Punane Sonja. Robert E. HowardЧитать онлайн книгу.

      „Eh, ta on ju kurat ise! Ta joob kõige tugevamagi mehe laua alla ja vannub hispaanlased vaikima. Ta pole kellegi armuke. Lõika – löö – tapa, niisugune ta on!”

      „Kes ta on, kuradi nimel?” urises von Kalmbach.

      „Punane Sonja Rogatinost – see on kõik, mida teame. Marsib ja võitleb nagu mees – jumal teab, miks. Vannub, et ta on Roxelana, sultani lemmiku õde. Kui tatarlased oleksid sel ööl Roxelana asemel Sonja kaasa haaranud, Püha Pjotr! Suleiman oleks alles paraja palga saanud! Jäta ta rahule, vend, ta on metskass. Tule ja võta kannutäie õlut.”

      Janitšarid, kes olid kutsutud suurvesiiri ette selgitama, miks rünnak ebaõnnestus pärast seda, kui müür oli ühest kohast vallutatud, vandusid, et neile astus vastu punajuukseline naiskurat, keda aitas roostes soomusrüüs hiiglane. Ibrahim ei pidanud naist tähtsaks, kuid mehe kirjeldus äratas temas peaaegu unustatud mälestusi. Sõdurid minema saatnud, kutsus ta tatarlase Yaruk Khani ja saatis ta nõudma Mikhal Oglult, miks polnud too saatnud teatud pead kuninglikku telki.

      5. peatükk

      Suleiman ei söönud 29. septembril Viinis hommikust. Ta seisis Semmeringi kõrgustikul oma kuldnuppudega kaunistatud telgi ees, mida valvasid viissada ihukaitsjat, ja vaatas, kuidas ta välisuurtükid asjatult hapraid müüre tükeldasid. Ta nägi oma palgasõjaväge kulutamas elusid nagu vett, püüdes täita kaitsekraavi, ja ta nägi oma kaevajaid auke tekitamas nagu mutid, jõudes tunnelite ja vastutunnelitega kindlusele üha lähemale.

      Kindluses polnud sugugi kergem. Ööl ja päeval valvati müüridel. Keldrites jälgisid viinlased herneterade kerget hüplemist trumminahkadel, mis reetsid maa kaevamise helisid. Nad rääkisid türklaste tunnelitest müüride all ja hakkasid neile vastu kaevama. Mehed ei võidelnud maa all mitte vähem raevukalt kui maa peal.

      Viin oli kristlaste saar uskmatute meres. Igal öösel nähti silmapiiril põlenguid, kus akindžid ikka veel rüüstasid piinatud maad. Vahel tuli teateid välismaailmast – orjad põgenesid laagrist ja lipsasid linna. Alati rääkisid need uutest õudustest. Ülem-Austrias oli elanikkonnast järel vähem kui üks kolmandik; Mikhal Oglu oli end ületanud. Ja räägiti, et see raisakotka tiibadega mees otsib üht kindlat inimest. Ta tapjad tõid talle meeste päid ja kuhjasid need kõrgele tema ette; ta otsis innukalt kohutavate jäänuste seast, siis, ilmselt metsikult pettununa, kannustas oma kuradeid uutele hirmutegudele.

      Need jutud mitte ei paralüseerinud austerlasi hirmust, vaid süütasid neis meeleheitlikku raevu. Tunnelid plahvatasid, tekkisid lõhed ja türklased tunglesid sisse, kuid alati olid neil ees meeleheitlikud kristlased, ja lämmatavas, pimedas, metsiku looma hullunud käsitsivõitluses maksid nad osaliselt tagasi oma punase võla.

