise ei saa ma seda teha, sest ma ei suuda kontrollida enda ümber möllavaid jõude. Aga kui see oleks keegi teine, eriti kui see on keegi, kes on minuga mestis, siis hoiaksime selle riigi oma kontrolli all."
Vanamees oli sõnatu.
"Mõtlete seda tõsiselt?"
"Jah. Alternatiiviks oleks minu suguvõsa enesehukkamiste seeria jätkumine."
"Ja kuhu te selle riigi mõtlete püsti lüüa?"
"Mõnda üksikusse kohta, kus eriti ei käida. See ei saaks olema eriti suur. Vahest kilomeetrise läbimõõduga. Ja ei kestaks eriti kaua, ainult seni, kuni needus lõpeb."
"Ja kuidas te seda mõtlete teha?"
Sergei Ivanovitš muutus morniks. "Filipiinidel olles," sõnas ta. "Pidin ma, et saada heaks ravitsejaks, oskama muu hulgas ka needusi ja nõidust maha võtta. Selleks aga pidin tungima tarkustesse, mida saab kasutada mitut moodi. Seni olen ma kasutanud neid ühtepidi – inimesi nõidusest vabastades. Nüüd kavatsen neid kasutada teistpidi ja inimese nõiduda. Saata talle kaela kohutava saatuse. Loitsu, mille tagajärjel sureb selle inimese ümber kõik elav. Tema saab selle riigi südameks ja valitsejaks."
"See on hirmuäratav teene, mida te palute."
"Hirmuäratav on see, mis juhtub siis, kui ma seda ei palu."
"Te tapate end?"
Sergei Ivanovitš pigistas oma käsi nii kõvasti, et kostis sõrmelülide raksatusi.
"Ei!" ütles ta.
"Ei?!"
"Pärast teile tehtud operatsiooni tulin ma siia. Ma teadsin, et nüüd on see aeg käes. Aeg end hukata… Surmahirmus lamasin ma terve öö, valmistades end ette, vaatama viimast koitu. Surmahirmust värisedes võtsin koos esimeste koidukiirtega kätte oma südame. Ja surmahirmus mõtlesin ma välja selle plaani. Ma ei suuda end tappa. Ma ei suuda ega tee seda! Juhtugu siis, mis tahes… Asi pole selles, et ma tahaks nii kohutavalt elada. Ei. Ma lihtsalt tean, mis toimub Teisel pool."
Sergei Ivanovitši käed hakkasid värisema ja tema pealagi kattus aegamööda tillukeste higipiiskade uduga.
"Ma õppisin kõike seda, mida ma nüüd oskan, ainult ühe sihiga. Kui aeg saabub, olla valmis oma viimaseks etteasteks. Tollal ma ei kartnud surma, pelgasin seda pisut, kuid ei kartnud. Õppides maagiat ja ekstrasensoorseid teadusi lootsin lahti saada ka veel sest viimasest pelust ja teha, kui aeg kätte jõuab, kindlameelselt seda, mis on minu kohus."
Sergei Ivanovitš vajus kuidagi väiksemaks ja sulges silmad.
"Vahest ma enne oleksingi läinud seda teed, mis minu esiisad. Au ja kiitus neile kangelaslikele inimestele. Kuid nüüd, teades seda, mida ma tean… ei suuda ma surra."
Vanamees seisis akna all ja vaatas ööd ning oma maja mustavaid varemeid. Tal polnud lähedasi sugulasi ja sõbradki olid enamikus juba manalateele läinud. Teele sinna, kuhu keeldus minemast Sergei Ivanovitš, teades, mis teda ees ootab. Vanamehel oli küll tuttavaid ja kolleege, kuid nende poole ei saanud ta pöörduda. Mitte et nad ei mõistaks. Küllap juba mõistaksid, eks tahavad ju nemadki elada elavate maailmas, mitte kesk surma ja hävingut. Aga neid kammitsesid reeglid ja hirm. Karmid reeglid. Surmahirm oli see, mis sundis neid vastu võtma säärased reeglid. Seesama hirm ei laseks neil ka reegleid rikkuda. Hirm, seesama hirm, mis painab Sergei Ivanovitši, sunniks neid pöörduma teise ja letaalsema variandi poole. Nad lihtsalt hukkaksid ravitseja.
