Rekonstruktsioon. Rein RaudЧитать онлайн книгу.
puhta südamega. Sest praegu ma tean, et võime tähele panna on mul tegelikult alati olemas olnud: seal, kus oleksin võinud ainult silmi näha, märkasin ka pilku, kus kuulda oli vaid lauseid, jäi mulle kõrva intonatsioon. Kuigi nooremana ei suutnud ma mõista üksikasjade tähendusi, ent võib-olla oli probleem ka selles, et meil oli alati kiire – kuhu küll? – ja sestap ei olnudki vaja pinna alla vaadata. Nüüd aga, kui ma lasen mälupiltidel rahulikult tagasi tulla ja oma sisesilma eest mööda voolata, leian ehmatusega neist nii mõndagi, mis oleks võinud teha asju teiseks, kui oleksin osanud sama sõnumit teisiti lugeda siis, kui vaid mu mälu selle oma soppidesse üles kirjutas.
Ma ei tea päris täpselt, millal see algas. Aga kindlasti olid asjad halvad siis, kui ta hakkas minuga koos välja minnes jälle kõrgeid kontsi kandma. Muidugi, ma teadsin, see meeldis talle, aga ta oli neist loobunud üpris kauaks pärast seda, kui me olime otsustanud, et oleme paar. Sest noh, ma ei ole eriti pikka kasvu ja eks ta tajus, et mul pole just väga mugav, kui ta paistab minust pikem. Nende tagasitulekut oleksin pidanud võtma kui märki, aga küllap ei olnud see siis mulle endale ka enam nii oluline. Ning juba kuskil sellest ajast peale, kui Anni gümnaasiumi läks, oli meile kummalegi omaette selge, et kohe, kui ta on pesast lendu tõusnud, laguneb ka meie kodu iseenesest, aga kumbki meist ei hakanud liiga vara seda teemat üles võtma, sest kes teab, võib-olla oleksime teinud midagi tagasivõtmatut. Hiljem muidugi selgus, et kõige rohkem kannatas selle olukorra all just Anni ise, kelle nimel me justkui olime kokku jäänud.
Maire jaoks oli võimalus minus igal sammul uuesti pettuda pigem mugav kui tülikas. Kõige rohkem häiriski teda minu juures vist mu üldine ambitsioonide puudumine, soovimatus elus nii-öelda edasi jõuda, karjääri teha, ükskõik mis liinis, aga nii, et ma oleksin suuteline kindlustama temale selle staatuse, mida ta enese arvates elus ära oli teeninud. Aga poliitikuks ma ei kõlvanud, samuti puudusid mul igasugused eeldused äri teha. Ma nägin küll, kuidas mu endised klassivennad ja ülikoolikaaslased üksteise järel oma firmad püsti panid ja varsti Mersude ja Audidega ringi hakkasid sõitma, aga ma olin surmkindel, et isegi kui üritaksin millegi sarnasega hakkama saada, tabaks mind varem või hiljem nurjumine ja pankrot, ning seda häbi ei olnud mulle vaja. Ega Mairelegi.
Nii et kuigi põhimõtteliselt sai Maire minuga soovi korral alati hästi läbi kui inimesega, jäingi ma tema meelest ilmselt nohikuks ja luuseriks, keda keegi tõsiselt ei võta. See ei olnud muuseas tõsi, mu töökaaslased pidasid minust alati lugu ja see oli mulle tähtis. Ma ei oleks mingi hinna eest soovinud seda asendada pettunud austusega, mida avaldatakse ametiredelil kõrgemale trüginud endistele kaaslastele, või õigemini nende tugitoolidele, pagunitele, pastakatele, mis annavad allkirju. Mul ei olnud seda tarvis.
Seetõttu sain ma päris hästi läbi oma äia, Maire isaga, kes ise oli küll sarnases situatsioonis oma naise nõudmistele järele andnud. Mingit põllumajanduslikku liini pidi oli ta tõusnud nõukogude võimuhierarhias päris arvestatavale kohale, ehkki selge oli, et ta oleks eelistanud endiselt oma käsi mullaseks teha, selle asemel, et kontrollida, kas teised teevad neid mullaseks täpselt partei näpunäidete kohaselt. Mugava ja suhteliselt kehvadest oludest pärit inimesena ei öelnud ta loomulikult ära kõigist neist luksustest ja privileegidest, mida see süsteem oma väljavalitutele võimaldas, aga mingiteks erilisteks sigadusteks ei olnud ta nende nimel ka valmis. Võimupüramiidi kõrgemad astmed jätsid ta täiesti ükskõikseks. Piisas, et neil oli korralik suur maja Sauel ja uus must Volga, mida ta ise juhtis, ja lisaks veel suvila Võrtsjärve ääres. Sinna kadus ta suviti-sügiseti alati, kui vähegi võimalik, sest talle meeldis kala püüda. Paar korda käisin ma neil retkedel koguni kaasas, ehkki mind ennast veepinnal hulpiva korgi vahtimine väga ei huvitanud, aga kui ta kutsus, polnud justkui paslik ka ära öelda. Järvel oli ta alati napisõnaline ega pruukinud tundide kaupa öelda ühtki sõna, ja kui me pärast kamina ääres viina võtsime, siis ei rääkinud ta ka väga palju.