      September muutus oktoobriks; lehed muutusid Viini metsades pruuniks ja kollaseks ning tuuled külmaks. Valvurid lõdisesid öösiti müüridel, mis külma näpistusest valgeks muutusid, kuid ikka veel ümbritsesid linna türklased, ikka veel istus Suleiman oma luksuslikus telgis ja vaatas habrast takistust, mis tema vallutusi takistas. Mitte keegi peale Ibrahimi ei julgenud temaga rääkida; ta meeleolu oli must nagu külmad ööd, mis põhjapoolsetelt mägedelt alla hiilisid. Tuul, mis oigas telgist väljaspool, paistis mängivat leinaviisi ta vallutusplaanidele.

      Ibrahim vaatas teda pilusilmi ja pärast asjatut rünnakut, mis kestis koidikust keskpäevani, kutsus ta janitšarid tagasi, käskis neil taanduda varemeis äärelinna ja puhata. Ja ta saatis vibumehe, et too laseks teatud noole teatud linnaossa, kus teatud isikud seda ootasid.

      Sel päeval enam ei rünnatud. Välikahurid, mis olid päevade kaupa Karnthneri väravat tulistanud, viidi põhja poole, et rünnata Burgis. Rünnak selles müüriosas paistis kohe algavat, hulk sõdureid oli sinna viidud. Kuid see ei alanud, kuigi kindlust hoiti püsiva tule all, tund tunni järel. Mis ka põhjuseks polnud, olid sõdurid ajutise puhkuse eest tänulikud; nad olid näljast uimased, valutavaist haavadest ja magamatusest hullunud.

      Sel õhtul pulbitses suur väljak, Am-Hof turuplats, sõduritest ja tsiviilisikud vaatasid seda kadedalt pealt. Sõjamehed olid avastanud palju veini rikka juudi kaupmehe keldritest, kes oli lootnud saada kolmekordset kasu siis, kui kogu muu alkohol on linnast kadunud.

      Ohvitseridest hoolimata veeretasid poolhullud mehed suured vaadid väljakule ja avasid need. Salm loobus neid käsutamast. Parem purjusolek, mõtles vana sõjamees, kui et mehed kurnatusest kokku kukuksid. Ta maksis juudile omaenda taskust. Vahetuste kaupa tulid sõdurid müüridelt maha ja jõid end täis.

      Laternate ja tõrvikute valgusel, joobnud hüüete ja laulude saatel, millele juhuslikud kahuripaugud lisasid pahaendelist alatooni, kastis von Kalmbach oma kiivri vaati ja tõi selle välja ääreni täis ja tilkuvana. Vajutades oma vuntsid alkoholi, peatus ta, kui ta ähmased silmad märkasid üle teraskiivri serva uhkeldavat kogu teisel pool vaati. Ta pilk muutus pahaseks. Punane Sonja oli tühjendanud juba rohkem kui ühe peekri. Ta kiiver oli lükatud ta mässuliste lokkide kõrvale, ta kiitlemine oli valjem ja silmad pilkavamad kui enne.

      „Haa!” karjus ta põlglikult.” Seal on türklaste tapja, nina sügaval veinis, nagu tavaliselt! Kurat võtaks joodikuid!”

      Tüdruk torkas juveelidega kaetud peekri järjekindlalt tumepunasesse vedelikku ja tühjendas selle ühe lonksuga. Gottfried jäigastus vastumeelsusest. Ta oli juba Sonjaga tülitseda jõudnud ja talle tegi see ikka veel haiget.

      „Miks peaksin ma sinu poole vaatama, su räbaldunud varustuse ja tühja kukruga?” oli tüdruk pilganud.” Kui isegi Paul Bakics on hull minu järele? Kao minema, viinanina, õllevaat!”

      „Ole sa neetud,” oli mees vastanud.” Sa ei peaks olema nii nipsakas, vaid sellepärast, et su õde on sultani armuke…”

      Seepeale oli tüdruk hirmsasti vihastanud ja nad olid lahkunud vastastikuste vannete saatel. Nüüd nägi mees kuratlikkuse järgi tüdruku silmis, et too kavatses asja tema jaoks veel ebameeldivamaks teha.

      „Lita!” urises mees.” Ma uputan su sellesse vaati ära.”