Lõunamere jutud. Jack LondonЧитать онлайн книгу.
maid ja saari, kui ta oleks kujutledagi võinud, lasti Mauki Uus-Georgias maale ja pandi džunglit maha raiuma ning pilliroogu lõikama. Esmakordselt sai ta tunda, mida tähendab töö. Isegi orjana Fanfoa juures polnud ta nii töötanud. Töö ei meeldinud talle põrmugi. Töötada – see tähendab üles tõusta koidikul ja koju minna pimedas ning päevas kaks korda süüa. Ja söök oli üksluine. Nädalate kaupa ei antud muud kui maguskartuleid, siis jälle nädalate kaupa riisi. Päev päeva järel lõikas ta kookospähkleid ja pikkade päevade ning nädalate kestel kohendas ta tuld kopra kuivatamiseks, kuni ta silmad jäid haigeks ja ta saati puuraiumisele. Ta oli tubli kirvemees ja hiljem viidi ta üle sillaehituse meeskonda. Kord karistati teda tee-ehituse rühma panemisega. Ta töötas ka laevadel, kui kaugematelt randadelt koprat kokku veeti või kui valged mehed sõitsid merele dünamiidiga kalu püüdma.
Teiste asjade hulgas õppis ta trepang-inglise keelt, mida ta võis rääkida kõigi valgete meestega ja kõigi värvatutega, kes oleksid muidu rääkinud tuhandes erinevas murdes. Ta õppis valgete meeste kohta teatud asju, põhiliselt, et nad pidasid sõna. Kui nad lubasid töömehele killu tubakat, siis ta ka sai selle. Kui nad töömehele ütlesid, et teda pekstakse “seitsme kellani”, kui midagi teeb, siis ta saigi karistada, kui seda tegi. Tema kujutluses oli see “seitsme kellani” peksmine tihedas ühenduses vere ja hammastega. Ja veel üht aja õppis ta – kedagi ei löödud ega karistatud, kui ta polnud teinud midagi halba. Isegi kui valged mehed olid purjus, mida sageli juhtus, ei löönud nad, kui mingit reeglit polnud rikutud.
Maukile ei meeldinud istandus. Ta vihkas tööd ja ta oli pealiku poeg. Veel enam, oli möödunud kümme aastat sest päevast, mil Fanfoa oli ta Port Adamsist ära röövinud, ja ta tundis koduigatsust. Ta igatses isegi orjust Fanfoa juures. Seepärast jooksis ta ära. Ta põgenes metsa, kavatsedes rühkida lõunasse ranniku suunas, varastada kusagilt kanuu ja sõita koju Port Adamsisse.
Kuid ta jäi palavikku, püüti kinni ja toodi tagasi rohkem surnult kui elusalt.
Teist korda põgenes ta koos kahe Malaita noormehega. Nad liikusid mööda kallast kakskümmend miili ja peitsid end seal kellegi malaitalase onni, kes sealses külas elas. Ent südaööl tulid kaks valget meest, kes külarahvast põrmugi ei kartnud ja kes peksid kolme põgenikku “seitsme kellani”, sidusid nad kinni nagu sead ja tõukasid paati. Kuid meest, kelle majas nad peitusid, peksti seitse korda “seitsme kellani”, otsustades selle järgi, kuidas ta juukseid, nahka ja hambaid lendas, et tal kaoks eluajaks soov põgenenud töölisi enda juurde peita.
Mauki töötas veel ühe aasta. Siis määrati ta majateenijaks. See oli hea põli, maitsva söögi ja kerge tööga, mis seisnes tubade korrashoidmises ja valgetele meestele viski ettekandmises igal kellaajal, nii päeval kui öösel. See meeldis talle, kuid Port Adams meeldis talle rohkem. Tal oli teenida veel kaks aastat, kuid kaks aastat koduigatsuses vaevelda oli talle liiga pikk aeg. Ta oli aastase teenistuse jooksul targemaks saanud ja majateenijana oli tal ka hea põgenemisvõimalus. Et ta ülesandeks oli ka püsside korrashoid, teadis ta, kus rippus relvalao võti. Tal oli põgenemiskava valmis ja ühel ööl hiilisid kümme malaitalast ja üks San Cristovali poiss hurtsikutest välja ja tirisid ühe paadi alla rannale. Mauki keeras paadid selleks muretsetud võtmega lahti ja varustas paadi tosina Winchesteriga, tohutu hulga padrunitega, kastitäie dünamiidiga ühes süütenööridega ning kümne kasti tubakaga.
Puhus loodemussoon ja nad sõitsid lõunasse öösiti, varjates end päeviti üksildastel, elaniketa saartel või suuremail saartel paati metsatihnikusse vedades. Nii jõudsid nad Guadalcanari, sõitsid pool maad piki rannikuäärt, läbisid Möödapääsmatu väina ja tüürisid Florida saarele. Siin tapsid nad San Cristovali poisi, panid ta pea kõrvale, ülejäänud osa ära keetes ning nahka pistes. Malaita randa oli veel kakskümmend miili, ent viimasel ööl takistasid neid sinna jõudmast tugev hoovus ja vastutuuled. Koidikuks olid nad jõudnud mõne miili kaugusele oma sihist. Kuid siis ilmus ka kutter kahe valge mehega, kes ei kartnud ühtteist Malaita meest kaheteistkümne püssiga. Mauki ühes kaaslastega toimetati tagasi Tulagi, kus elas vägev valge mees, kõigi valgete meeste isand. Vägev valge isand mõistis kohut, mispeale seoti jooksikud üksteise järel kinni ja anti igale neist kakskümmend rihmahoopi; peale selle mõisteti neile viisteist dollarit rahatrahvi. Siis saadeti nad Uus-Georgiasse tagasi, kus valged mehed neile “seitset kella” tegid ja nad uuesti tööle panid. Ent Mauki polnud enam majateenijaks. Ta saadeti teedeehitusele. Viisteist dollarit trahvi maksid kinni need valged mehed, kelle juurest ta pages, ja talle öeldi, et tal tuleb raha tasa teenida, mis tähendas kuut kuud sunnitööd. Ja varastatud tubaka arvel teenis ta endale veel ühe aasta sunnitööd juurde.
