Pilvelinnuste ajastu langus. Siim VeskimeesЧитать онлайн книгу.
kaissu haarata ma ei proovinudki, sest selleks ajaks, kui unesegasena käed välja oleksin sirutanud, oli ta juba teises toa otsas.
„Ütleme, et mu vanaema jäi väga haigeks ja vajab hoolitsust,” seletas ta riideid valides. „Et sellepärast peame kiiresti ära sõitma.”
Sulgesin uuesti silmad. Meie paberid olid küll korras, ent kuidas ta ära ei harju, et siit maalt minemasaamiseks kulub tavaliselt aega? Aga ega mul paremat plaani ei olnud.
„Jah, aga me peame valetama, et teadsime seda juba mitu nädalat, ainult lootsime, et asi nii hulluks ei lähe. See ei kõla eriti usutavalt, aga mis teha. Igatahes peame kohe linna minema.”
Ta tegi vastikusgrimassi, aga noogutas.
Ja ega muud sellest päevast rääkida polegi. Seletamine sugulastega, igasuguste lepingute ja lubaduste ringitegemine, mõningate asjade ostmine – ja koju tagasi.
„Heldus, ma juba natuke kahetsen, et siit ära läheme – ja sulle on see kodu,” ütles Zeii toas pilku ringi käia lastes, kui endid voodisse kerisime et järgmist „ülekannet” oodata.
TERVITUS
„Kas kutsun ka Zeii ühendusse?”
KUI TA JUST SOOVIB.
Ta loomulikult soovis.
MINU ARUSAAMINE VAHEMAAILMAST ON EMPIIRILINE. MA OLEN ETTE-VAATLIKULT KATSETADES JA JÄLGIDES LOONUD ENDALE SEDA MINGIL MÄÄRAL KIRJELDAVA MATEMAATILISE MUDELI, ENT MÕNINGATE SEOSTE PEALE TULIN MA ALLES EILE, KUI MINU LOODUD ÜHENDUS TÄIENDAVAID HÄIREID TEKITAS. OLEN JUBA OMA PLAANE KORRIGEERIMAS
„Kuidas sa maailma jälgid? Kas nagu minu oma? Seal ei olnud ju mingeid seadmeid, mille kaudu sa seda teha võiksid?”
SMEETET ON PALJU RASKEM JÄLGIDA KUI SINU MAAILMA, KUIGI KA VIIMASE PUHUL ON ASPEKTE, MILLEST MA ÜLDSE ARU EI SAA. GECISTII TEHNOLOOGIAST TULENEVAID EFEKTE ON VÕIMATU SELETADA ILMA MATE-MAATIKATA, KUID PÕHIMÕTTELISELT PEAKS SEE LUBAMA INFO JA ESEMETE LIIKUMIST VAID PÄRIS- JA VAHEMAAILMA VAHEL. MA EI TEA, MIDA RUSTE-ROS VEEL TEGI SELLEKS, ET AJU ALL ASUV GECISTII MAATRIKS LUBAB MUL JÄLGIDA ERINEVAID MAAILMU
„Kuidagi peegelduv informatsioon?” riskisin pakkuda.
OLEN SEDA KAALUNUD. KUI MA LOON VAATLUSKANALI SÜNDMUSTENI, MIDA JÄLGIDA TAHAN –
Tema edastatud kujutluspilt sarnanes kõige rohkem vast tugeva tuulega sigareti otsast üle metsade ja aasade puhutavate tuhahelvestega, mis imepisikestena keerlevad kuhu juhtub, kord tihedamalt, kord sadu meetreid üksteisest eemal, mõni paar minutit keereldes, teised pea kohe kadudes. Ja iga tuhakübe oleks siis nagu tema silm.
SEE, MIDA SINA NÄED, ON NIIKUINII MINU POOLT SULLE VASTUVÕETA-VALE KUJULE ÜMBERARVUTATUD KUJUTIS. ENT ISEGI… SINU JAOKS ARU-SAADAVAKS LIHTSUSTATUNA VAST PEEGELDUSI, INTERFERENTSI VÕI LEKKI-MISI ARVESTADES ON INFOT MAA PUHUL UMBES * SUURUSJÄRKU ROHKEM, KUI PEAKS OLEMA
Selge – minul sellega oma pead vaevata ei tasunud. „Kas täna näitad ka Smeetet?”
JAH. SA NÄED NEID OLENDID JA SÜNDMUSI, MIDA ALGUSEST PEALE KAVATSESIN NÄIDATA. MA EI OLNUD KINDEL, ET SUUDAN NÄIDATA NEID MIDAGI ARUSAADAVAT JA MÕTESTATUT TEGEMAS (SEL JUHUL OLEKSIN NÄIDANUD KOLLAAŽI VANADEST SALVESTUSTEST). ENT HAKKAS JUHTUMA. ARVUTUSED NÄITAVAD, ET OLIN TAHTMATULT KATALÜSAATORIKS
„Olgu näita. Muide – enne kui sa alustad – mis on Pilvelinnused?”