Vanamees pöördus ringi ja vaatas meest, kes istus ootavalt laua taga ning sõrmitses veinipokaali jalga. Vanamees ohkas.
Nad ei teeks seda ise. Arvatavasti pöörduksid mõne Jüngri poole, kes laseks töö oma Viirastustel ära teha. Kindlasti nad leiaksid mõne. Nende endigi seas on küllap mõni neist saatanasigitistest. Kuid seda ei saanud Vanamees lubada. Pealegi poleks see olnud mingi lõplik lahendus. Ei saanud ju kuidagi välistada, et mõni järgmistest Gavrusadest ei hakka samuti surma pelgama. Lõplik lahendus oleks olnud vaid terve suguvõsa hävitamine.
"Kas te teate, kes on Pimedusejüngrid?" küsis Vanamees.
"Pimedusejüngrid?" kibrutas Sergei Ivanovitš laupa. "Ei usu, et oleksin juhtunud kuulma."
Vanamees võttis samuti istet. "Vahest teie seal Filipiinidel olete neist priid, hea seegi."
"Kes nad sihukesed on? Arvate, et neist oleks abi?"
Vanamees raputas pead. "Vaevalt."
Pigem lendaksid nood kohale nagu kotkad raipe peale, ning nende käest ei pääseks ei Sergei Ivanovitš, Vanamees ega ka need kaks, kes peavad ravitsejat tema loitsimises abistama.
Ta võttis ravitsejale otsa vaadates lonksu veini.
Surma Vanamees ei kartnud, kuid Pimedusejüngrite kätte sattumine oli surmast kümme korda hullem, ükskõik mis seal Teisel pool siis ka ei toimunud. Igatahes ei kavatsenud ta Sergei Ivanovitšile neist rääkida. Mees oli juba küllalt hirmul.
"Ma kardan siiski, et ainukeseks variandiks jääb teie Jõgeva vend. Mina ei usalda mitte ühtegi oma tuttavat. Vähe sellest, et ei usalda, ma lausa kardaksin teie julgeoleku pärast, kui te neile midagi kõneleksite."
Sergei Ivanovitš jõi veiniklaasi tühjaks ja pani selle kolksatusega lauale.
"Sel juhul läheme homme Jõgevale ja otsime mu venna kiiresti üles."
Kuid kiirustamisest ei tulnud midagi välja. Ei piisanud ju ainult sellest, et muuta Vanamees surmariigi keskpunktiks. Too pidi seal ka kuidagi ellu jääma. Toidu ja muu vajaliku kokkupanek nõudis neilt veel kaks päeva. Ka pidid nad välja mõtlema, kuhu täpselt see surma ja hävingu tallermaa luua. Selleks ajaks, kui ettevalmistused tehtud said, oli ka Sergei Ivanovitš taastanud oma endise vormi. Vahest isegi endisest parema, sest enam ei kummitanud tema tulevikus surm.
Iseennast oleks Vanamees võinud viia Jõgevale linnulennul, kuid Sergei Ivanovitši ja Kratiga tekkisid probleemid. Lõpuks käis Vanamees pangas ja võttis raha taksosõiduks oma kirsturahast, nagu ta väitis. Sergei Ivanovitši ja Krati raha oli enamjaolt kulunud maja üüriks ning varustuse muretsemiseks ja lisa polnud nad jõudnud ravitsemisega teenida. Needus oli asunud tegevusse oma õigel ajal, kuid siiski ootamatult, nagu saabuvad ootamatult kõik halvad asjad.
Takso peatus neljakorruselise paneelmaja ees ja mehed ronisid välja. Oli kaunis vilu, sest majade tiheda kobara vahele ei paistnud päike kellegi arhitekti osava planeerimise tõttu just eriti tihti. Vanamees õiendas arve ja vangutas summat kuuldes kurvalt pead. Kahju oli, kõigest oli kahju. Nii rahast, ajast kui iseendast. Ta ei olnud Sergei Ivanovitši palvega lausa otsesõnu nõus olnud, nagu polnud Sergei Ivanovitš teda ka lausa otsesõnu palunud.
Kõik