Port Adams oli nüüd kolme ja poole aasta kaugusel, seepärast varastas ta ühel ööl kanuu, peitis end Manningi väina laidudel, sõudis väinast välja, kiirustas edasi piki Santa Isabeli idarannikut, ja kõik ainult selleks, et valged mehed teda Meringe laguuni juures kinni võtaksid, kust oli koju jäänud veel vaid üks kolmandik teest. Nädala pärast ta põgenes ja kadus põõsastesse. Santa Isabelil polnud metsapärismaalasi, ainult rannikumehed ja kristlased. Valged mehed panid tema eest välja autasu, viissada tükki tubakat, ja iga kord kui Mauki mere äärde hiilis, et kanuud varastada, pidasid rannikumehed ta peale jahti. Nii möödus neli kuud. Kui tasu ta eest tuhande tükini tõusis, püüti ta kinni ja saadeti tagasi Uus-Georgiasse, kus ta teedeehituse meeskonda tööle pandi. Et tuhat tükki tubakat maksab viiskümmend dollarit ja see raha tuli Maukil endal välja maksta, siis kulus selle tasateenimiseks üks aasta ja kaheksa kuud. Nii et Port Adams oli nüüd viie aasta kaugusel.
Ta koduigatsus oli suurem kui eales varem ja tal ei tulnud mõttessegi rahuneda, heaks hakata ja oma viis aastat tööd teha. Järgmisel korral tabati ta otse põgenemiskatselt. Tema juhtumist kanti ette Mr. Havebyle, Moongleami Seebi Ühingu direktorile, kes tunnistas ta parandamatuks. Ühingul olid istandused Santa Cruzi saartel, sadade miilide kaugusel üle mere, ja sinna saadeti Saalomoni saarte parandamatuid. Sinna saadeti ka Mauki, aga sinna polnud tal määratud jõuda. Kuunar peatus Santa Annas ja öösel ujus Mauki kaldale, varastas seal kelleltki kaks vintpüssi ja kasti tubakat ning põgenes kanuus Cristovali suunas. Malaita oli nüüd põhjas, viie- või kuuekümne miili kaugusel. Parajasti kui ta üle kavatses sõita, tõusis torm ja kihutas ta Santa Annasse tagasi, kus kaupmees ta ahelaisse pani kuni Santa Cruzist kuunari saabumiseni. Mõlemad püssid sai kaupmees tagasi, kuid kasti tubaka eest pandi Maukile veel üks aasta lisaks. Nüüd võlgnes ta ühingule kuus aastat.
Tagasisõidul Uus-Georgiasse jäi kuunar ankrusse Marau-Soundi, mis asub Guadalcanari kagupoolses otsas. Mauki ujus randa, käed raudades, ja põgenes metsa. Kuunar sõitis minema, ent Kuupaiste Ühingu kohapealne agent pakkus tuhat tükki tubakat ja bušmanid toimetasid Mauki tema juurde. See lisas eelmisele arvele veel aasta ja kaheksa kuud. Ning taas põgenes ta, veel enne kuunari tulekut, ent seekord paadis koos agendi tubakakastiga. Kuid loodetorm peksis ta Ugi saarele, kus kristlastest pärismaalased varastasid ta tubakakasti, tema enda aga toimetasid sealse Kuupaiste agendi kätte.
Pärismaalaste varastatud tubakas andis talle veel ühe aasta juurde, ja üldse oli ta arvel nüüd kaheksa ja pool aastat.
“Me saadame ta Lord Howe’ile,” ütles Mr. Haveby. “Seal on Bunster ja las nad siis omavahel õiendavad. Arvan, et kas Mauki saab jagu Bunsterist või Bunster Maukist, kuid hea tulemus on mõlemal juhul.”
Kui võtta kurss Meringe laguunilt otse põhja Santa Isabeli, ja sõita sada viiskümmend miili, võib näha merest kerkivat Lord Howe'i atolli kallast. Lord Howe on rõngassaar, umbes saja viiekümne miilise läbimõõduga ja mõnisada jardi lai kõige laiemast kohast, tõustes kohati kuni kümme jalga üle merepinna. Selle liivarõnga keskel on tohutu laguun, mis on täis tillukesi korallilaide. Lord Howe ei kuulu Saalomoni saarte hulka ei geograafiliselt ega etnoloogiliselt, kuna Lord Howe’i saar on kõrge ja seal elavad polüneeslased, Saalomoni saarte asukad on aga melaneeslased.
Lord Howe asustati, kui polüneeslased läände liikusid. See liikumine kestab tänapäevalgi, sest kagumussoon ajab suuri kanuusid ikka ja jälle sinnapoole. Seal elab ka pisut melaneeslasi, kes tulid sinna loodemussoonide ajal.
Valged mehed ei taha elada Lord Howe’i saarel, või Ontong-Jaaval, nagu seda vahel kutsutakse. Thomas Cook & Son ei müü sinna pileteid ja turistid ei aimagi selle olemasolu.