Põhjavalguse tütar. Jack LondonЧитать онлайн книгу.

      Põhjavalguse tütar

      „Sina oled – nagu te ütlete – laisk mees, sina, laisk mees, tahad mind endale naiseks. See põle hää. Mitte eal, ei, mitte eal ei saa laisk minu meheks.”

      Nii rääkis Joy Molineau Jack Harringtonile, just samuti nagu ta oli eelmisel õhtul rääkinud Louis Savoyle, kuigi vähem labaselt ja mehe emakeeles.

      „Kuule, Joy…”

      „Ei, ei, mis ma pean kuulama laiska meest?On vääga halb, et jõlgud ringi, tuled minu ütti ega tee midagist. Kust saad süüa nälja vastu? Miks sul pole kulda? Teistel meestel on palju.”

      „Aga ma töötan kõvasti, Joy.Pole päeva, mil ma poleks teel või jõe ääres. Just praegugi tulin sealt. Mu koerad on alles väsinud. Teistel meestel on olnud õnne ja nad on leidnud palju kulda, aga minul – minul pole õnne.”

      „Aa! Aga kui see mees, kelle naine on indiaanlane, see mees McCormack, kui tema leidis Klondike’is kulda, miks sina ei läind? Teised mehed läksid, teised mehed nüüd rikkad.”

      „Sa ju tead, et otsisin sel ajal kulda Tanana ääres,” protesteeris Harrington, „ega teadnud Eldoradost ega Bonanzast enne, kui oli liiga hilja.”

      „See ei loe, ainult sina oled – nagu te ütlete – omadega rabas.”

      „Misasja?”

      „Omadega rabas. Oled – jah – nagu kotis. Kunagi põle liiga hilja. Sääl on üks väga rikas kaevandus, jõel, mida hüütakse Eldoradoks. Mees lõi sääl vaiad maasse ja kadus. Ükski teine ei tea, mis tast sai. Meest, seda, kes vaiad lõi, põle enam. Kuuskend päeva ei või ükski mees selle maatüki peale paberit esitada. Siis teised mehed, palju teisi mehi – nagu te ütlete – rabavad seda maatükki. Nad ajavad võidu, oi kui kiiresti, nagu tuul, paberit esitama. Üks saab vääga rikkaks. Üks saab süüa nälja vastu.”

      Harrington varjas oma suurt huvi.

      „Millal see aeg läbi saab?” küsis ta. „Mis maatükk see on?”

      „Ma rääkisin seda eila õhtal Louis Savoyle,” jätkas naine Harringtonist välja tegemata. „Ma arvan, et ta võidab.”

      „Louis Savoy mingu kuradile!”

      „Louis Savoy rääkis eila õhtal minu ütis nii. Ta ütles: „Joy, ma olen tugev mees. Mul on hääd koerad. Mul on palju võhma. Mina võidan. Kas sa siis võtad mind meheks?” Ja mina ütsin talle, ütsin…”

      „Mida sa ütlesid?”

      „Ma ütsin: „Kui Louis Savoy võidab, siis saab ta mind endale naiseks.””

      „Aga kui ta ei võida?”

      „Siis ei saa Louis Savoy, tema ei saa – nagu te ütlete – minu laste isaks.”

      „Aga kui mina võidan?”

      „Sina võidad? Haa! haa! Ei eal!”

      Kuigi Joy Molineau naeris pilkavalt, oli seda ilus kuulata. Harrington ei pannud pilget pahaks. Ta oli juba ammuilma taltsutatud. Pealegi polnud tema mingi erand. Naine pani kõiki oma kavalere ühtemoodi kannatama. Just sel hetkel oli naine aga iseäranis köitev, huuled paokil, naha värv terava pakase käes eriti silmatorkav, elavais silmis ahvatlus, mis on peibutistest suurim ja mida ei kohta mujal, kui naise silmades. Ta kelgukoerad kogunesid karvase massina tema ümber ning juhtkoer, Hundikihv, pani oma pika koonu ettevaatlikult talle sülle.

      „Aga kui ma võidan?” käis Harrington peale.

      Naine viis pilgu koeralt kavalerile ja siis jälle tagasi.

      „Mis sa ütled, Undikihv? Kui ta on tugev mees ja viib oma paberi, kas me lähme siis talle mehele?Ah? Mis sa ütled?”

      Hundikihv ajas kõrvad kikki ja urises Harringtoni peale.

      „Vääga külm on,” lisas Joy järsku naisele omase ükskõiksusega, tõusis püsti ja sättis rakendi jälle korda.

      Kavaler vaatas tuimalt pealt. Naine oli lasknud tal asjade seisu mõistatada nende esimesest kohtumisest peale ja kannatlikkus oli saanud mehe vooruseks.

      „Hoi! Undikihv!” karjus naine, hüpates kelgule, kui see äkki liikuma hakkas. „Ai! Jaa! Las käia!”

      Harrington jälgis silmanurgast, kuidas ta mööda teed Forty Mile’i poole tuiskas. Kohas, kus tee hargnes ja üle jõe Fort Cudahy poole pööras, peatas naine koerad ja keeras ringi.

      „Hei, ärra Laisk Mees!” hüüdis ta. „Undikihv, ta ütleb jah – kui sa võidad!”

      Kuidagi, nagu sellised asjad ikka, lekkis see lugu läbi ja kogu Forty Mile, mis tänini oli spekuleerinud, kumba viimase aja kavaleri Joy Molineau eelistab, sõlmis kihlvedusid ja tegi oletusi, kes neist võidab eelseisva võiduajamise. Asundus jagunes kahte leeri ja mõlemas anti endast parim, et nende soosik oleks finišis esimesena. Tekkis tõeline rüsin parimate koerte pärast, keda piirkonnas leida oli, sest eelkõige just koerad, head koerad, olid edu võti. Võitjal oli aga palju saada. Lisaks naisele, kelle soosing tuli veel võita, oli mängus vähemalt miljonit väärt kaevandus.

      Sel sügisel, kui levis uudis McCormacki avastusest Bonanza ääres, tormasid kõik Madalamalt Maalt, Circle Cityst ja Forty Mile’ist kaasa arvatud, Yukonit mööda üles – kõik, välja arvatud sellised nagu Jack Harrington ja Louis Savoy, kes otsisid kulda lääne pool. Põtrade söögimaad ja jõeäärsed alad jagati valimatult ja armutult tükkideks, sealhulgas ka vähelubavad Eldorado jõe äärsed maad. Olaf Nelson märkis piki jõge maha viissada jalga, pani välja teatise nagu kord ja kohus ning kadus. Tol ajal oli lähim maa registreerimise kontor politsei barakis Fort Cudahys, Forty Mile’ist otse üle jõe, ning kui levisid kuuldused, et Eldorado jõgi on kullaauk, avastati ka kiiresti, et Olaf Nelson polnud võtnud ette teekonda mööda Yukonit ega oma maad registreerinud. Mehed heitsid näljaseid pilke omanikuta maatükile, kus nad teadsid miljonit dollarit labidat ja kullauhtumisrenni ootavat. Nad ei julgenud seda siiski puutuda, sest seadus ütles, et maa märkimisest registreerimiseni võis kuluda kuuskümmend päeva, mille jooksul oli maa puutumatu. Olaf Nelsoni kadumisest teadis kogu maa ja hordide viisi mehi tegid ettevalmistusi maatüki hõivamiseks ja sellele järgnevaks kihutamiseks Fort Cudahysse.