(NAER) ÜHENDAN
–
Hütt puhkas öö mustale sametile külvatud tähehelmeste valguses, kaotades päevast soojust mööda künkanõlvu puhuvas tasases briisis ning nagisedes tasakesi, otsekui vesteldes põldhiirte ja gekodega, kes mööda ta vanadusest kõmmeldunud palke liikudes oma pisikesi asju ajasid. Üksik suurem loom vaatas eemalt metsaservalt inimese elamist ja käändus kõrvale, mis sest, et mingit ohtu ta ei haistnud – nii oli juba kombeks olevustel, kes mäletamata aegadest nendele veidratele kahejalgsetele ka kulinaarset huvi olid pakkunud. Öölindude tiivalöögid lõhestasid kusagil õhku, rebane hüppas saagi suunas, puult kukkus käbi – see oli elu, kõik see, mida piisava tundlikkuse puhul võis tajuda, mõnikord nii nõrgalt, et selle üle juureldes ei saanud ise ka aru, kust teadmine tuli, ent see ei olnud mitte see, mis pani mehe hütis korraga õhku ahmima ja unesegaselt istuli tõusma. Hütiasukas toetas paljad jalad põrandale, masseeris kätega nägu, püüdes ärgata. Ta vaatas igituttavaid vasknõusid pliidi ääres, korralikult ukse kõrvale naelutatud põdrasarvedele asetatud relvi, kaltsuvaiba mällusööbinud mustrit ja teadis, et peab minema. Ta tundis valusid ristluudes ja nõrkust põlvedes, teades imehästi, et tal pole midagi häda, vaid keha annab mõista, et ei viitsi liigutada, ta mõtles kes teab mitmendat korda, et tal oleks ammu aeg endale sell otsida, ta rahustas paari sõnaga koera, kes hoomas pelgalt, et midagi on juhtunud ja urises, nuuskides õhku ja püüdes taibata, kust oht tuleb, ta libistas käe üle tekiks oleva loomanaha, masseeris noorukina saadud armi kõhul ja adus, et ta vaim on juba teel.
Ta valas endale kaela tünnitäie päikesest veel leiget vihmavett, sättis end kiiresti valmis, selgitas koerale, et too peab koju jääma ja astus kiirel sammul mägedesse. Pigem vaistu kui meeltega orienteerudes astus ta üle kogu aeg kivisemaks muutuva lausiku tõusu. Läks jahedamaks, kui ta lähenes lumepiirile, harva tabas ta jalg nüüd sammalt, krudisedes enamasti teravatel kaljudel. Koidu ajaks oli ta kõrgel mägedes, selja taha olid jäänud liustikud ja sakiline hari kuristike vahel. Kui idataevas ahetama hakkas, ronis ta laia kurusse, ta haistis lõkkesuitsu ja teadis, et teda oodatakse. Tuld ennast nägi ta siis, kui oli juba väga lähedal, see põles tumeda mäeseina ees murrus, nii et kogu valgus neeldus, ja suits sulas ühte seinaga. Nüüd tundis ta ka kange tee lõhna, suur karusnahka mässitud kogu urahtas ta peale ja ulatas aurava tassi.
„Üüxan. Ole Päris. Mis lahti?” ütles tulija tassi vastu võttes.
„Unkas,” teise kõne oligi urin, ta hääldas sõnu aeglaset ja hoolikalt, et teda üldse mõistetaks. „Päris sinagi. Põrgu avanes, neelas inimesi. Me katsu’ nad ära tuua.”
„Millal?”
„Sa ju tead.”
„Kust nad pärit on?”
„Ei tea. Mitte meilt. Kusa’lt pimedatest maadest. Neil on härjavankrist kaks korda suurem metallist ja klaasist liikuv asjandus. Aga see ei taha maastikul hästi liikuda. Nad rumalad. Jooksid laiali. Mõned juba neelatud, mõned lihtlollusest surnd.”
„Kuidas Värav on?”
„Siin. Libiseb meist üle päikesetõusul.”
„Palju neid on? Millised nad on?”
„Ei taju täpset arvu – seega üle kahekümne. Inimesed on. Igasuguseid, aga enamik on noored, neist omakorda enamik napilt lapseeast väljas naised. Mingid voolud on valesti, mingi potentsiaal ei ole õige. Aga mudu poleks see arvat’sti juhtundki. Lähemale jõuame, siis ehk oskan rohkem öelda.”
Kahemeetrine natuke ahvi meenutav mehemürakas raputas õlgadele laotatud piisoninaha maha ja pakkis ilusti kokku, kallas veel oma tassi potist täis ja ilmse kahetsusega kustutas jäägiga lõkke.
Ta nuusutas õhku, pilutas silmi ida poole ja noogutas, osutas siis kaljudele pea kohal, kus varjud võtsid lähemal uurimisel ebaloomuliku tumeda kuju, väändudes valedes kohtades pruunikas-roosal graniidil.
„Hüvasti pärismaailm, tere Põrgu.” Nende ümber laskus udu ja koidik kadus, asendudes tugevama, kindla allikata halli valgusega. Nad seisid kiviklibuga kaetud nõlval, oli niiske ja tuuletu. Mõlemad haistsid õhku, siis kontrollisid varustust, vaatasid korraks teineteisele otsa ja laskusid allapoole, sihiks turritavad kaljud, millede jalamil oli samast jalge all lebavast kivist viltuvajunud ja sammaldunud ehitis. Nad sisenesid läbi rohmakalt tahutud ukseta ava katuseta õue, selle keskel oli suur kivilaud ja seal ümber seisid mõned inimesesarnased kogud, kes neile lühidalt noogutasid.
„Tere, Smeete rahvas,” pöördus üks kogu nende poole. „Olgu Päris teiega.”
„Tere, deemonid.” Mehed astusid lähemale.