Maire ema oli jälle sootuks teisest puust, ja mu naine oli suuremas osas emasse. Mõlemad olid suurepärased perenaised, ehkki ämma puhul väljendus see pigem tema isiklikus vaaritamis- ja küpsetamisoskuses, Maire aga eelistas korraldada koosviibimisi, näiteks kutsutud lõunaid, kus pearõhk oli pandud maneeride korrektsusele, millega õiget veini serveeriti õigest klaasist ja õigete roogade juurde, mitte aga sellele, kui maitsvad need road tegelikult olid. Mitte et ta köögis poleks tubli olnud, see lihtsalt ei vaimustanud teda eriti. Pean tunnistama, et alguses jättis tema seltskondlik osavus mulle väga sügava mulje. Kui mind esimest korda tema vanematele esitleti, oli Maire selleks puhuks ise keetnud ja küpsetanud ja ise laua katnud, kõik oli nagu päris, igaühe istekohal oli nimekaart, aperitiivile järgnes valge vein, siis punane (üks klaas kumbagi) ja lõpuks konjak, kusjuures mitte armeenia, vaid prantsuse oma, mis mulle tegelikult üldse nii hästi ei maitsenud, aga 1970ndate lõpus oli ikka väga kõva sõna. Kes käitub kodus, nagu oleks ta kuninga juures, tunneb end kuninga juures, nagu kodus, kiitis ema Mairet. Tema noogutas, aga ma panin tähele, et ta noorem õde Elo irvitas peaaegu avalikult. Siis see mulle ei meeldinud. Pärast sain teada, et Maire noorusunistus oli olnud kunagi diplomaatiasse pääseda, ta oli isegi proovinud Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituuti sisse astuda, tulemusteta, ju siis ei olnud tema isa suhted selleks piisavad. Sest elu Eestis ei olnud tema kaitstud seisundile vaatamata ikka päris see. Pealegi, kui nõukogude tegelikkusega tuligi Mairel elada vaimselt veidi ebamugavas, ent tema tahtest sõltumatult väljakujunenud sümbioosis, siis idabloki välispoliitikaga oli ta laias laastus nõus. Näiteks vähemasti esiotsa pooldas ta põhimõtteliselt sõda Afganistanis, eriti naiste õiguste pärast, ning Pinocheti huntat pidas kuritegelikumaks kui Jaruzelski oma.
See kõik ei takistanud teda olemast selgelt rahvusliku mõttelaadiga, enda meelest pealegi täitsa siiralt. Isa kaudu oli neil juurdepääs nomenklatuuri erikauplustele, kust kord nädalas sai käia defitsiitseid toiduaineid toomas, ja lisaks tavalisele rahale ka natuke sertifikaate, mille eest müüdi korralikke riideid ja kodutehnikat. Ning iga kord, kui nad emaga mõnest sellisest poest tagasi tulid, ei jätnud nad kommenteerimata vene funktsionääride naiste rumalust, ebaviisakust ja maitselagedust, mille peale läks jutt varsti sisserändavate vene hordide peale, kes täidavad järjest suuremaid linnaosi ja mure peale, et eestlased piisavalt kokku ei hoia. Ja loomulikult oli Maire nooremana käinud rahvatantsuringis, korra isegi koolinoorte tantsupeol esinenud. Ta oskas ka natuke kitarri mängida ja laulda selle saatel: oo Eestimaa, oo sünnimaa, kuni su küla elab, elad sina ka… Nüüd tundub see naljakas. Ent kujuteldava kõrgklassi kommete ülalhoidmine oli nende jaoks peaaegu nagu poliitiline protest: meie ei ole nemad. Ja ega ei olnudki.
Aga see kõik oli siiski tegelikult palju rohkem papist kui väljastpoolt vaatajale tundus. Kogu sellest perest oli Maire õde Elo ainuke, kes perekonna ellusuhtumist omaks ei võtnud, aga isegi tema ei protestinud kunagi väga häälekalt. Praegu, kui ma sellele ajale tagasi mõtlen, siis näib, nagu oleks Maire emalt päritud tingimatu tahtmine elada ja olla nii, nagu tsiviliseeritud maailma rangeimad reeglid nõuavad, esmajoones sisendus iseendale, kompensatsioon selle eest, et võimalus nii elada on saavutatud võimu teenimise läbi, millest nad ise lugu ei pidanud. Keegi ei tahtnud ju olla kollaboratsionist. Seda meile kõigile hiljem nii tuttavat seestpoolt-õõnestamise juttu hakkasid nemadki ajama kohe, kui selgeks sai, et vana korra lips on läbi – aga mitte kübetki enne, ja veel 1988. aasta suvel, kui kogu Eesti oli vabanemispalavikus, käisid Maire vanemad Krimmis valitsuse puhkekodus ja vedasid ka Elo kaasa, kõigile tema protestidele vaatamata. Ehkki Maire isa oli isegi põgusalt mingis isemajandava Eesti põllumajandustöörühmas kaasa teinud, küll väga uskumata, et sellest kunagi asja saab.
Ometi, nende auks peab ütlema, et see käitumine ei olnud siiski ka mitte päriselt teesklus, võib-olla oli olnud seda alguses, aga aastatega harjunud omavaheliseski suhtlemises kehtivaks maneeriks. Ma tean, sest me elasime Maire perega koos ligi kümme aastat. Alguses käisime seal lihtsalt külas, aga kui Anni sündis, oli Maire alles kolmandal kursusel, see oli maikuus, ja tal jäid muidugi eksamid kõik tegemata. Sellegipoolest, suvega õnnestus tal kõik järele võtta, sest lapsega tegeles põhiliselt ta ema, ja sügisest oli ta uuesti ülikoolis tagasi. Siis üritasime end juba igaks nädalavahetuseks Sauele toimetada. Minul oli nüüd ka oma potisinine Žiguli, mis sest, et äia kaudu, aga ikkagi suvistest ehitusmalevatest teenitud täiesti oma rahaga ostetud. Pärast ülikooli lõppu asusime otsekui loomulikult nende juurde, nii-öelda ajutiselt, sest Maire vanematel oli